Tartus toimunud naiste Balti liiga finaalturniiril ringi liikunud inimesed võisid Riia Võrkpallikooli treeneripingil ära tunda ühe tõelise spordilegendi, 1980. aasta Moskva olümpiavõitja Pavels Selivanovsi.
“Vabandage, aga mina ei ole peatreener,” vastab heas vormis 66-aastane Selivanovs viisakalt, kui siinkirjutaja pärast pronksimängu temalt intervjuud palub. “Aga teie olete olümpiavõitja, maailmameister ja Euroopa meister!” kostan vastu. Selivanovs puhkeb seepeale naerma ja ütleb: “Sel juhul muidugi, milles küsimus!”
Nõukogude liidu koondise ridades seitse tiitlivõistluste kuldmedalit võitnud Selivanovs armastab Eestit, selle loeb välja üksnes tema kehakeelest.
“Ma mäletan ka neid aegu, kui eestlased meid ei võitnud,” muigab Selivanovs. “See oli muidugi ammu, 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel. Aga kalevlased olid alati meeletult osavad ning neid võita polnud kunagi kerge.”
Nõukogude liidu hiilgeaegadel sai pika kasvuga Selivanovs tuttavaks meie ainsa võrkpallurist olümpiavõitja Viljar Looriga.
“Viljar oli mu sõber,” ütleb Selivanovs kaheksa aastat tagasi meie seast lahkunud Loori meenutades. “Ma tundsin teda juba 1970. aastast. (Muigab.) Viljar õpetas mulle ühe eestikeelse lause: (ütleb sulaselges eesti keeles) “varsti on vaja minna!” Eestlastele teeb see alati palju nalja. Ta oli väga hea inimene. Aga mul on ka palju teisi suurepäraseid eestlastest sõpru ja tuttavaid.”
Selivanovsile valmistas Riia Võrkpallikooli pronksmedal suurt rõõmu, olgugi et põhiturniiri lõpetasid noored neiud suisa teisel kohal.
“Kas sa suudad seda ette kujutada: me liitusime tänavu naiste sarjaga ja jõudsime kohe Balti liiga finaalturniirile! Mõned võivad öelda, et siin pole mingit taset ning õiget võrkpalli mängitakse Poolas ja Itaalias. Nad võivad ükskõik mida öelda, aga meie tüdrukud on alles vanuses 15-17 eluaastat ning neile oli see medal väga suur kordaminek. Muidugi on mul kahju, et me eile (laupäeval – toim.) Alytusele kaotasime, aga finaali jõudes poleks me ilmselt täna nii õnnelikud olnud.”
“See, kuidas eestlased neid turniire alati korraldavad, on väga tore. Korraldatakse suurelt ja korrektselt. Mul on hea meel, et meid siia liigase kutsuti. Loodan vaid, et järgmisel hooajal on Balti liigas rohkem naiskondi. Eks kõik ole raha taga.”
Eesti võrkpallile vaatab Selivanovs täna alt üles. “Ma ei arva, et teie edu on üllatav. Eesti võrkpall on arenenud samm-sammu haaval, mitte äkitselt. Aga pea meeles: varsti meie naiskond võidab teid! Ma luban seda. Jäta see lause meelde,” lisab Selivanovs taas naerma puhkedes ja sirutab käe Riia Võrkpallikooli talendikate kasvandike poole.
