Pikaajalisel kodusel karantiinil on selged mõjud inimese psühholoogiale ja seda on meist tänaseks ilmselt juba igaüks ka omal nahal tunda saanud.
Kelle silmad on tavapärasest oluliselt suurema lugemuse tõttu väsinud, kelle sõrmed on varasemast veelgi põhjalikuma sotsiaalmeedia scrollimise tõttu kergelt marraskile tõmmanud ja kellel tekivad lihtsalt arulagedad ideed. Siinkirjutaja esindab antud puhul seda viimast rühma ja tõestab, et imelikke mõtteid võib tekitada narkootiliste ainete kõrval ka karantiin.
Võrkpall24 kõrvutab siinkohal Eesti rahvusmeeskonna mängijad kuulsate välismaiste muusikapaladega. Olgu seejuures lisatud, et antud artikkel ei sündinud absoluutset tõde otsides. Õigupoolest ei otsitud siin midagi, vaid lihtsalt kuulati head muusikat ja seoti see võrkpalliga.
Kert Toobal – Bill Withers ja “Ain’t No Sunshine”
Ain’t no sunshine when she’s gone
It’s not warm when she’s away
Ain’t no sunshine when she’s gone
And she’s always gone too long
Anytime she goes away
Siinkirjutajal pole õrna aimugi, millest või kellest William Harrison Withers Jr pool sajandit tagasi oma lummavas loos laulis, kuid asendagem seda pala kuulates sõna “she” sõnaga “volleyball” ja ilmselt hakkab meil kõigil südames valus. Ajal, mil võrkpalli ei mängita enam isegi Venemaal, kus pidavat ju ometi kõik võimalik olema, tundub tõesti iga sekund kui tund ja iga päev kui aasta. Ja kes esindaks täna Eesti spordis sõna “võrkpall” paremini kui Kert Toobal?
Kordamine ehk sportlaskeeli kordused on tarkuse ema, seda teadsid maast madalast nii Bill kui ka Kert. Bill võtab oma kuulsaima loo vahepalas aja täielikult maha ja ütleb 18 korral järjest fraasi “I know”. Tema teab. Ja Kert teab ka. Peaaegu kõike.
Just nagu “Ain’t No Sunshine” kulgeb Billi mahedal häälel jõe kombel mõnusalt ajas edasi, nii naudib ka Kert oma võrkpallikarjääri kulgu ega vaeva pead kogu aeg sellega, mis saab mõne aasta pärast. Küll elu aitab ja näitab. Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu, on öelnud Artur Alliksaar oma luules. Ehk just nii tuleks meil kõigil mõelda praegu, ajal, mil justkui aeg ise on peatunud.
Ja lõpetuseks, nagu spordis ikka, tuleb ka tehnilisest sooritusest rääkida. Bill laulab suure osa laulust silmad kinni. Me ei kahtle, et Kert võiks täpselt sama teha tänu oma kogemustele ka võrkpalliplatsil. Jah, Eesti võrkpall on leidnud oma Bill Withersi.
Robert Täht ja Renee Teppan – Tipp ja Täpp lauluga “Tipi ja Täpi laul”
Siis laulame ja tantsime ja sööme palju komme
Kuna Robi ja Renee on ka ise öelnud üksteise kohta tänu Audentese päevil alguse saanud sõprusele, et nad on justkui Tipp ja Täpp, siis pole muud varianti. Laulu läbivad sõnad “siis laulame ja tantsime ja sööme palju komme” kirjeldavad ilmselt üsna hästi ka seda, mida noored võrkpallurid oma profikarjääri esimestel aastatel tegid. Õnneks nüüd on fookus mujale läinud.
Ardo Kreek – AC/DC ja “Thunderstruck”
Thunderstruck, Thunderstruck, Thunderstruck, Thunderstruck
It’s alright, we’re doin’ fine
It’s alright, we’re doin’ fine, fine, fine
Thunderstruck, yeah, yeah, yeah
Thunderstruck, Thunderstruck
Thunderstruck, baby, baby
Thunderstruck, you’ve been Thunderstruck
Thunderstruck, Thunderstruck
You’ve been Thunderstruck
Valik on konkreetne. Välk (“thunder”) ei löö tihti, aga kui ta lööb, siis nii, et kõik näevad, kardavad ja imetlevad. Just nagu Ardo. Temporündaja õige nimetus pidavat olema keskblokeerija, sest selle positsiooni peamine ülesanne on vastaste pidurdamine, aga kui Ardo rünnakuid vaadata, siis hakkad tarkade meeste jutus kahtlema.
“Thunderstruck” on lugu, mis elab sajaga. Kogu aeg. See on üks pidu, millel ei näi algust ega lõppu. Muide, Ardo pole siinkohal solist Brian Johnson. Ja mitte seepärast pole, et Brian on inglane ja inglased ei oska võrkpalli mängida. Põhjus seisneb hoopis selles, et Ardo on nagu see võluv, kogu aeg taustal tooni andev elektrikitarr, mis ketrab ja ketrab ning kui lõpuks võimaluse oma sooloks saab, siis lajatab mõnuga.
Fakt: Rahvusvaheline Ilmateate Liit (RIL) on täheldanud, et äike lõi Pariisis viimase kaheksa aasta jooksul rohkem kordi kui kusagil mujal maailmas.
Andri Aganits – Phil Collins ja “In The Air Tonight”
I can feel it coming in the air tonight, oh Lord
And I’ve been waiting for this moment for all my life, oh Lord
Can you feel it coming in the air tonight, oh Lord, oh Lord
Et miks just see lugu? Sest Philil kulub sissejuhatusest kuni kuulsa trummiosa ehk loo käima tõmbamiseni täpselt 3 minutit ja 18 sekundit, mis on kolm neljandikku pala pikkusest. Võrreldav hulk aega kulus ka Andril, et pikast, vibalikust ja mitte üldse osavast noorest inimesest saaks maailmatasemel võrkpallur. Kui Raul Reiter võttis Andri Audentese Spordigümnaasiumisse õppima ja treenima, kergitasid paljud kulmu ja küsisid, kas Orava külast pärit mehest paremaid tõesti võtta polnud. Täna küsitakse Raulilt, et kust võiks taas leida selliseid tüüpe nagu Andri?
Phil Collinsit tuntakse kui maailma üht tavalisemat superstaari, kes ei hooli lavašõudest, erilistest riietest ega glamuursetest pidudest. Ta sarnaneb publikule ja suhestub oma kuulajatega ilmselt rohkem kui keegi teine. Ka Andri ei tiku mängu suuremate punktitoojate edetabelis ega Gertrud Alatare piltidel esiplaanile, vaid naudib seda, kui pidurdab sõrmeotstega vastaste rünnaku ja tekitab seeläbi näiteks Robile võimaluse pall kontraolukorras efektselt vastaste väljakule lajatada.
Aga mis on Philil ja Andril veel ühist? Mõlema pigem rahuliku iseloomu taga peitub hea huumorisoon. Tõsi, tuleb lisada, et siinkirjutaja pole just kuigi tihti Philiga isiklikult kokku puutunud ning info põhineb seega mujalt kuuldul ja loetul.
Robert Täht – Queen, Freddie Mercury ja “Don’t Stop Me Now”
I’m a shooting star, leaping through the sky
Like a tiger defying the laws of gravity
I’m a racing car, passing by like Lady Godiva
I’m gonna go, go, go
There’s no stopping me
Nali naljaks, kes arvas, et Robi ja Renee puhul piirduski teema Tipi ja Täpi lastelauluga, pole ilmselgelt kursis sellega, et lapik Maa pöörleb ruudukujulise päikese ümber, mitte vastupidi. Tipi ja Täpi laul pole esiteks välismaine lugu ja teiseks ei iseloomusta see kuidagi Robi ja Renee tegelikku olekut. Robi puhul pole vaja sobivat esitajat ja pala pikalt otsida, sest Freddie Mercury, Queen ja nende “Don’t Stop Me Now” sobib siia kui vastasmeeskonna serviviga geimi lõppu.
Esiteks esitajast ehk Freddie’st. Robi hüppevõime ja elegantne löögiliigutus on justkui Freddie hääl – müstiline! Kui telekommentaatorite heli maha keerata – seda teevad Maarjamaa vollesõbrad teatud põhjustel kuuldavasti üha enam – ja Robi esituste taustaks Queen mängima panna, on täiuslik õhtu karantiinis garanteeritud. See oleks justkui Georg Ots ja Don Giovanni Estonia teatri lavalaudadel.
Miks just “Don’t Stop Me Now” ja mitte mõni muu Queeni aegumatu hitt? Sest Robit võib peatada vaid üks inimene… Ja see pole Chuck Norris, vaid Robi ise. Talendi kõrval avaldunud sihikindlus on viinud Robi tänaseks maailma ühte tugevamasse, kui mitte tugevaimasse võrkpalliklubisse.
Andrus Raadik – Rod Stewart ja “Sailing”
I am sailing
I am sailing
Home again
‘Cross the sea
I am sailing
Stormy waters
To be near you
To be free
Kuigi mõni teist arvas ehk, et siit tuleb Lordi “Hard Rock Hallelujah”, siis need ajad on Andruse elus läbi saanud. Ka Rod Stewart oli noorena suur pullimees ja möllas lainetes, ent antud videos seilab ta juba vaikselt elumerd, just nagu Andrus seilab vabadel päevadel värske isa ja pühendunud pereinimesena Tuneesia põhjakaldal Vahemeres, mõtiskledes kõigele ilusale, mis on olnud ja mis veel ees.
Ja olgu tavaelus milline tahes, siis – taaskord, nagu Rod videos purjetajana – oma töös ehk sportlasena on Andrus teinud kõike täie tõsidusega. Ole sa Vahemere sillerdaval veel või ookeani kõrgetes lainetes, tööd, mille eest sulle makstakse, tuleb ikka teha autundega.
Mis puutub aga Andruse löökides ja iseloomus väljenduvasse otsekohesusse, siis on ka merel sirgjoonelisest talitamisest kasu, sest kes see tühjal merel ikka suure kaarega ookeani ületab. Ja kui peakski mõni hoovus ees ootamas, siis küll elukaaslane Elina teab endise ametikaaslasena ohust teavitada ja mööda juhatada.
Renee Teppan – Aerosmith. Steven Tyler ja “I Don’t Want to Miss a Thing”
Don’t want to close my eyes
I don’t want to fall asleep
‘Cause I’d miss you baby
And I don’t want to miss a thing
‘Cause even when I dream of you
The sweetest dream will never do
I’d still miss you baby
And I don’t want to miss a thing
Kui Steven Tyleri puhul jääb kuni loo lõpuni arusaamatuks, millest ta nii väga puudust tundis, siis Renee osas me teame vastust. See on võrkpall. Nagu viimased aastad on näidanud, ei suuda ega taha Renee ühestki mängust väejõuta kõrvale jääda. Kas see, et sportlane oma keha kuulata ei suuda ja tugevatest signaalidest hoolimata edasi pingutab, on õige teguviis? Ilmselt mitte alati, kuid selliseks on ta loodud. Lisaks võib taoline sihikindlus ka kogu meeskonnale jõudu juurde anda.
“I Don’t Want to Miss a Thing” on üks suursugusema loo mulje jätvaid palasid popmuusika ajaloos. Ja eks sarnane suur vaatemäng on olnud ka Renee karjäär. Kolm järjestikust hooaega erinevate tippmeeskondadega Meistrite liigas, iga kogemus täiesti erinev ja ainulaadne. Renee pole taustatantsija, vaid solist.
Rait Rikberg – Michael Jackson ja “Smooth Criminal”
As he came into the window
It was the sound of a crescendo
He came into her apartment
He left the bloodstains on the carpet
She ran underneath the table
He could see she was unable
So she ran into the bedroom
She was struck down, it was her doom
Michael Jacksoni ja Rait Rikbergi sarnasuse tunneb ilmselt igaüks sõnagi mainimata ära. No vaadake Michaeli liikumist! Piisab vaid ühest heast rütmipojukesest ja tema tikksirge jalg on kerkinud hetkega kõrva äärde (videos 2.03). Ilmselt tõstaks ta kasvõi mõlemad jalad korraga üles, kuid siis poleks midagi, mis gravitatsiooni halbadest mõjudest eemal hoiaks. Rait võib jalgu samamoodi igas ilmakaares efektselt lennutada, lihtsalt rütmi asemel vajab ta palli, mis liikuma paneb.
Kas oled otsinud kogu elu tõeliselt head õppevideot sellest, milline on perfektne kaitseasend? Vaata videost 1.49-1.56 ja saab seegi selgeks. Üks-ühele sama nagu Raidu servi vastuvõtt, ikka pöidade peal. Ja kuidas pallile järele hüpata? Teab Rait ja teab Michael – vaata lihtsalt videost (7.05-7.08) seda elegantset sooritust.
Mihkli repertuaarist võikski häid lugusid valima jääda, aga seekordne otsus langes “Smooth Criminalile” lisaks ideaalsetele võrkpallimängu liigutustele ka seetõttu, et pala iseloomustab hästi Raidu iseloomu väljakul. Väike ja kaval kriminaal, kes ei õienda üksnes vastaste, vaid ka omadega. Sedasi hoiab ta end süüdistustest eemal ja jätab mulje, justkui teised kandsid järjekordsel röövretkel põhiraskust. Tegelikult on peo keskmes aga alati just Michael ehk Rait, just nagu tõestab video.
NB! Valikusse mahtus sedapuhku vaid algkoosseisu ehk seitsme mängija jagu “materjali”. Tiheda konkurentsiga nurga-, tempo- ja diagonaalründaja positsioonil sai valik tehtud loosi kaudu.
