fbpx
Close

Laagi ja Miileni viis küsimust | Pariisi vallutanud Ardo Kreek – kooliajal kindel kolmemees, kes käis tihti Selveris

Karl Rinaldo
Kertu Laak, Ardo Kreek ja Kristiine Miilen. | Fotod: Gertrud Alatare ja Pariisi Volley

Eesti rahvusnaiskonna liidrid Kertu Laak ja Kristiine Miilen käisid võrkpallimaastikul taas jahil ja püüdsid kinni meie meeste koondise raudvara, temporündaja Ardo Kreegi.

33-aastane Lasnamäelt pärit Kreek veedab töökohustuste tõttu juba kaheksandat hooaega suurema osa aastast Prantsusmaa pealinnas Pariisis. Niisiis saamegi nüüd teada tema hobidest, pereelust, kooliajast ja esimestest koondiseaastatest.

  1. Meie usaldusväärne allikas mainib, et oled natuke oss ja autohull. Mis auto sul siis endal on? Kas sul on ka unistuste auto, mille kunagi osta tahaksid?

Praegu mul siin Prantsusmaal autot pole, aga Eestis on Audi Q7, Mersu kabriolett ja Volkswagen Golf ka. Nii et midagi oli õiget selle allika jutus. Unistuste autot ei ole veel tekkinud. Isegi mingit upgrade’i pole vaja – need kodus olevad autod on okeid. Kuna üks on suur maastur ja teine kabriolett, siis on iga ilma jaoks midagi.

Millega sa peale auto24.ee sirvimise vabal ajal veel tegeled – kas Pariisis elamine on muutnud sind näiteks suureks kunstihuviliseks või toidugurmaaniks?

Vabal ajal pole siin aega millegagi tegeleda, sest mul on neljakuune tütar kodus. Seega, kunstihulluste jaoks ei ole aega praegu kahjuks. Pigem ma polegi peaaegu kusagil Pariisis käinud, sest ma ei viitsi vabal päeval järjekordades seista. Eiffeli torni ja Pariisi triumfikaare olen küll ära näinud ja Disneylandis ka käinud kahel korral.

Millised kohad Pariisis või Prantsusmaal on veel sinu ja su pere lemmikuks saanud?

Oi, kuule… Kodus on jumala hea olla (Naerab.)! Kõige tihemini käimegi võib-olla väljas söömas. Ilusa ilmaga jalutame mõnes pargis. See on selline lastega inimeste asi.

Koondisega oled reisinud kindlasti palju, kuid kas sulle meenub mõni reis, mis jäi ümbruskonna ja tingimuste poolest meelde just negatiivselt ja mida sihtkohana lugejatele eriti ei soovitaks?

Kõige hullemat on väga raske öelda, kõige parema võib-olla leiaks… Mehhikos (Maailmaliiga 3. tugevusgrupi finaalturniir, juuni 2017 – toim.) oli saalis küll palav, aga lahe oli ikka. Kui tahaks Mehhikosse reisida, siis tegelikult miks mitte. Palav võib ju igal pool olla. Aga võrkpallitingimuste poolest tõesti, seal oli palav ja õhk oli ka vist kuidagi natukene hõre ja imelik. Pall lendas teistmoodi kui tavaliselt.

2. Natuke võrkpallispetsiifilist juttu ka. Teeme ühe asja selgeks: kumb siis ikkagi parem pall on – Mikasa või Molten? Kuidas temporündaja nende pallide vahet tajub?

Mina eelistan Mikasat. Minul on kõige rohkem seda pallide erinevust vist servi ajal tunda. Kuidas pall lendab ja kuidas seda tabama peab, see on erinev. Kui Moltenile väga hästi pihta ei saa, siis ta läheb ikkagi päris hästi keerlema, aga Mikasa planeerib paremini.

Kas sinusugusel kogenud Molteni-tarbijal läheb ühelt pallitüübilt teisele üleminek juba nii kergelt, et ei saa arugi? Või on sul mingeid nippe-trikke, kuidas erinevate pallidega kiiremini harjuda?

Ühelt pallilt teisele üleminek võtab tavaliselt lihtsalt natuke aega. Näiteks Molteniga esimesel nädalal õlg valutab löömisest, aga muidu harjub juba päris ruttu ära. Mingeid erilisi nippe kiiremaks üleminekuks vist pole. Eks igaüks harjub omas tempos ja kui on vaja rohkem pallitunnetust saada, siis peab vist natuke peale tunde jääma ja kuskil seinaga harjutama.

  1. Kui mõnikord palliplatsil piisavalt mängurõõmu ei jätku, siis kodus on sul seda vist alati – on teil ju elukaaslase Mariga kasvatada kaks toredat last. Pisitütar Clara veel ilmselt väljakule ei kipu, küll aga teeb palliga juba mehetegusid vanem poeg Carl (11). Kas peres on juba arutatud, mis positsiooni mängija Carlist (ja tegelikult ka Clarast) saada võiks? Kas Carl tahtis ise võrkpallitrenni minna või kuidas see valik tehti?

Clara jaoks on veel vara otsustada, aga Carl ise vist ihkaks vastuvõtja olla. Aga päris positsiooni pole veel paika pannud. Ta on kogu aeg platsi kõrval olnud ja tema trenniskäimised algasid ka meie klubi juures. Kõige lihtsam oli ta lihtsalt võrkpallitrenni panna, sest see oli meie saalis. Ja nüüd ta on nii jäänud.

Kas Clara õpib enne selgeks eesti või prantsuse keele, ja kas Carl suudab juba Pariisi kohvikus ise croissant’i tellida? Kuidas sul endal prantsuse keelega on – kas räägid puhtalt?

Clara õpib kindlasti esimesena selgeks eesti keele, aga ma arvan, et Carl saab croissant’i tellimisega juba hakkama küll. Prantsuse keele kirjutamisest pole mul aimugi – rääkida ma võin, aga kirjutada küll ei oska. Seda pole mulle keegi õpetanud ja ma pole ise õppinud ka. Millegipärast meile neid prantsuse keele tunde klubi poolt ei korraldata. Renee Teppan (mängib Prantsusmaal Poitiers’s – toim.) ütles, et neil on ka tunnid, aga meile pole keegi mingeid tunde võimaldanud.

Kuidas teil elukorraldus toimib – kas elate kogu perega stabiilselt Pariisis? Mismoodi näeb välja Carli õppetöö ja millises koolis ta käib?

Kuna poisil on vaja Eestis koolis käia, siis proua on lastega seal ja kui on võimalus siia tulla, siis nad on jälle siin, umbes kuu-pooleteise kaupa, olenevalt võimalustest. Carl teeb sel ajal kaugõppe vormis oma kooliasjad ära. Praegu on veel lihtsad ained ja saame kodus temaga ise hakkama.

  1. Oled esindanud Eesti koondist Kert Toobali järel enim, 226 korda, alates aastast 2004. aastast. Kas 18-aastasena koondisse jõudes olid pesamuna, kes pidi arstikotti tassima ja vanemate koondislaste sõna kuulama? Oli sul trennikaaslaste seas ka eeskujusid või lausa iidoleid?

Ikka, ei pääsenud ka mina sellest kottide tassimisest ja muust. Koondises olid Sirelpuu ja Pajusalu (Janis Sirelpuu ja Raimo Pajusalu, endised koondise temporündajad – toim.) mul ametivennad ja eks ma üritasin nende järgi teha ja neilt midagi õppida. Aga otseselt mingeid iidoleid mul pole kunagi olnud. Ma olen vist ainus inimene, kellel pole iidoleid (Naerab.).

On sul kujunenud aastate jooksul üks stabiilne toanaaber? Mida teevad meeste koondise liikmed laagrites lõunapausi ajal – kes on suurim raamatukoi, kes võimsaim unekott, kes koob-heegeldab ja mida teeb Ardo Kreek sel ajal ise?

Kunagi omal ajal oli mul toanaabriks Keith Pupart ja nüüd on olnud Andrus Raadik. Ma pakun, et keegi ei koo ega heegelda. Päris 100% kindlalt ei saa öelda, et keegi sellega ei tegele – kuigi ma väga tahaks selles kindel olla. Ma arvan, et Alar Rikberg (koondise abitreener ja statistik – toim.) on kõige suurem lõunauinakuvend, keda ma üldse tean. Ja ta vend (Rait Rikberg, koondise libero – toim.) on kõige parem lugeja. Mu enda jaoks oleneb sel ajal tegevus päevast – kui meil on kodune laager, siis ma pigem ei maga, vaid tegutsen kodus, aga kui laagerdamine käib kuskil hotellis, siis täitsa oleneb hommikusest trennist.

  1. Audentese Spordigümnaasiumis käinuna on sul vimkade viskamine ja tempude tegemine kindlasti hästi käpas. Milline õpilane sa kooli ajal olid? Kui tihti leidus intsidente, mil valmistasid õpetajatele või ühikamuttidele peavalu?

Kooli ajal olin ma selline… Minimalistlik. (Naerab.) Kindel kolmemees – stabiilselt kolmed-neljad. Eks seal Audenteses oli igasuguseid intsidente. Võib-olla ma kõige rohkem tekitasin peavalu sellega, et ma ei viitsinud vahepeal tundides käia. Aga ma vaatasin, et ega see õpetajaid ei seganud, kui mind tunnis polnud.

Viimastel aastatel on kuulda olnud probleemidest koolitoiduga. Kas ka sinu ajal sai igaüks maksimaalselt ühe lihatüki ja Nutella purgis oli mingi hoopis odavam jama?

Ülemäära palju seal kindlasti süüa ei saanud. Pigem tuli ikka Selveris ka käia. Nii kaua, kui taskuraha jätkus.

Lõpetuseks, mille järgi said endale hüüdnimeks Muna?

Kunagi oli mul hea potisoeng. Keegi arvas, et see on nagu tagurpidi munakoor ja et oleks tore mind Munaks hüüda.

Halva kvaliteediga pilt hea kvaliteediga Eesti koondisest. Ardo Kreegi leiab numbri alt “4”. | Foto: volley.ee
scroll to top