Samal ajal, kui Eesti tippklubidel oli hooaja alguses probleeme oma mängumootori käima saamisega, kerkis ühes teiste Läti klubidega Credit24 Meistriliiga tippu Jekabpilsi Luši.
23 000 elanikuga Kagu-Läti linna esiklubi mänguline võimekus pole tegelikult enam kellelegi üllatus, sest kevadel võideti Balti liigas pronksmedal ja Läti meistrivõistlustel esmakordselt kuld.
“Oleme suutnud kohati päris hästi mängida,” nõustub Jekabpilsi peatreener Marcis Obrumans kiidusõnadega. Sõna “kohati” kõlab juhendaja lauses rõhutatult, sest neli järjestikust kaotust on meeskonna tänaseks kukutanud liigatabelis kaheksandale kohale ja üleliia kiita peatreener hetkel oma meeskonda ei soovi.
Kui viimatised mängud kõrvale jätta, on Jekabpilsi edu saladuseks kujunenud lisaks rohkearvulisele kodupublikule kiire rünnak, milleks loovad eelduse vaid 20-aastase sidemängija Edvins Skrudersi kiired ja täpsed tõsted, ning ennastsalgav kaitsemäng. Eelmise hooaja põhirivistuses on tehtud seejuures vaid üks muudatus, kui Riiga parema lepingu järele läinud Armands Abolinš asendati 18-aastase tulevikulootuse Janis Medenisega. Läti võrkpallikuulsuse Ansis Medenise 206-sentimeetrine noorem vend on kerkinud debüüthooajal kiiresti liiga resultatiivsemate mängijate sekka.
“Temast võib saada tulevikus Läti koondise rünnakuliider, aga enne tuleb tal veel meeletult oma oskusi arendada. Samuti peab ta mentaalselt oluliselt tugevamaks muutuma,” hoiab Obrumans noorukit kahe jalaga maa peal.
Kuivõrd keeruline on ainsagi leegionärita tegutseval Läti klubil heidelda medalite eest Eesti tippmeeskondadega?
“Nagu näha võib, laiutab erinevalt Eesti klubidest meie särkidel peamiselt tühjus,” möönab kõigest 31-aastane Obrumans. “Aga väljakul on vastamisi alati ikkagi inimesed, mitte rahapatakad. Seepärast loeb ka peamiselt see, mil moel need väljakul olevad inimesed suudetakse mängima panna. Raha pole spordis kõige olulisem,” usub Obrumans.
“Eestlastega ühes liigas mängimine annab Läti võrkpallile väga palju juurde. Saame siit hindamatuid kogemusi ja oleme väga õnnelikud, et Eesti-Läti ühisliiga olemas on. Isegi kui Eesti klubid meie paremad mängijad endale meelitavad, ei saa me olla väga pahased, sest see on meie võrkpallile kokkuvõttes kasulik. Eesti klubisse pääsemine on meie võrkpallurite jaoks tähtis vaheaste teel tugevamate välisliigade poole,” lisab treener kaalutletult.
Kes paistab tänavu olevat aga liiga parim meeskond? “Tartu on väga tugev ja seda kinnitab ka tabeliseis. Ma arvan, et nad võivad suure tõenäosusega pääseda finaali,” vastab Obrumans. Kuuldes jätkuküsimust, kas Tartu finaalivastane võiks olla just Jekabpils, tekib lätlase näole muie. “Jah, meile see sobiks küll!”
Muide, Jekabpilsis on ka üks päris tihedalt Eestiga seotud mees, sest Avo Keele juhendatava Läti koondise teiseks statistikuks sai möödunud suvel Karl Eerik Eisenschmidti “koolituse” edukalt läbinud Aivis Kokins. Tagasihoidlik, kuid äärmiselt sõbralik Kokins täidab lisaks abitreeneri ja statistiku rollile Jekabpilsi meeskonnas ka tõlgi ametit. Temata poleks nimelt antud lugu Obrumansiga teoks saanud.
