fbpx
Close

Lugu sellest, kuidas Soome ja Karits 1990ndatel Soome amatöörklubi juurde sattusid

Rando Soome (vasakul) ja Henn Karits (paremal) koos Kauko Kämäräineni ja Lauri Saastamoineniga. | Foto: erakogu

Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise sulaperioodil olid soomlased väga huvitatud Eestist võrkpallimängijate ja -treenerite kutsumisest oma meeskondade juurde, seda mängijate mängutaseme ja -oskuste tõstmiseks.

Teiselt poolt unistasid ka eestlased ise väga välismaale pääsemisest. Kel avanes vähegi võimalus piiri taha minna, see ei jätnud võimalust  kasutamata. Välismaale läksid enamus Eesti koondislastest ja isegi lakkas olemast ka Tallinna Kalevi meeskond. Ühtekokku võis  piiritaha läinute arv olla ehk 50-60 ringis. Eelkõige mindi põhjanaabrite soomlaste juurde.

Kuopio läheduses paikneval väikelinna Kiuruvesi Jänne Spordiklubil oli kindel plaan tuua Eestist oma meeskonda välistreeneri näol värsket verd ja oskusteavet.

Kõigepealt oli Kiuruvesi väga huvitatud toonase Eesti kõige säravama tähe Viljar Loori kutsumisest – ikkagi Euroopa juunioride meister 1971 ja 1973 ning Euroopa täiskasvanute meister 1975, 1977, 1979,1981, 1983, maailmameister 1978, 1982 ning olümpiavõitja 1980. Kellest teisest siis veel võis unistada. Viljar Loor aga ei soovinud Soome minna ja ütles kutsest ära.

Kiuruvesi Spordiklubi oli aastaid tagasi tugev ja üsnagi suur klubi, kelle nimekirja kuulus umbes 3 500 liiget. Klubi üheks edukamaks alaks oli võrkpall.

Soomlased olid aktiivsed ka kaubanduslikke suhteid Eestiga arendama. Kiuruvesi võrkpallurist ärimees Kauko Kämäräinen avas Tallinnas toiduainetekaupluse (tema AS Kein tegutseb tänaseni) ja sai hakkama veel väga omapärase heateoga – nimelt loovutas ta Tallinna sadama tollitöötajatele külma ja niiske ilma tööriieteks karvase sooja voodriga tunked ja kummikud.

1988. aasta kevadel tulid Henn Karitsa (1968. aasta NL-i meister Tallinna Kalevi põhikoosseisus) juurde kaks soomlast – juba eespool nimetatud Kauko Kämäräinen ja Kiuruvesi Jänne Spordiklubi esimees Lauri Saastamoinen ning tegid Henn Karitsale ettepaneku tulla Kiuruvesi Jänne võrkpallimeeskonna visiittreener-konsultandiks. Mõte oli selline, et Karits käib Soomes meeskonda juhendamas üks kord kuus 3-4 päeva.

Vahepeal juhendab mängijaid Karitsa koostatud treeningkavade ja -plaanide järgi meeskonna mängija ja teine treener, Eesti projekti vedaja Kauko Kämäräinen.

Loomulikult tutvus see aktiivne ärimees, võrkpallur ja treener ka Eesti võrkpalliringkonna tegevusega. Õige pea õnnestus tal saada kokkulepe Kiuruvesi Jänne meeskonnale Tallinnas nädala aja pikkuse treeninglaagri korraldamises, kus oli kavas ka paar treeningmängu Eestisse alles jäänud koondise mängijatega.

Kiuruvesi meeskonna treeningmängudel Eestiga jättis nende klubi juhile Lauri Saastamoinenile ja Kauko Kämäräinenile hea mulje Võru treeneri Aksel Saali kasvandik Rando Soome (sündinud 1968, pikkus 196 cm ja hüppe kõrgus 90 cm). Eesti noortekoondise mängija, TSIK-i  kasvandik Soome kuulus ka NL-i juunioride koondisse 1986. aasta EM-il, kuid medalit meie mees ei saanud, sest üllatuslikult jäi siis NL-i koondis alles viiendaks. Rumeenia, kelle ridades mängis siis kaasa ka Gheorge Cretu, võitis tookord NL-i koguni 3:1.

1989. aastal oli Rando Soome Eestis ühtäkki jäänud klubita, ta võttis Henn Karitsaga kontakti ja küsis, et kas ka tema võib Karitsaga koos Soome tulla. Karits küsis sedasama omakorda soomlastelt ja nii saigi 21-aastasest Rando Soomest esialgu Kiuruvesi võrkpalliklubi nurgaründaja (kuni 1995. aastani) ja hiljem Pielavesi Sampo tempomees ja kapten.

1990. aasta 19. septembri Kiuruvesilehti kirjutas, et Kiuruvesi Spordiklubi Jänne on oma võrkpallimeeskonna tugevdamiseks toonud Eestist treeneri Henn Karitsa ja Eesti koondise mängija Rando Soome. Jänne Spordiklubi usub, et eestlased tõstavad kindlasti Jänne SK imagot ja aitavad suurendada nende mängude pealtvaatajate arvu, mis aitaks kiiresti rahad liikuma saada. Tähendas ju siis mängija ostmise küsimus mitmestkümnest tuhandest margast rääkimist. Tõstatus küsimus, kas olukord nõuab selliseid finantseerimisküsimusi? Kirjatükk lõppeb lausega, et ilma asjatundliku treenerita ei tule meeskonna mängus mingit tõusu, sest poistel ei ole tegelikult treenerit olnudki.

Soome võrkpalliringkondades imestati Jänne SK tegevuse üle, et suhteliselt väikese koha kolmanda liiga meeskond tegi ennekuulmatu tembu ja suutis oma ridadesse värvata Eesti koondise keskblokeerija Rando Soome ja tippmängija-treeneri Henn Karitsa, kes oli Tallinna Kalevi särgis 1968. aastal võitnud NL-i meistritiitli.

Klubi juhtkonna ees oli nüüd sein püsti – kust ja kuidas kiiresti raha leida. Kui eesti mehed alustasid juttu rahast ehk palga ja töötasu suurusest, siis muutusid soomlased väga kidakeelseteks. Henn Karitsale öeldi lihtsalt, et ära muretse, me korvame su töötegemise. Ja korvasid ka – Henn sai suhteliselt heas korras sõiduauto ”Žiguli Lux” omanikuks. Raha välismaalastele palgaks andmisel olid soomlased tol ajal väga kitsid, seda ei tahetud üldse teha.

Rando Soomega oli lugu keerulisem. Teda tuli kindlustada elamise-olemise ja söömise-joomisega. Muidu läheb ”taivan lahja” (taeva kingitus) lihtsalt minema või jääb nälga ja nõrgaks ning ei jaksa siis servigi üle võrgu lüüa.

Olukord sundis klubi juhte kiiresti tegutsema. Lepiti kokku, et Rando elab esialgu meeskonnakaaslase ja ärimehe Kauko Kämäräineni juures kodus. Õige pea leiti Randole omaette korter. Kuid mehele tuli leida ka töökoht, et ta saaks ise ennast ära majandada.

Sellest hoolimata, et Randol oli Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonnas õppimine pooleli jäänud, leiti talle võimalus töötada põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana ja lisaks otsiti veel õpetajatunde põllumajanduskoolis. Kohalikus rahvaülikoolis vedas Rando eesti keele kursusi.

”Olin Tartu ülikoolis õppinud pedagoogikat ja seetõttu need õpetajategevused sobisid mulle kenasti. Ülikoolis arstiteadust õppinud abikaasale leiti tööd tervisekeskuses õena,” selgitas oma Soomes elamise-olemisega toimetulemist Rando. Ta lisas: “See jäi küll kindlalt meelde, et meid võeti Soomes tõesti hästi ja väga sõbralikult vastu, olen selle eest igavesti tänulik kiuruvesilastele!”

”Kiuruvesi võrkpallimeeste kõrge töömoraal oli meile (Randoga) väga suureks positiivseks üllatuseks,” rõhutas Henn Karits. “See oli kohe peadpööritav, kuidas soomlased suutsid treenida ja mängida igapäevatöö kõrvalt, nad olid väga töökad ja innukad kõike uut õppima. Meil Eestis ei oleks tulnud kõne allagi, et mängimise kõrvalt tehakse muud tööd. Kiuruvesi oli hea näide sellest, et kui kõvasti tööd teha, võib saavutada mida tahes.”

90ndate keskel Henn Karits lõpetab Kiuruvesi Janne meeskonna treenimise-nõustamise ja ütleb, et see periood oli tema elus mitte põhitöö, vaid harrastusega tegelemine.

Oma mängijakarjääris läbis Rando Soome kõik liigad alates kuuendast (kõige madalam) liigast ülespoole kuni Soome meistrivõistluste finaalmängudeni, kus ta oli Pielavesi Sampo meeskonna kapten ja talle riputati kaela Soome liiga hõbe- ja pronksmedal.

Soomes võrkpalli mängimise ja töölkäimise kõrvalt suutis Soome jätkata ka poolelijäänud ülikooliõpinguid ning 2004. aastal võttis ta vastu Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna lõpudiplomi.

2006. aastal tuli Soome tagasi Eestisse. Mängis kaks hooaega Tartu Pere Leiva eest samuti hõbe- ja pronksmedali vääriliselt ning tõmbas oma mängijakarjäärile joone alla Võru Valios 40-aastaselt. Eesti koondise särki kandis ta 10 aastat (1985-1995).

Praegu on Soome EVF-I noortetöö arendusjuht. Ta tunnistab, et sai Kiuruvesilt kasulikke noortetöö kogemusi, mida on nüüd hea varnast võtta.

Henn Karits meenutab humoorikalt, et 1994. aastal saatis ta oma soome sõpradele-piirivalvuritele faksi, mille sisuks oli: Eesti lõpetas teise maailmasõja, mis tähendas, et Vene väed lahkusid Eestist.

Vahepeal on ajaratas seitsmepenikoorma sammudega edasi liikunud ja palju vett merre voolanud.

2019. aasta oktoobrikuu keskpaigas kirjutas Kiuruvesilehti taas eestlastest: “Legendid kohtusid üksteisega”. Kiuruvesi Jännet 1990ndail aastail tugevdanud eestlased Henn Karits ja Rando Soome olid taas Soome kutsutud, kolme aastakümne järel, külla endistele võistkonnakaaslastele. Neid võtsid vastu ja võõrustasid samad kaks meest, kes olid kunagi koostöö algatajad – Kiuruvesi Spordiklubi endine esimees Lauri Saastamoinen ja mängija-treener Kauko Kämäräinen.

Süda läks soojaks, hing hellaks ja kurgus hakkas kipitama, kui nägin, millise seesmise põlemisega kunagised kamraadid jällenägemise üle rõõmustasid, neil oli üksteisele rääkida nii palju, et tundus kohe, et meenutustel lõppu ei tulegi. Ja räägiti ikka mängust ja võrkpallist. Vahepeal mängiti väljas mõned lõbusad mängud ja viskevõistlused, siis käidi saunas, grilliti vorste ja räägiti taas võrkpallist.

Jääb vaid üle tõdeda, et võrkpall on tõesti võrratu!

Teksti autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, kunagine võrkpallur.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kommenteeri
scroll to top