fbpx
Close

Markkus Keel: Akaast Nice’i siirdumine oli vastuoluline, aga raha pärast ma seda ei teinud

Reijo Mälton
Markkus Keel Eesti koondise eest platsil. | Foto: volley.ee

Eesti võrkpallikoondise sidemängija Markkus Keel tegi tänavusel võrkpalliaastal sammu edasi, kui lahkus poole hooaja pealt Soome meistriliigaklubist Akaa Volley’st ja liitus Prantsusmaa kõrgeimas sarjas püsimajäämise eest võidelnud Nice’iga.

25-aastane pärnakas lausus Võrkpall24’le antud usutluses, et kuigi Oliver Lüütsepa juhendatavast Akaast lahkumine polnud kerge, ei saanud ta jätta kasutamata võimalust ennast kõrgemal tasemel proovile panna.

“Eks see lahkumine selline vastuoluline oli,” tunnistab Keel. “Tähtsad mängud olid ees (Keel lahkus vahetult enne Soome karikavõistluste finaalturniiri – toim.) ja klubi jäi ilma põhisidest, aga minu fookus oli siiski Prantsusmaale pääsemisel. Oliveri jaoks oli minu otsus kindlasti raske. Mind ta Akaasse võttis ja minuga ta mängida tahtis, aga õnneks jõudsid kõik osapooled kokkuleppele.”

“Raha ma Prantsusmaale jahtima ei tulnud. Pigem sai määravaks see, et mängu ja treeningute tase on siin siiski kõrgem kui Soomes. Kui ma Nice’i jõudsin, oli jutt, et saan teise sidemängija, argentiinlase Matias Giraudo vigastuse tõttu (põhikoosseisus) hooaja lõpuni mängida. Juba esimestes trennides nägin teda aga kaasa tegemas, kuid teda ei tohtinud kohe kasutada meditsiinilise jokkeri reegli tõttu (meditsiinilise jokkeri vangerdusena tehtud üleminekust oli kulunud liiga vähe aega – toim.). Nüüd on ta platsil ja minul on rohkem kaasaelaja roll. Motivatsioonipuudust mul selle tõttu siiski pole,” kinnitas 190-sentimeetrine sidemängija.

Kuidas hindab Prantsusmaa meistriliiga eelviimase ehk 13. klubi mängija aga meeskonna sisekliimat ja läbisaamist peatreeneri Ratko Perisiga? “Tore on,” muigab eestlane. “Eile sai selgeks, et jääme liigasse püsima ja nüüd on kõik hästi. Enne seda ikka oli teatud pingeid, sest keegi meist esiliigasse langeda ei soovinud. Ka treeneritega on mul läbisaamine hea.”

Läti rahvusmeeskonna lootsi Avo Keele noorema poja sõnul tuli uue liigaga kiiresti harjuda. “Prantsusmaal mängitakse Molteni palliga ja see oli minu jaoks pisut harjumatu. Juba neljandal päeval pärast Nice’i jõudmist pidin platsile jooksma. Kõik käis väga kiiresti, aga õnneks läks kohanemine valutult. Sain neli head mängu (enne seda, kui teine sidemängija naasis vigastuspausilt) ja ülejäänud aeg on kõige muu õppimiseks. Mängu kiirus on ka siin hoopis teine ja üldine tase parem kui Soomes. Muidu on võrkpall nagu võrkpall ikka,” lausus Keel.

Tuleviku osas kolmandat välishooaega tegeva mängumehe sõnul selgust veel pole. “Kõigepealt vaatame, mida toob koondisesuvi. Ootan seda väga. Hetkel midagi kindlat pole. Taseme poolest pole mul Prantsusmaal jätkamise vastu midagi, aga see ei olene ainult minust. Nice mulle uut pakkumist teinud pole.”

“Nii palju kui ma jälginud olen, siis tänavu on ka Eesti liiga tase täitsa korralik, aga kas see on nii ka järgnevatel hooaegadel? Uue hooajani on veel aega ja võtan asja rahulikult, aga pigem veel Eesti poole ei vaataks,” sõnas Keel lõpetuseks.

scroll to top