Eesti koondislaste Kertu Laagi ja Kristiine Miileni autorirubriigis on seekord intervjueeritava rollis äsja nii võrkpallisõprade kui ka “Kuldse geimi” podcasti tegijate poolt lõppenud hooaja sümboolsesse koosseisu valitud võrukas Albert Hurt.
Aprilli teises pooles 21. sünnipäeva tähistav Tartu Bigbanki ja Eesti koondise nurgaründaja on puutunud elus kokku mitte üksnes võrkpalli, vaid ka palju muuga, mistõttu oli, mida küsida ja millele vastata.
1) Albert, meil on au vestelda 2014. aasta Võrumaa U16 vanuseklassi rattasõidu meistriga. Kui auhinnatud mehega siis tegu on – kas karikakapist enamus kuulub jalgrattaspordile või siiski võrkpallile?
Ma ei ole üle lugenud, aga tegelikult on rattasõidust päris palju karikaid, sest seal saab iga etapi eest midagi. Me käisime päris palju võistlemas, isegi Lätis. Ma arvan, et praegu on karikaid umbes pooleks ratta ja võrkpalli vahel.
Miks sai sinust lõpuks ikkagi võrkpallur?
Mingi hetk ma ei teinud piisavalt rattatrenni enam ja eks see tase hakkas langema. Tulemused polnud enam nii head ja võrkpall muutus meelisalaks. See 2014. aasta Võrumaa meistritiitel tuli ka tegelikult alles siis, kui ma põhimõtteliselt olin juba rattaga lõpetanud. Tegin rattasõitu võrkpalli kõrvalt. Mu trenn oli ka umbes selline, et võtsin ratta ja sõitsin poolteist tundi järjest. Aga varem käisime Haanja rattaklubiga isegi Hispaanias laagrites. Selle klubi treener on perekonnatuttav, selline isehakanud treener, aga tema tütar sõidab maailma tipus.
Kas nüüdseks oled ratta nurka visanud või meeldib sulle vahel endiselt mõni pikem tiir teha?
Kui ma aasta eest operatsioonilt tulin ja sain kevadel rattaga sõitma hakata, siis tegin päris korralikke tiire – ikka poolteist-kaks tundi, head pikad sõidud. Maanteel mööda mägiseid Haanja teid pole 50 kilomeetrit mingi probleem sõita – isegi haige põlvega.
Millistes trennides sa veel käinud oled ja kas leidub mõni spordiala, mis eriliselt huvi pakub ja millega tulevikus sooviksid tõsisemalt tegeleda?
Mu ema pani mind kahevõistluse trenni. Aga suveperioodil, kui trennis kindlasti mäel ei käidud ja kui võrkpalli parajasti polnud. See oli hästi ammu. Lihtsalt sellepärast, et ma liigutaksin – nad tegid seal hüppenööriga hüppeid ja muud üldfüüsilist. Aga mingit ühte kindlat huvitavat spordiala vist ei ole. Näiteks sulgpalli on lahe toksida ja tennist, mida ma üldse ei oska. (Siinkohal kasutas K. M. võimalust ja kutsus intervjueeritava enda juurde tenniseduellile – K. L.)
2) Võrumaal võrkpalliperre sündinuna kasvasid sa ilmselt üles Tamula Vanakese turniiri platside ääres. Nii vanemad Margo ja Ande kui ka vanem õde Merlin ja pesamuna Alfred tegelevad võrkpalliga. Mitu korda sa ise populaarsel profiturniiril osalenud oled ja kas oled ka mõne tiitli võitnud?
Ma arvan, et osalenud olen 5-6 korda. Võitnud olen ainult ühe korra (2017. aastal võistkonnaga Ummi hädapätakad, kuhu kuulusid ka näiteks Alberti õde Merlin, Selveri põhisidemängija Renet Vanker, Saaremaa nurgaründaja Mart Toom – toim.)
Mis sa arvad, kui kaugele ja mis positsiooni mängijaks väikevend kunagi võrkpallis saada võiks?
Talle meeldib trennis käia küll, aga praegu veel pigem sõprade pärast. Kui ma ise sama vana olin, siis ma ei viitsinud üldse trennis käia. Tal on praegu jalad ja käed täitsa pikad, hüppab ka normaalselt, nii et midagi võiks ju tulla. Aga loomulikult on vara veel öelda, mis temast saada võiks.
Kas ja mida jõudsid noorukina Merlini mänguoskustest kõrva taha panna?
Merlini mänge käisin ikka väikesena vaatamas, aga sel ajal vist päris mänguoskusi ma aktiivselt ei õppinud. Olin seal saalis pigem niisama ja ega mängudele eriti ei keskendunudki.
Lisaks on su elukaaslane Britt pikalt võrkpalliga olnud seotud. Kas ta praegu ka pallimängimise jaoks aega leiab või läheb kogu aur profisportlasest kuti poputamisele?
Britt teeb korra või kaks korda nädalas pallitrenni küll. Mu ema käsib tal vahepeal mingit liigat mängida – ma täpselt ei teagi, mis liiga see on. Vist mingi Rahvaliiga regioon.
3) Kui perest juba juttu tuli, siis jätkame samal teemal. Sinu isa Margo on suur vähispetsialist. Kui palju sa ise vähkidest tead?
Ma arvan, et ma tean päris palju, aga samas mitte nii palju kui vähispetsialist. Mu isa on Osooni saates mitmeid kordi olnud ja mina vist olen ka mingis vanemas osas seal väikesena ringi jooksnud. Ma tegin ka 11. klassi uurimistöö teemal “Jõevähi tüsedus erinevates Eesti veekogudes”. Tahtsin teada saada, millise jõe äärde on kõige mõistlikum minna vähke püüdma. Vähkide kohta ei öelda “suured”, vaid kasutatakse hoopis “tüseduse” indeksit.
Kas ka tavaline kalapüük on sulle südamelähedane? Kellega sa tavaliselt kalastamas käid. On see sinu jaoks seltskonnaüritus või just üksinda olemise koht?
Ma käisin nüüd esmaspäeval (aprilli alguses – toim.) Peipsi ääres isaga kala püüdmas. Kui suvel on aega, siis saab ikka käidud. Vahel saad lõuna ajal aru, et on igav, ja sõidad kuskile järve äärde lanti loopima. Võtad garaažist paadi ja lähed. Üksi ma ei käi – kui tuleb kalalemineku isu, siis ikka isa või sõbrad tulevad tavaliselt kaasa.
4) Hetkel on sinu koduklubiks Tartu Bigbank, aga naised saunas on rääkinud, et kiikad tegelikult juba mitmendat aastat välismaale ka. Mis seis sellega praegu on? Kas on mõni huvitav variant tekkinud või jääksid praegu veel Eestisse kooli lõpetama (Albert õpib Eesti Maaülikoolis vee ökosüsteemide rakendusbioloogiat)?
Enne operatsiooni tahtsin minna küll (kevad 2019 – toim.) – siis, kui põlv polnud veel nii hull. Ma arvan, et kui ma läheksin praegu ja tuleksin kahe-kolme aasta pärast tagasi, siis ma ei viitsiks enam bakalaureust teha. Muidu on sellega kaks varianti: kas minna hea liiga või siis mõne ilusa koha pärast.
Mis sa arvad, milline liiga oleks sulle hetkel jõukohane?
Ma arvan, et Prantsusmaa Pro B-s saaksin mängida. Pro A-s võib juhtuda see, et saan mõnel korral servima või pannakse sisse ainult siis, kui on mingi imelik seis.
Sinu unistuste klubi või liiga, kus sa tahaksid ühel päeval mängida? Või mõni mängija, kellega koos mängida?
Üks unistus ongi see, et saaksin mängida mingisuguses hästi ilusas kohas – nagu Milka oli Kreekas seal saare peal, seal oli suht ladna ju! Aga liiga poolest… Poola liiga on kõva, aga mulle meeldiks mängida rohkem Pro A-s kui Poolas. Väikesena sai rohkem neid mängijaid jälgitud, aga praegu pole vist kedagi, keda ma niimoodi päriselt imetlen.
5) Kuna võrkpallihooaeg lõppes Eestis ootamatult vara, siis veedad ka sina ilmselt hetkel kodus karantiinipäevi. Kas lebotad hetkel täitsa oma Võrumaa lapsepõlvekodus või peesitad pruudiga Tartus? Milline on su karantiinipäevaplaan – kui suur osa kulub õppimisele ja mil moel hoiad end vormis?
Hetkel olen Tartus, aga enne seda olin pikka aega oma Võru kodus. Britil oli ka puhkus. Nüüd alles tulin Tartusse, sest autoga pidi ülevaatusele minema. Aga ma arvan, et karantiini ajal olen Tartus ja Võrus kordamööda.
Hea, et õppimist meelde tuletasid! Esmaspäeviti on mingi inglise keele koosolek, kus läheb alati pool tundi selle peale, et kas kõigil on ikka mikrofon sees. Mingid netitööd on ka, referaadid ja muud asjad.
Hommikul ärkan üles, söön, siis vahin telekat või mängin arvutis mingeid asju. Ja praegu olen iga päev autot remontinud hommikust lõunani. Trenni olen teinud praegu ühe korra, muidu käin näiteks discgolfi mängimas või lihtsalt väljas liikumas. Praegu võtsin sellise perioodi, kus ma väga hullu koormust ei pane, hoian ennast rahulikumalt vormis. Ja siis mõne aja pärast alustan jälle kõvemate trennidega.
Kas suvel loodad koondisesse ka pääseda?
Ikka loodan!
LISAKÜSIMUS:
Targa tiidä kõnõldaq, et serv tu punkti-imä om. Miä saq taast arvat?
Eks tu nii olõ jah, ega targaq inemise olõ-õi ilma aigo kutstuq targas ja ega ummõtõ to serv punkti koto ju tuu.
(Võrkpall24 ei vastuta võrukeelses tekstis esineda võivate õigekirjavigade eest. Abiks oli keeletoimetaja Kaisa Bahmatšev.)
