fbpx
Close

Marko Mett: viimased pool aastat sain ennast tunda professionaalse treenerina

Rainis Karro
Marko Mett hetk pärast finaalmängu viimase kohtumise viimast pallivahetust. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Kodusele naiste võrkpallihooajale tõmmati joon alla juba möödunud nädalavahetusel, kui TalTech/Tradehouse alistas finaalseeria otsustavas mängus Võru Famila ja sai kaela kirkaimad medalid. Samas läbinisti kuldse hooaja seljataha jätnud treeneri Marko Meti elurütm sellest oluliselt ei muutu – kui varasemalt oli õhtul trenn Eesti esiklubi naistega, siis loetud päevad pärast finaalivõitu käivad trennid juba Eesti rahvusnaiskonna noormängijatega.

Olukord maailmas on koroonaviiruse tõttu endiselt segane ning Soome liigast eemalejäämine oli hooaja kokkuvõttes sedavõrd tugeva koosseisuga naiskonna jaoks mõru pill neelata, ent samas tõi hooaeg kaasa ka üht-teist positiivset. Nimelt vähenes värske Eesti meistri töökoormus põhitööl – Marko Mett peab Tallinna Reaalkoolis kehalise kasvatuse õpetaja ametit – oluliselt.

“Tegelikult oli maruvahva hooaeg. Mingis mõttes tänu COVIDile läks nii, et tavaliselt tegin kella kaheksast üheksani tööd ja vahel tundsin, et olin õhtuks zombie valmis. Nüüd oli kool distantsõppel ja tundsin, et sain naiskonnale rohkem toeks olla. Tundsin ennast profitreenerina viimased pool aastat.”

Viimasest viiest tiitlist sai võidetud neli

Kui laupäevane mäng oli lõppenud ning kuldseid konfette alles põrandalt kokku korjati, vaatasime koos 37-aastase treeneriga finaalile, kogu hooajale ja laiemalt tema karjäärile tagasi. Meti mõte läks lisaks triumfidele ka keerulisematele hetkedele. Sealhulgas ka enam kui 15 aasta taha, kui mehe enda sõnade järgi mängijana perioodil 2002-2008 ja treenerina aastatel 2009-2015 konstantset kaotamist talus. Samas usub ta, et kaotustest on võimalik õppida rohkem kui võitudest ning lisab filosoofiliselt, et ehk ongi vaja kõigepealt teatud kogus kaotusi kätte saada, enne kui tekib arusaam, mida on vaja võitmiseks teisiti teha. Lähiminevik on olnud aga sellele risti vastupidine. “Viimased kaks aastat ei saa nuriseda – „Eesti võrkpall 100“ gala käigus võitsime Saku Suurhallis 2500 pealtvaataja ees Eesti karikavõistlused ning viimasest viiest välja mängitud tiitlist oleme võitnud ikkagi neli.”

Ent mis on senise karjääri võitudest olulisim? „Esimene karikavõit, 2015. aasta 26. detsembril Pärnus,“ kõlas kiire ja täpne vastus. „See jääb meelde kindlasti! Need kolm tänavuse hooaja võitu ka muidugi – see oli eriline hooaeg.“

Tiitlite kõrval jätkus treeneril kiidusõnu ka mitmete hoolealuste kohta. „Silvia Pertens oli see, kes avanes väga hästi. Võimeid on tal olnud alati, aga nüüd avanes ka mänguliselt. Ta oli hooaja teises pooles üks meie võtmemängijaid. Ei saa öelda, et Džintra Lember poleks edasi arenenud. Kadi Kullerkannu varjus oli tal muidugi raske platsile pääseda, aga näiteks otsustava finaalkohtumise esimeses geimis tegi tema servidega vahe sisse. Kärt Unt oli terve hooaja jooksul väga tubli. Ütleks, et ka Sylvia Tammerik pole praegu sama mängija, kes ta oli sügisel. Nüüd kandis ta Mari Loormani asemel vastutust ja sai hästi hakkama. Koondislaste kvaliteet on teada – nemad mängisid ka muidugi oma taseme välja, aga nende tõehetk on Valgevenes,” viitas Mett peagi saabuvale EM-valikturniirile.

Tavapäratult suurt ning kvaliteetset koosseisu juhendada polnud treeneri sõnul alati kõige lihtsam, sest kõikidele naiskonna liikmetele arvestatavalt mänguaega anda polnud lihtsalt võimalik. Samas oli sisekliima alati hea ning toetav ja mängijad mõistsid, miks üks või teine naine parasjagu mängib. “Pinged hakkavad tekkima siis, kui kaotad. Aga kuna tulemused olid head, siis tülisid meil omavahel polnud. 14. novembril Audentes SG/Noortekoondise käest ühe kaotuse saime, aga see tuli õigel ajal. Ükskõik kui kõva võistkond on, siis mõne kaotuse pead hooaja jooksul saama. Alla oma taseme me ei mänginud, mina ka treenerina väga ämbreid ei kolistanud enda meelest. See üks mäng oli tõrvatilk meepotis, aga meile vajalik! Olen seda usku, et äratust on vahepeal tarvis.”

Finaalis palju vanu tuttavaid

Finaalseeria oli Tallinna võistkonna treeneri jaoks mitmeski mõttes eriline. Lisaks sellele, et Mett ise on Võrust pärit ja sealse võrkpallieluga pikalt seotud olnud, olid teispool võrku ka mitmed mängijad, kellega ta senises karjääris on koostööd teinud. Võru liider Eliise Hollas esindas seejuures TalTech/Tradehouse’i sellelgi hooajal Balti Liiga mängudes. Endisi hoolealuseid oli enamgi: “Marka (Mari-Liis Graumann – toim.) on minu all mänginud kaks hooaega. Esimesel hooajal tema tassiski meid Balti liiga pronksile ja Eesti karikavõitjaks, vahepeal sünnitas lapse ja tuli siis kolmandal hooajal tagasi. Tema üle on hea meel. Kaisa (Bahmatšev -toim) mängis minu võistkonnas 2015-16, 2016-17, vahepeal käis eksirännakutel ja eelmine hooaeg tuli tagasi.” Lisaks on kõik nimetatud mänginud Meti käe all ka naiste rahvuskoondises.

Võru ees igal juhul müts maha. Nad mängisid nii hästi. Viimase kohtumise kolmandas geimis oli ka nii, et mingil hetkel, kui 10 punkti oli mängitud, siis selliseid puuteid oli olnud lausa kaheksa, kus me saime bloki ette, aga nad julgestasid ja mängisid edasi. Ehk siis ebastandardne ja täitsa teistmoodi võrkpall,” jagus seerias lõpuks mängudega 3:0 peale jäänud treeneril kiitust vastastele. Ideaalis eelistanuks ta siiski, et ka kahes esimeses kohtumises oleks sarnaselt viimasele võetud võit “võimu pealt”.

Hea meelega annaks peatreeneri positsiooni ära ja astuks kõrvale

Koondisesuveks valmistumine liialt palju aega rahulikult järele mõelda ei jäta, ometigi pole Mett praegusel positsioonil jätkamise osas kindel. “Lugesin Postimehest vist kaks päeva tagasi laskesuusatamise treeneri lugu ja ütlen sama poliitilise vastuse: sobiva kandidaadi leidmisel ma ei jätka. Minu meelest on see väga hästi sõnastatud. Kui oleks keegi, kes tuleks ja tahaks peatreeneri kohale asuda, siis andku minna.”

Muidugi tasuks siinkohal meelde tuletada, et vaatamata mõnele eredale sähvatusele jäi laskesuusatamise jälgijatele meelde pigem tagasihoidlik hooaja teine pool. Samal ajal lõpetas TalTech/Tradehouse kuldmedaliga nii Eesti meisti- kui ka karikavõistlused ning Balti liiga. 37-aastane treener jääb siiski endale kindlaks. „Meeste võistkondade juures öeldakse sageli, et kahe kuni kolme hooajaga treener ammendab ennast. Aga ma olen juba kuus aastat olnud siin. Vahetult pärast finaali niimoodi emotsiooni pealt kindlasti ei ütle, kas teen edasi või ei, aga asendamatuid inimesi pole olemas. Kui mul abitreener Robert Oppar ütleb, et tahab olla see mees, kes teeb ja võtab vastutuse teha ise peatreeneritööd, siis ma hea meelega astuks kõrvale.”

Lõppenud hooaja koosseis TalTechis sai varasemast hooajast tugevam suuresti ka selle tõttu, et mitu naist naasid välismaalt Eestisse. Eelmise hooaja lõpetasid Tehnikaülikooli naiskonna liikmetest välismaal Eliise Hollas, Julija Mõnnakmäe ja Nette Peit. Aga mis võiks saada järgmisel hooajal? “Mina olen alati olnud välismaale minemise poolt. Oleneb muidugi naistest endist – milline ambitsioon neil on. Aga piiri taha minek tuleks kindlasti kasuks. Samas, kui järgmiseks hooajaks jääb kokku selline klubi, nagu lõppenud hooajal, siis võiks kasvõi vägisi ennast Soome liigasse suruda. Võiks ikka uuesti proovida seda plaani, mis juba sügisel oli.”

Kohalikku liigat vaadates oleks treeneril soov näha suurema esindatusega liigat. Naiste võrkpallikaardile võiksid tema hinnangul kerkida Saaremaa, Viljandi ja Pärnu. Miks mitte ka üks naiskond Tallinna lähipiirkonnast, arvestades, et järelkasvu on tulemas Peetrist, Raest, Kiilist ja Viimsist. Mis selle kõige juures takistuseks saab? “Pole sellist eestvedajat, kes tahaks asja ette võtta ja suurelt teha. Ma ei näe sellist noort ja vihast eestvedajat, nagu Tauno Lipp Viljandis meeste pundiga praegu on.”

Tuleviku ebaselgusele vaatamata võib olla üsna kindel, et Marko Mett lähiajal Eesti võrkpallimaastikult kusagile kadumas pole. Nagu artikli alguses mainitud, käib juba praegu töö osade Eesti rahvusnaiskonna noormängijatega. Naiste koondise tegemistega jääb ta seotuks kogu suveks, olles B-koondist treenimas koos Massimiliano Bruiniga. Soovime selles töös Markole palju edu ja eks edasise osas saa sügis olema kevadest targem.

scroll to top