fbpx
Close

Laagi ja Miileni viis küsimust | Lennukis Kristi Nõlvakuga – kuritegevusega võitlev reisisell, kes osaleb käpikuturniiridel

Karl Rinaldo
Kristi Nõlvak keskel oma töökaaslastest poolehoidjatega ning loo autorid Kertu Laak ja Kristiine Miilen külgedel. | Foto: Gertrud Alatare

Võrkpall24 uue rubriigi “Laagi ja Miileni viis küsimust” teises osas võtsid Eesti rahvusnaiskonna rünnakuliidrid pihtide vahele koondise parima kaitsemängija, särasilmse hunt kriimsilma Kristi Nõlvaku, kes krooniti detsembrikuu viimastel päevadel TalTech/Tradehouse’i naiskonna liikmena nelja-aastase pausi järel Eesti karikavõitjaks.

Nõlvakud (keskel) võitsid aasta lõpus toimunud perekondade võrkpalliturniiri. | Foto: volley.ee
  1. Kristi, palju õnne veelkord karikavõidu puhul! Kas jõulud möödusid tähtsaks mänguks treenides või lasi Marko Mett ikka korra verivorsti ja hapukapsaga kaetud laua taha ka istuda? On teie sportlikus peres mingeid jõulutraditsioone? Kui palju sa oma rannavõrkpallurist venda Kustit näed?

Meie peres on selline komme, et igal jõululaupäeval korraldame oma hoovis käpikuturniiri. Ükskõik, mis ilm õues on. Meil on nii-öelda nõrgemate ja tugevamate grupp. Nõrgemad loosivad endale tugevamast grupist paarilise. Tugevamal paarilisel peavad võrkpalli mängides käpikud käes olema ning ta ei tohi hüpata. Kõik mängivad kõigiga läbi ja võitjapaar saab piparkoogimaja. Mina olin paaris oma kõige noorema õe Kertuga. (Paus.) Me olime viimased. (Naerab.) Õhtul oli perega õhtusöök ja järgmisel päeval ootas perevõrkpalliturniir. Sel aastal oli nii tore, sest kõik mu kuus võrkpalli mängivat õde-venda olid kohal. Mina ja Kusti olime sidemängijad ja saime noorematele palle ette tõsta. Lust oli vaadata, kuidas kõik on nii suureks kasvanud ja oskavad juba mängida (loe võiduga lõppenud turniiri kohta pikemalt siit).

Pärast jõule tegime iga päev TalTechiga trenni, sest oli vaja valmistuda karikafinaaliks. Kui tavaliselt teeme TTÜ spordihoones trenne ühe kolmandiku saaliosa peal ja ümberringi on sagimist väga palju, siis nüüd oli mõnus treenida, sest saalis oli vaikus ja saime suurel väljakul täielikult enda asjadele keskenduda.

Kusti mänge välismaal ma kahjuks vaatama pole jõudnud. Tahan kindlasti minna, aga alati, kui ta kodus on, siis meil on nii paljust rääkida. Istume maha, sööme koos midagi head ning räägime kõikidest muredest ja rõõmudest. Ta on mulle hästi-hästi suureks toeks ning ma loodan, et mina talle ka.

Nii Kusti kui ka Kristi krooniti 2017. aasta suvel Eesti rannavollemeistriks. | Foto: erakogu
  1. Oled üks väheseid naiste rahvuskoondise põhimängijaid, kes ei mängi välismaal, vaid käib Eestis täiskohaga tööl. Sul on muljetavaldav CV. Räägi, kus ja kellena sa töötad? Milline on sinu haridus?


Töötan ettevõttes nimega Salv. Me aitame pankadel rahapesijaid leida. Meil on selline toode, mis muudab selle võimalikult lihtsaks. Praegu pole pankades olevad süsteemid nii head, et nad tõesti saaks need kurjategijad kätte.

Minu ametinimetus on crime fighting officer (tõlge: kuritegevusega võitlev ametnik). Ma ise mõtlesin selle nime endale välja. Kuna tegemist on start-up’iga ja ettevõtte fookus on ajaga palju muutunud, siis on peaaegu igal kuul muutunud ka koht või tiim, kuhu ma kuulun. Vahepeal olen rohkem müügi-poolel, siis jälle rohkem toote-poolel või tegelen klientidega – kus parasjagu rohkem abi on vaja. Kuna ma töötasin varem Transferwise’is pettuste püüdjana, siis alguses tulin ka Salvesse pettuste konsultandiks. Juba kolmandal tööpäeval pidin sõitma Saksamaale ühele suurettevõttele meie toodet tutvustama.

Olin varem tegevjuht ka Tallinn Teras Beach’i siserannahallis. Kuna see oli aga nii väike ettevõte, siis ma tegin kõike – koristasin, tegin baaris müügitööd, korraldasin üritusi. Kolm aastat töötasin ka audiitorina. See avardas mu maailma palju, sest sain igal nädalal uue ettevõtte, keda auditeerida. Nii tekkis väga lai pilt töömaastikust. 

Magistrikraad on mul audiitortegevuses Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnast.

  1. Nii mõnelgi koondiselaagri õhtul võib sinu toast kuulda kellegi karjumist või nutmist. Räägi natukene oma hobist ehk jalatalla punktmassaažist. Mis see on ja kuidas sa selleni jõudsid?

(Naerab südamest.) Selle nimi on tegelikult refleksoloogia. Sisuliselt on sellega nii, et kui sa vajutad talla all punkti, mis on seotud sinu teatud kehaosaga, siis sa ütled kehale, et ta hakkaks ise seda kohta tervendama. See tundus minu jaoks alguses ulme.

Jõudsin selle juurde neli aastat tagasi, kui läksin ise abi otsima. Seljas oli disk neljanda ja viienda lüli vahelt välja sopistunud. Kui ma oma seljaprobleemidest lahti sain, siis olin lihtsalt veendunud, et ma pean seda õppima minema. Tookord sain õppida pool aastat ja nüüd olen täiendamas oma teadmisi Kristel Krautmani Terviseakadeemias. Õpingud on hästi intensiivsed – nädalavahetuseti kaheksatunnised koolipäevad. Kuna ma olen seoses õpingutega sellega tõsisemalt tegelema hakanud, siis aina rohkem inimesi on leidnud oma muredega ka tee minu juurde.

  1. Paar aastat tagasi loobusid sa liha söömisest. Miks? Kuidas taimetoitlus on sulle mõjunud ja mis on su lemmiksöök?

Tegelik põhjus oli see, et liha ei maitsenud enam – arvatavasti sõin liiga palju. Lihtsalt ei tahtnud enam. Teadlikkus, miks ma ei tahtnud ja kui palju keskkonnasõbralikum ma saan läbi selle olla, tuli hiljem. Ma arvan, et muutus algab iseendast.

Sportlikule vormile on taimetoitlus väga hästi mõjunud – seedimine on korras, energiat jagub. Proovin liikuda veganluse poole.

Mu lemmiksöök on kasuisa tehtud ahjupeet mee ja tüümianiga. Megahea! Hommikuti ja õhtuti kokkan ikka ise ka kodus, aga tööpäevadel käin lõunat väljas söömas. Väga meeldib Kuusk Hernesto restoran. See on siuke hästi vaikne, nunnu koht. Hästi vegansõbralik ka ja seal on alati head söögid.

Aafrikas. | Foto: erakogu
  1. Sind võiks nimetada Leiutajateküla onu Klausiks, sest sa oled suur reisisell. Paar aastat tagasi käisid üksinda Lõuna-Ameerikas, eelmisel suvel Aafrikas, lisaks veel USA, Indoneesia, loendamatul hulgal Euroopa riike. Meie intervjuu toimub Tallinn – Istanbuli lennukis ja sina oled siirdumas parasjagu Indiasse. Mis seal plaanis on teha? Ja mis on olnud varasemate reiside eredamad hetked? Unistuste sihtkoht?

Indiasse lähen nädalaks ajaks Goasse eestlaste korraldatavasse joogalaagrisse. Pärast seda on ostetud piletid Varanasisse, mis on usule pühendatud linn. Kindlasti saan näha väga vaest ja teistsugust keskkonda. Lisaks saan päevakese olla Mumbais.

Eelmisel aastal käisin Aafrikas Keenias ja Tansaanias. Safari meeldis mulle seal väga-väga-väga. Ja näiteks Sansibari saarel delfiinidega ujumine oli midagi sellist, mis jäi väga meelde. Lõuna-Ameerika reisi tipphetk oli muidugi Machu Picchu.

Reisin palju üksinda ja asju eriti ette ei planeeri. Kõik läheb nii, nagu peab minema. Unistuste sihtkohti on nii palju – Nepaal, Vietnam, Kanada, Island, Uus-Meremaa, Austraalia, Antarktika.

Lõpuks Istanbuli lennujaama jõudes on Kristi juba silmnähtavalt elevil, suu kõrvuni nagu lapsel kommipoes ja iga kolmas lause meie vestluses on “Issand, kuidas ma armastan reisimist!” Oleme südames kogu reisi vältel sinuga, armas Kristi!

 

scroll to top