Eelmise nädala taskuhäälingusaates “Kuldne geim” pajatasid kogenud treenerid Urmas Tali ja Avo Keel huvitavaid lugusid Eesti võrkpallis toimunust. Üks neist puudutas pärnakat Andrus Raadikut, kes teenis üle kümne aasta leiba kodulinna esiklubis, enne kui siirdus välismaale mängima ja pääses esmakordselt rahvusmeeskonda.
“2011. aastal, kui ma läksin Pärnut juhendama, otsisime me Reioga (Pärnu mänedžer Reio Tilk – toim.) Raadiku üles ühe katlamaja juurest, kus ta mingit haljastustööd tegi,” meenutas Tali. “Ja ta oli väga kõhkleval seisukohal, kas võrkpall on üldse selline asi, millega tahaks veel tegeleda. Ajasime ta sealt mullahunniku otsast siis alla ja ajasime juttu. Ta oli tõesti teelahkmel, kas minna võrkpalliga edasi või mitte. Tagantjärele võib öelda, et ta käis selles Pärnu meeskonnas läbi kõik positsioonid. Ta oli nurgas, tempos ja nii edasi. See oli tema jaoks selline otsimise aeg.”
“Minu jaoks oli Raadik usaldusisik ja kapten mõlemal Pärnu-hooajal,” jätkas Tali. “Ta suutis meeskonda vajadusel siduda ja vajadusel heas mõttes ka lõhkuda. Ütleme nii, et minu koostöö temaga oli üdini positiivne.”
“Mina mäletangi Andrust alles alates sellest ajast, kui Urmas Pärnu treeneriks sai,” lisas Keel. “Ju ta oli siis enne ühekülgne nagu hambahari – muidu oleks ju meelde jäänud. Aga ta mängis nii, nagu vaja oli. Kasvõi katkise lõualuuga. Andrus on aus ja väga otsekohene inimene. Mulle see kõik väga sobis. Need paar hooaega, mil temaga koos Pärnus töötasin, polnud mul temaga ühtegi probleemi.”
Raadiku karjäär on löönud teatavasti särama 30ndates eluaastates. Pärast kolme edukat Soome-aastat siirdus 32-aastane nurgaründaja algavaks hooajaks Türgi kõrgliigaklubisse Arhavi.
Kuula kogu Raadikut puudutavat arutelu saates alates 51.00’st.
