fbpx
Close

Laagi ja Miileni 5 küsimust | Liis Kullerkannuga naiste võrkpalli suurimast murekohast, 150-sentimeetrisest mängijast ja töövestlusest

Karl Rinaldo
Kertu Laak, Liis Kullerkann ja Kristiine Miilen. | Fotod: Gertrud Alatare, EOK

Meie portaali armsad abilised Kertu ja Kristiine naasevad sügise saabudes hetkeks veel kogu nõu ja jõuga koondiselainele, et pidada maha üks pikem vestlus rahvuskoondislase ja Le Cannet’ naiskonna temporündaja Liis Kullerkannuga. Kuna teemadering sai taas lai, anname sõna kohe naistele.

  1. Ciao, Liis, hiljuti valiti sind Eesti Olümpiakomitee sportlaskomisjoni ja salajased allikad ütlevad, et esimesed koosolekudki on juba seljataga. Räägi, mis tunne on Gerd Kanteri, Allar Raja ja Saskia Alusaluga ühe laua taga istuda? Miks üldse otsustasid sportlaskomisjoni kandideerida? Mis on sinu arvates Eesti spordimaastiku puudujäägid, mis nii sind ennast kui ka Eesti võrkpalli tervikuna enim mõjutavad ning milline on sinu visioon nende parandamiseks? 

Tore on! Ma ei tunne üldse mingit aukartust, ma tahan seal lihtsalt midagi ära teha nii võrkpalli kui ka lihtsalt võistkonnaalade jaoks. Esimesel aastal on mu fookus rohkem võrkpallil, sest ma tean sealsetest puudujääkidest. Samal ajal uurin ka teiste spordialade tausta, et järgnevatel aastatel aidata ka mujal midagi ära teha.

Kandideerisin sellepärast, et Kertu Laak ütles, et selline võimalus on. Ma ise tõesti ei teadnud sellest, kuni Kertu selle kuskile Snapchati saatis. Siis vaatasin, et “oo, tahaks!”. Teadsin, et Kert Toobal kandideerib, aga iga alaliit võib saata nii mees- kui naiskandidaadi. Siis kirjutasingi Helenile (võrkpalliliidu peasekretär Helen Veermäe – toim.) ja küsisin, kas neil on juba naiskandidaat olemas. Edasi lootsin lihtsalt, et läheb õnneks – ja läkski! Esialgu ma ei oodanudki, et kaks võrkpallurit sinna üldse valitakse ja eeldasin, et ilmselgelt võetakse pigem Kert. Aga neil oli vist ka eesmärk kaasata rohkem naisi, seega oli praegu hea aeg sinna kandideerida.

Meile anti ühel miitingul list teemadest, mida me võiks käsitleda. Need olid hästi üldised teemad, mis katavad põhimõtteliselt kõiki spordialasid. Mulle oli eriti südamelähedane noorte üleminek täiskasvanute klassi, sest noortel tüdrukutel võrkpallis pole absoluutselt mingit võimalust. Rääkisime Rainer Vassiljeviga millalgi lõunalauas, et tüdrukud peavad viis aastat varem otsuse ära tegema, kas mängida profina või mitte. Poistel on võimalus mängida pärast kooli lõpetamist veel Eestis heal tasemel ja siis on nelja-viie aasta jooksul veel võimalus välismaale minna. Kui tüdrukud kohe välismaale profiks ei lähe, siis edasi ei olegi praktiliselt võimalust. Pärast keskkooli minnakse küll Ameerikasse ülikooli, aga paljud sealt tagasi ei tulegi.

Teine teema, mida saab tegelikult sama lahendusega katta, on kogenud mängijate tagasitulek Eestisse ehk kuidas nad saaksid tagasi tulla ja “normaalse” eluga kohaneda. Mõlema probleemi lahendus oleks vähemalt üks kohalik profitiim. Profiliiga oleks muidugi ideaalne, aga see pole lihtsalt Eesti vahenditega võimalik. Võiks olla vähemalt see üks profitiim, kus noored saaksid mängida heal tasemel mänge ja näeksid, mis tasemel nad mängima peaksid, et välismaale minna. Samamoodi saaksid kogenud mängijad Eestisse tagasi tulla, ilma et peaksid kohe väga “kõrgelt kukkuma” – kas siis mängima halval tasemel või äkitselt lõpetama. See variant oleks ka koondise jaoks parem, sest see aitaks mängijaid kauem koondise juures hoida. Tõstatasin selle profitiimi teema ka üles Lorenzoga (naiste koondise peatreener Lorenzo Micelli – toim.) ja reaalselt järgmisel päeval ta juba rääkis EVF-iga. Ilmselgelt oli neil endal ka juba sarnane idee olemas, aga ma arvan, et kuna läbirääkimised algasid kohe järgmisel päeval, siis ta tundis tuge mängijatelt. Ma ei tea, milline “power” mul seal EOK sportlaskomisjonis täpselt on, aga võib-olla on mulle sealtpoolt antud mingi jõud. Ma saan öelda, mida ma arvan, küsida teistelt inimestelt nende arvamust, ja seda kõike ametliku tiitliga, et ma olen sportlaskomisjoni liige. Lorenzo ei tea ka Eesti süsteeme nii hästi ja tema jaoks on ka huvitav, sest olümpiakomitee on suur asi ja ta tunneb, et olümpiakomitee ja alaliit toetavad teda. Seal on palju pisiasju koos ja ma tunnen, et ma olen see üks pisidetail, kes aitab seda kõike paremas suunas vedada. Loodetavasti lõppeesmärgini välja.

  1. Olles sinu koondiselaagrite roomie juba viiendat aastat (küsimuse esitab niisiis Kristiine), olen ma märganud mitmeid su huvitavaid tarbimisharjumusi – klaaspudelid, korduvkasutatavad vatipadjad, tahke šampoon, oma kohvitops ja bambusest kahvel, käid palju jala, taimne piim, liha vältimine. Miks sa seda teed? Kust sa oma loodussõbraliku mõtteviisi oled saanud ja milliseid samme sa veel tahaksid astuda, et meie koduplaneeti säästa? Kas sa oled suutnud kellelegi veel selle rohepisiku anda? Kui karm sa nende reeglite järgimisega oled?

Üles kasvasin suure lihasööjana, kuna Kadile (Liisi õde Kadi Kullerkann – toim.) liha üldse ei maitsenud ja kuna meie peres toitu taldrikule alles jätta ei tohtinud, siis ma nii-öelda aitasin ta hädast alati välja ja sõin topeltkoguse liha, nii et meil oli kodus hea tasakaal. Mingi hetk pärast ülikooli ütleski Kadi konkreetselt välja, et on taimetoitlane, aga ma olin ise üsna skeptiline selle suhtes ja mõtlesin, et ma ei saaks kunagi sellega hakkama. Esimest korda mõtlesin liha vähendamise peale siis, kui käisin Kadil Hollandis külas ja ta tegi mulle erinevaid taimetoite. Ma sain aru, et sellest mulle tegelikult täitsa piisab ja et ma saaksin kindlasti enda lihatarbimist piirata. Lisaks kõik see pakendite tarbimine – inimesed panevad banaane ja õunu kilekotti, plastikkarbis salatil on veel kile ümber ja nii edasi. Minu jaoks tundub see lihtsalt nii ebavajalik. See teeb tegelikult minu valikud ka lihtsamaks, sest vahel on mul poes raskusi kõige lihtsamate valikute tegemisega, nii et kui üks asi on pakendatud kilesse ja teine ei ole, kuid võib-olla maksab natukene rohkem, siis ma pigem valin selle kilevaba toote.  

Ilmselgelt on ka minul mõned plastikpakendid paratamatult kasutusel või kui keegi kingib miskit plastikpudelis, siis ma päris kätt ette ei pane, aga ise ma üldiselt pakendites asju ei osta. Ma arvan, et tihti võib asi ka selles olla, et inimesed reaalselt ei tea, et näiteks vatitikkudele või -patjadele on olemas loodussõbralikumad korduvkasutatavad alternatiivid. Alguses võib-olla inimesed ei julge seda muutust teha, aga mõne aja pärast näed, et jäi ikkagi miskit külge.

Vahepeal ma olin palju parem pudelitega, et trennis ma ei võtnudki neid Värska plastpudeleid, aga nüüd õnneks kogutakse need taarakotti ja sealt saadud raha läheb heategevuseks, nii et see on jälle siuke hea tasakaal. Prügikasti ma ei suudaks neid visata. 

Kunagi ma ei uskunud, et ma suudaks koondiselaagrites taimetoidu peal olla, sest ma nägin, mis toite seal Kadile pakuti. Makaronide peal oli ainult juust või pandi liha asemel alati seeni, nii et ta lihtsalt ei saanud oma toitainete vajadust sealt kätte, aga nüüd on valikud paremaks läinud ja ma tunnetan ise oma keha ka paremini, et millest vahel puudu jääb. Nad teevad küll häid toite, aga vahel võib-olla jääbki sportlase jaoks valgukogus väikseks, et siis ma võtan ise toas ühe proteiinisheigi juurde näiteks. Oma keha tuleb kuulata – siis on kõik kontrolli all.

Liis koos oma unelmate võistkonna diagonaalründaja Alexandra Dascaluga. | Foto: Pariisi Saint-Cloud
  1. Natukene tahaks ikkagi võrkpallist ka rääkida. Sa oled mänginud erinevates riikides rohkem kui ükski teine Eesti naisvõrkpallur – Eesti, USA, Filipiinid, Saksamaa, Prantsusmaa. Ilmselgelt tähendab see seda, et oled koos mänginud kümnete erinevate mängijatega. Arusaadavalt on sinu dream team seesamune kellega sa terve suve ninapidi koos Käärikul ja Paides laagerdasid, aga kui sa peaksid panema kokku unistuste tiimi kõikidest nendest mängijatest, kellega sa kunagi koos oled mänginud, siis milline see välja näeks?

Koondis on päriselt ka mu tegelik dream team, aga kuna sealt te ei lubanud mängijaid ega treenereid võtta, siis on mu valik järgnev.

Treener Ryan Theis (rahvus USA, klubi Ohio University Volleyball) – ta oli esimene treener, kes pööras palju tähelepanu detailidele. Tihti käisin tema kontoris temaga vestlemas ja esimestel aastatel tundusid mõned tema öeldud asjad üsna karmid, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin aru saama, et kõik, mida ta ütles, oli tõesti selleks, et ma paremaks saaksin. Ta oli ka väga hea inimene ja tahtis, et meil hästi läheks nii koolis kui ka võrkpalliplatsil. Suhtlen temaga siiamaani.

Diagonaal Alexandra Dascalu (Prantsusmaa, Paris Saint-Cloud) – Prantsusmaa koondise diagonaal. Ta on suht lühike diago kohta, aga lööb hästi kiireid palle ja ulmeliselt teravate nurkade alt, hüppelt jõuserv oli ka ohtlik ja need nurgad ja spin, kuidas see pall lendas, olid vahel mingid täiesti imepallid. Tema pallikontroll oli muljetavaldav.

Sidemängija Kim Fajardo (Filipiinid, Meralco Power Spikers). Ta oli täpselt siukeste omadustega, nagu minu arust üks sidemängija olema peaks – kiire, tark, sportlik, nägi platsi hästi.

Nurgaründaja Martina Šmidova (Tšehhi, Paris Saint-Cloud). Ta tegelikult ei mänginud palju, sest neil ei olnud treeneriga head suhted, aga tiimivaimu poolest oli ta kindlasti meie kõige kasulikum mängija ja hoidis seda seda tiimi tõeliselt koos. Ma pole nii ennastohverdavat mängijat kohanud, et sa näed, et tal on endal raske, aga ta ikkagi annab endast kõik, et tiimil oleks hea, Martina võtaksin ma iga kell enda tiimi.

Nurgaründaja Kelly Lamberti (USA, Ohio University Volleyball). Mulle meeldivad siuksed mängijad, kellele vaatad peale ja ei oota nendest eriti midagi, aga mängides üllatavad positiivselt. Ta oli natukene nagu Robert Täht, et kõik asjad on repertuaaris olemas – suudab nii kõvasti lüüa kui ka osavalt hanitada eri kohtadesse. Hea vastuvõtu ja üldmänguga.

Libero Dawn Macandili (Filipiinid, Meralco Power Spikers). Hästi pisikene libero, ma arvan, et isegi 150 sentimeetrit ei tulnud ta pikkus täis, aga ta tõesti jõudis kõikidele pallidele alla ja ma siiamaani vaatan vahel selle tiimi mänge, et näha, kuidas tema seal platsil vudib. Ta lihtsalt on igal pool ja see on nii äge mu arust.

Temporündaja Alja Nemtševa (Venemaa, Vandoeuvre Nancy Volleyball). Minu vene sõbrants. Ta oli küll üsna pikalt vigastustega kimpus, aga üldiselt väga hea blokiga mängija, oskas hästi käsi diagosse visata, korralik sein oli ees.

Temporündaja Selma Hetmann (Saksamaa, Schwarz-Weiss Erfurt). Samuti väga hea tiimihingega mängija ja suutis tiimi alati kokku tuua. Väga püüdlik, töökas ja tore inimene.

  1. Oled kindlasti Eesti võrkpalli kõige suurem sotsiaalmeedia influencer ehk suunamudija – isiklik kui ka reisiteemaline Instagrami konto, enda Facebooki konto kui ka sportlase lehekülg, LinkedIn, lisaks VolleyEstonia profiili haldamine nii Instagramis kui ka Facebookis. Kuidas sa kõigeks selleks aega leiad? On sulle su suur jälgijaskond toonud ka mõne sponsorlepingu või koostöö? Mis su eesmärk on – kas soovid selle pealt tulu teenida või sulle lihtsalt meeldib seda teha? Kui palju aega sul kontode haldamiseks ja sisu tootmiseks kulub? Kas oled juba soetanud ka mingisugust professionaalsemat varustust (kaamera, statiiv, äpid vms)?

Ausalt öeldes ega ma ei leia selleks eriti palju aega ja ma tean, et seda sotsiaalmeediat saaks nii palju paremini teha, kui sellele rohkem pühenduda. Enda kontole ma postitan pigem klubihooaja sees, sest siis ei ole need Volleyball Team Estonia kontod nii aktiivsed, kuna väga midagi ei toimu. Igal koondisesuvel ma olen mõelnud, et tegelikult peaks koondisevälisel ajal ka rahvast rohkem kursis mängijate tegemistega hoidma, aga siis, kui jälle enda hooaeg pihta hakkab, selleks eriti aega enam ei ole. Suvel on lihtne – mulle antakse lihtsalt nii palju materjali siin koondises! Kui ma teeksin seda professionaalselt, siis ilmselgelt nõuaks see palju rohkem tööd. Kuna ma olen ka ise mängija, siis ma igal hetkel filmida ja pildistada ei saa. Vahel üritangi näiteks teise grupi trenni filmida, kui minu grupi trenn läbi on. Tunnen küll vahel, et võiks olla keegi, kes regulaarselt videosid teeb, sest praegu ma ei saa seda teha kindlasti nii palju, kui tahaksin. Ja ega ma ei põe sellepärast ka, sest see on nii-öelda inside konto, mitte ametlik EVF konto. Ma küll jagan ka infot, mis tuleb alaliidult, aga üldiselt on see rohkem fun ja kajastab koondise igapäevaelu ja köögipoolt. 

Kunagi sain teada lehest opensponsorship.com, kust ma leidsin ühe kollageenibränd. Tegin küll paar reklaampostitust, aga mulle üldse ei meeldinud pluss nad saatsid mulle tegelikult vähem asju, kui alguses lubasid. Peab ikkagi leidma brändi, millesse ise väga usud. Filipiinidel rääkisid mulle influentseritest tiimikaaslased, et neile tuleb kogu aeg hunnik pakkumisi ja nad peavad reaalselt valima, kas nad seda või toda brändi ikka tahavad esindada. 

Mu jälgijaskond jõudis sinna suuremate numbriteni (Liisil on Instagramis ligi 6000 jälgijat – toim.) tegelikult alles Filipiinidel ja siis ma mõtlesin, et saaksin võib-olla seda kuidagi ära kasutada. Need followerid on hea välja tuua, kui kelleltki koostööd palud – Volleyball Team Estonia lehega on samamoodi. Kui läbi suurema jälgijaskonna saab konto mõne koostöö ja seeläbi rohkem pilti, jõuab see suurema hulga inimesteni, sealhulgas noorte tüdrukuteni – ja ma loodan, et see aitab kaasa noorte võrkpallile.

Äpid on ainult sellised, mis ma ise olen leidnud ja mis on käepärased. Ostnud ma äppe ei ole. Mu eelmine telefon, OnePlus, tegi selliseid videosid, mis postitades täiega hakkisid ja ma mõtlesin, et nii ikka ei saa. Ma pole kunagi ostnud telefoni enne, kui eelmine on täiesti läbi, aga nüüd mõtlesin, et see video on nii halb, nii et tõesti videokvaliteet oli üks faktor, miks ma enneaegselt telefoni vahetasin, aga mingisugust muud professionaalsemat varustust ma ei kasuta.

Eesti koondise esindamine on pakkunud Liisile aastate jooksul üha rohkem häid emotsioone. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee
  1. Nii mõnigi Eesti sportlane üritab vaikselt hakata profikarjääri kõrvalt mõnda muud tööd tegema, et spordist tavaellu sukeldumine oleks “pehmem”. Hiljuti liitusid Chaga Health tiimiga, mis toodab tervisetooteid seenest nimega Chaga ehk must pässik. Räägi palun sellest firmast natukene lähemalt. Miks otsustasid sellise väljakutse vastu võtta? Kas koroona pani rahakotile põntsu? Mis on sinu ametinimetus ning mis su tööülesanded ette näevad? 

Mul oli üsna raske hooaeg ja kuna see koroonaaeg tuli ka peale, siis ma ikka mõtlesin, et mida ma saaksin enda tuleviku heaks ära teha. LinkedIni tööpakkumiste vaatamine ei võta ju tükki küljest ära. Tegelikult oli mu eesmärk uurida, et millised nõudmised nendel töökohtadel on, mida ma teha tahaksin. Kui mul on midagi puudu, siis saan seda juurde õppida või mingit oskust arendada. Siis tuligi ette tööpakkumine “export manager” Chaga Healthis. Selles tööpakkumises oli reaalselt kõik nagu mulle loodud. Kirjas olid mu mõlemad haridused – rahvusvaheline ärindus ja jätkusuutlikkus – pluss rahvusvaheline kogemus ja mitmes riigis elamine… Mul on ju kõik need olemas! Kandideerisin, tegin nendega videointervjuu ja edasi kutsuti mind kontorisse. Öeldi, et nad saavad mu sportlase elust aru ja et ma ütleksin ausalt, kui palju aega mul selle tööga reaalselt tegeleda oleks. Mulle meeldis kohe, et nad olid valmis ka ise kompromissi tegema, pakuti isegi kaugtöö võimalust. Võrkpalli kõrvalt hooaja jooksul oleks seda reaalne teha ja see oleks ka selline töö, mida ma tahaksin päriselt teha ja mis läheb mu haridusega kokku. 

See firma kasvatab Eestis musta pässiku seeni ja teeb neist eliksiiri. Neil on suured eesmärgid kasvada, tooted on juba väga mitmel turul Euroopas ja nad tahavad laieneda näiteks USAsse ja Aasiasse. Selleks töötavad nad hetkel välja uusi tooteid, et uutele turgudele paremini siseneda. Seal ma tunnengi, et saan ise ka kaasa rääkida, et millised maitsed, kogused, pakendid jne ühele või teisele turule sobiksid. Hetkel olen teinud väikest uurimustööd Filipiinide turu kohta, sest ma elasin seal ja oskan võib-olla õigetelt inimestelt nõu ka küsida. See on selline päriseluline katsetus, et näha, kas mu arvamus päriselt ka toimib.

scroll to top