fbpx
Close

Lugejate 22 küsimust | Renee Teppan: tunneme ka koondise sees, et tiitlivõistluse medalivõit muutub üha reaalsemaks eesmärgiks

Renee Teppan tõdeb intervjuus, et koondise kõrval on kerkinud tipptasemele ka Eesti võrkpallifännid. | Foto: volley.ee

Võrkpall24 uue rubriigi “Lugeja küsib” esimeseks intervjueeritavaks valisime Pärnumaalt Selja külast pärit Renee Teppani, kelle jaoks oli eriline nii seljataha jäänud klubi- kui koondisehooaeg.

Oma koduklubis, Itaalia ja ühtlasi kogu maailma tippude hulka kuuluvas Trentinos jättis 24-aastane Teppan maha sedavõrd tugeva jälje, et teenis uueks hooajaks juba selgelt parema lepingu samuti maailma tippu kuuluvas Poola meeskonnas Belchatowi Skras. Koondises kerkis Teppan aga esmakordselt Oliver Venno asemel meie põhidiagonaalründajaks.

Teppanil kulus 22 lugejaküsimusele vastamiseks aega ühe põneva geimi jagu ehk veidi üle poole tundi. Vastused said põhjalikud ja ausad.

Kristo Rammulüüs: Kes oli su esimene treener?

Johannes Noormägi. Soliidne ja korrektne härrasmees. Mina olin tema õpilane selles faasis, kui ta oli juba treeneritööd lõpetamas.

Riivo Reinsalu: Kas sulle alkohol maitseb või oled karsklane?

Ma arvan, et sportlased ei pea olema karsklased. Tuleb leida lihtsalt õige aeg ja koht ning tarbida mõistuse piireis.

Martti Juhkami: Kas soovid kunagi Itaaliasse tagasi minna vōi vōtad Belchatowis Marius Wlazly koha üle ja mängid järgmised 13 aastat seal?

Belchatow on koht, kus võiks olla pikemalt. Mul oleks seal au näiteks oma karjääri lõpuni mängida. Aga täna ei oska ma veel öelda, kui tugevalt südamesse see koht mulle jääb.

Mis aga puutub Itaaliasse naasmist, siis esiteks: Itaalia meeldib mulle. Ja teiseks: agentuur, mis mind esindab, soosib Itaaliasse minekut. Seega, kui peaksin Poolast ära tulema, siis oleks Itaalia kindlasti esimene valik.

Marko Metus: Milline on sinu elu kõige parem mäng olnud koondise eest ja kas Eesti fännidest on olemas paremaid fänne?

Alustame fännidest. Mul on olnud rõõm näha seda arengut. Eestlane on ju oma loomult pigem vaoshoitud ja tagasihoidlik. Selles osas on kõva samm edasi tehtud. Enam ei pea liitreid õlut ära jooma, et omadele kaasa elada. Ja pärast mängu tullakse julgelt väljakule pilte ja autogramme küsima. See on asi, mida meil varem mitte kunagi ei juhtunud. Meil on igal juhul maailmatasemel võrkpallifännid.

Isiklikku parimat mängu ma ei oskagi öelda, sest alati on mingi element olnud, millega pole rahul. Arvan, et minu paremad mängud on veel ees.

Marite Manglus: Kellelt või millelt oled saanud kõige rohkem inspiratsiooni võrkpalliga tegelemiseks?

Esiteks, olen pärit maalt – kasvasin üles Pärnumaal Selja külas. Samast kohast on pärit ka näiteks kaugushüppaja Rain Kask. Ja mis sa maal ikka muud teed, kui sporti. Siis polnud nutiajastut ka veel. Ja teiseks, kui ma poisike olin, mängis Pärnu ESS-i võrkpallimeeskond väga kõval tasemel. Nende mänge käisid paljud Raba hallis vaatamas – selleks ei pidanud võrkpallifänn olema. Minul polnud näiteks mingit perekondlikku võrkpallitausta, aga ikka käisin mängudel (Teppani ema Merike  Teppan-Kolk on näiteks hoopis Sindi muusikakooli direktor – toim.). Sealt see pisik ilmselt tuli.

Renee Teppan. | Foto: volley.ee

Robert Oppar: Palun nimeta kolm noort ja perspektiivikat mängijat väljaspool Eestit, kelle tegemistel tuleks silm peal hoida ning kes ca 5 aasta pärast on tõusnud võrkpalli suurteks tegijateks. Nagu praegusel hetkel on näiteks N’Gapeth, Musserski, Mihhailov, Leon, Bruno Rezende jpt.

Hea küsimus. Ma nimetaksin kaks meest, kes mängivad koos nii Novõi Urengoi Fakelis kui Venemaa koondises. Need on nurgaründajad Igor Kljuka ja Dmitri Volkov. Nad pole küll ülinoored – mõlemal vanust 23 aastat -, aga nendest saavad tulevikus kindlasti väga suured mängijad. Nad on oma mängijatüüpidelt veidi erinevad, kuid sobivad koos väljakule ideaalselt. Kui korra tundus juba, et Venemaa võrkpallimeeskond on auku langenud, siis tegelikult anti lihtsalt nendele kahele aega ja kogemust. Eelmise aasta EM-kuld ja tänavune Maailmaliiga võit näitasid, et nüüd, mil Kljuka ja Volkov on suure mänguga kohanenud, aitavad nad kõik kullaks muuta.

(Lisaküsimusele, kas kolmandaks meheks võiks nimetada ehk meie oma Robert Tähe, kõlab naljatledes vastus:  „Robi on ju juba vana mees!“)

Sirli Pütsepp: Miks ja millal hakkasid sa võrkpalliga tegelema?

Esimestes klassides käisin ma tegelikult korvpallitrennis. Need toimusid Toris, kus üks linnatreener käis poistele trenne andmas. Mingil hetkel hakkas see treener vihjama, et mul on vist pigem võrkpalluri kehatüüp. Õnneks oli mul ka üks sõber, kes käis Pärnus võrkpallitrennis. Läksin temaga kord kaasa ja pärast esimest trenni pääsesin eelolevaks nädalavahetuseks juba võistlustele kaasa. See võis olla kolmandas klassis. Nii ma käisingi kaks aastat maakoolist Pärnusse võrkpallitrenni.

Reene Tammearu: Mis või kes on mänginud kōige suuremat rolli sinu võrkpallikarjääri jooksul? Millest sa veel unistad?

Esimesse võrkpallilaagrisse, mis toimus umbes aasta enne võrkpallitrenni minemist, läksin seepärast, et lugesin lehest kuulutust. Seal oli kirjas, et laagris osaleb Argo Meresaar. Ma polnud tol hetkel veel meeletu võrkpallifanatt, kuid Argot ikka teadsin ja see oli piisav argument. Aga kokkuvõttes on mu võrkpalliteel väga palju selliseid inimesi olnud, kes mu karjääri on mõjutanud.

Unistusi on palju. Mingil hetkel ütlesin, et tahaksin võita koondisega tiitlivõistluste medali. Ma pole pärast meie edukat suve lolliks läinud, lihtsalt me ka ise tunneme meeskonna sees, et need eesmärgid muutuvad üha reaalsemaks. On mingid nüansid, mis taolise saavutuse puhul määravaks saavad. Kui tahad suures mängus kaasa lüüa, pead saama näiteks sõprusmänge mängida piisavalt tugevate meeskondade vastu. Loomulikult on oluline ka see, et koondislased päevast päeva tugevates klubides ja liigades mängiksid.

Pärast lõppenud suve ei karda ma enam seda, et kellegi vigastus või loobumine võiks koondises kaasa tuua katastroofi. Nagu oleme näinud, saavad tänu sellele võimaluse teised mehed. See on aastast aastasse toiminud, et kui tood noore koondise juurde, areneb ta mõne kuu jooksul mühinal. Koduse liigaga võrreldes on koondise tase lihtsalt mitu kraadi kõvem. Samuti tekitab koondisse pääsemine paljudes isu, et „pagan, tahaks ka ise välismaale mängima pääseda“.

Eneken Padar: Kes tõi sind võrkpalli juurde?

(Vastus sellele küsimusele leiab eespoolt.)

Karl Rinaldo: Milliste spordialadega oled ise veel kokku puutunud ja millistel aladel hoiad silma peal uudiste/televiisori vahendusel?

Nagu ütlesin, käisin alguses korvpallitrennis. Teistest aladest on siiani suurim huvi just korvpalli vastu. Mulle meeldib väga kossu vaadata, olgugi et ma ise seda enam väga tihti mängida ei saa. Olen üleüldiselt keskmisest rohkem kursis spordiasjadega. Isegi liiga palju kohati vist. Aga eks see nii läheb, sest kui sa ise oled spordis sees ja suhtled teiste sportlastega, siis on huvitav end ka erinevate aladega kursis hoida. Isegi välismaal mängides vaatan palju sporti.

Kuna mu elukaaslane tegeles kergejõustikuga (Kaire Leibak on kolmikhüppe Eesti rekordinaine, juunioride MM-kuld ja Pekingi OM-i 10. – toim.), siis tahaksin proovida huvi pärast odaviset ja kaugushüpet. Arvan, et võiksin nendel aladel ehk midagi teha.

(Siinkirjutaja pakub seejärel kihlveo järgmisel suvel nendel kahel alal võidu peale võistelda. Teppan vastab hetkegi mõtlemata: „Teeme ära!“. Jääme seega järgmist suve ootama!)

Renee Teppan. | Foto: Siim Semiskar

Georg Sonne: Mis on sinu tugevaim ja nõrgim mänguelement?

Tugevaim on võib-olla üleüldine võime teha parim sooritus siis, kui seda on kõige rohkem vaja. Nõrgim on ehk diagonaalründajatele omaselt kaitsemäng. Samas ütleksin, et kõikjal saab paremaks minna.

Georg Sonne: Kes võiksid Eesti liigas mängivatest meestest järgmistena välismaale siirduda?

Need mehed, kes koondiseski tänavu olid – Stefan Kaibald, Albert Hurt ja Silver Maar – peaksid juba hädasti välismaale pääsema. Aga nüüd on olnud välismaa pääsejate osas ka mõni üllatusnimi. Nagu näiteks Dmitri Korotkov, kes enne tänavust hooaega polnud koondises mänginud, aga siirdus Belgiasse.

Nagu viimased aastad on tõestanud, et pea tegelikult enam Eesti koondissegi pääsema, et korralikesse välisklubidesse pääsema. See näitab nii mõndagi Eesti võrkpalli kohta.

Georg Sonne: Kas oled rahul, et sind Lõuna-Korea draftis ära ei valitud? Või oleksid seal kogemuse mõttes tahtnud mängida?

Pigem ikkagi olen rahul. Rahamäed on toredad asjad, aga kui Poolast helistati ja lepingut pakuti, siis oli asi selge – tahtsin kiiresti korealastele ära öelda. Ma ei välista siiski tulevikus Koreasse siirdumist, sest raha on paratamult elus oluline. Õnneks on ka Euroopa tippklubides korralikud palgad, lihtsalt Aasias on summad võrkpalli kontekstis erakordsed.

Tarmo Huttunen: Milline oli kõige meeldejäävam turismiretk Itaalias?

(Muigab.) Sellega on nüüd siuke nali, et kui ma esimesel Itaalia-hooajal Rooma läheduses elasin, ei käinud ma kordagi Roomas, ja nüüd, kui ma Veneetsia lähedal elasin, ei käinud ma kordagi Veneetsias. Kõik need, kes mul külas käisid, tutvusid aga nii Rooma kui Veneetsiaga.

Kui sa terve nädala kütad täiega trenni, siis ainsal puhkepäevadel lihtsalt ei taha ega jaksa kuhugi minna. Sellisel päeval pean akusid laadima. Samas, kogu Trento piirkond oli täiesti ulmeline. See on koht, kus võiks elada ja olla igavesti.

Tarmo Tankman: Kui järjestada maailma parimad võrkpallurid, siis kuhu ennast asetaksid?

Neid ei saa minu hinnangul sedasi järjestada. Ja enda osas on väga imelik sellele küsimusele vastata. Ütleme nii, et oma positsioonil pole ma tipust kaugel, samas on sinna piisavalt pikk maa veel minna, et kõvasti vaeva näha.

Kaupo Torro: Paljud mängijad on maininud, et välisklubide tase on oluliselt tugevam kui Eestis. Millised aspektid on sinu arvates meil Eestis tasemel ja millega tuleks tööd teha? Ehk millelegi tähelepanu pöörata juba noorteklassides?

Ma isegi ei tea, kust sellele küsimusele vastamist alustada… Võrreldes tugevate võrkpallimaadega on meie püramiid väga algeline. Näiteks Trentinos, kus viimase hooaja mängisin, oli esindusmeeskonna kõrval noortemeeskond, kes treenis sisuliselt sama professionaalselt nagu meie. Lisaks oli klubil veel väga palju erinevates vanuseklassides poiste ja tüdrukute tiime, kellega igapäevaselt tõsiselt tegeleti. Itaalias on noortesüsteemid detailideni läbi mõeldud ja noortetreenerite suhtumine oma töösse on täisprofessionaalne. Tunnistan päris ausalt, et kui läksin 2014. aastal esmakordselt välismaale mängima, hakkasin paljusid asju õppima sisuliselt nullist.

Mõistagi on rahalised vahendid Eestis ja välismaal väga erinevad, aga ma arvan, et see pole ainus asi, mis loeb. Tänapäeval on inimestel väga kerge iseseisvalt end arendada ja täiendada. Loodan, et meil kasvab millalgi peale uus ja motiveeritud treenerite põlvkond, kellele ka riik normaalset palka hakkaks maksma.

Minu ajal oli ka see probleem, et meil oli vahel vaid kolm turniiri aasta peale. Kuidas suudab noor iga päev trenni teha, kui võistlusi sisuliselt polegi? Ainult nii oli võimalik normaalne koormus kätte saada, kui sa olid B-klassis piisavalt kõva vend, et samaaegselt A-klassi ja esiliigat mängima pääsesid. Arvan, et noored peaksid vähemalt igal teisel nädalavahetusel võistlusmänge pidama. Võib-olla nüüd on noortel mänge rohkem, ma pole viimaste aastatega enam kursis. Lastes tuleb igatahes tekitada vau-efekt, et nad tahaksid selle ala juurde jõuda ja sinna ka jääda.

Renee Teppan ja Rait Rikberg. | Foto: volley.ee

Egert Juhansoo: Puhtalt sportlikust huvist: kas ründelööki tehes suunatakse pall pigem põrandale või on vahel ka n-ö kiusu pärast sihtimist vastasmängija kehasse või näkku?

Kiusu pärast sihtimist kindlasti pole. See, kuhu ja kuidas pall lüüa, sõltub paljudest erinevatest nüanssidest. Tänapäeval on isegi hea vastuvõtu korral raske palli otse maha lüüa, sest teisel pool võrku on suured kollid ees. Seega peab üldiselt pigem ikkagi lööma palli kõrgelt ja pikalt väljaku tagumisse poolde. Ent on ka mingid olukorrad, kus tasub teadlikult pall kehasse lüüa. Seda on kaitsemängijal palju keerulisem hästi kätte saada.

Kaspar Uustal: Kellele hoiad pöialt jalgpalli Meistrite liigas ja korvpalliliigas NBA?

NBA-s ootan huviga, kas ja kes suudab Golden State Warriorsile uuel hooajal vastu saada. Neil on väga lahe meeskond, aga sportlikust huvist tahaks ikkagi näha, et ka keegi teine suudab midagi korda saata.

Meistrite liigas ootan enim seda, kuidas Cristiano Ronaldo Torino Juventust vedama hakkab.

Riho Kask: Millal sind keegi viimati Põnnuks kutsus?

Mul oli tõesti lapsepõlves selline veider hüüdnimi, mida viimati kasutas mu vanaema umbes kaheksa aastat tagasi.

Darko Mladenovic (Kevin Saare meeskonnakaaslane Liuzernis): Mis oli Itaalias erinev võrreldes teiste riikidega, kus oled mänginud?

Kindlasti professionaalsus. Trentinos on juttude järgi maailma tugevaim võrkpalliorganisatsioon. Mitmed meeskonnakaaslased, kes olid mänginud ka teistes ülikõvad klubides, kiitsid just Trentinot üle kõige. Kui midagi oli vaja, said selle kätte viie minutiga. Ja polnud vahet, kas küsija oli klubi esimene või neljas nurgaründaja. Ka liigatase on Itaalias meeletu ja nüüd, uuel hooajal, tõuseb see veelgi.

Mängu iseloom on samuti eriline. Ma ütleksin, et see on segu Venemaast ja Poolast. Ehk et ühtpidi on mäng üles ehitatud jõulisusele, teisalt aga osavusele. Et võita, peab olema mõlemat.

Darko Mladenovic: Kuidas oli mängida ühes meeskonnas Uros Kovaceviciga?

Väga pull! (Muigab.) Mul on alati kuidagi nii läinud, et saan pealtnäha probleemsete mängijatega väga hästi läbi. Ka temaga oli nii. Väljast tundub ta üks inimene, aga sisemiselt on tegelikult väga sõbralik ja lahe. Eluliselt ei tee ta võib-olla alati kõige paremaid otsuseid, aga minul pole tema kohta ühtegi halba sõna öelda. Oli suur rõõm temaga koos töötada.

Darko Mladenovic: Kes oli/on sinu lemmikmängija?

Ma nimetaksin sellise mehe nagu Matey Kaziyski. Pikaaegne Bulgaaria koondislane. Kui me hakkasime Audenteses Robi (Robert Täht) ja (Andri) Aganitsaga suurt võrkpalli jälgima, moodustas tema koos Osmany Juantorenaga Trentinos kõva duo. Mul on olnud suur au mängida Juantorena vastu ja Kaziyskiga koos. Kaziyskiga puutusin kokku lõppenud hooajal, kui tal oli Jaapanis hooaeg lõppenud ja ta käis tänu vanadele tutvustele meil Trentinos kaks nädalat trennis. Temaga oli väga tore tuttavaks saada. Ta on staar mitte ainult Bulgaarias, vaid ka Itaalias. Seda oligi kõige huvitavam vaadata, et ta ei lasknud avalikust tähelepanust end üldse häirida. Ka meie, mängijatega tuli ta pigem ise sõbralikult rääkima. Mingit barjääri lihtsalt ei olnud.

scroll to top