Kui aasta hakkab lõppema, siis tuleb tunnustada neid, kes on tunnustamist väärt. Võrkpalluri elu ei kulge mööda tavalist ajatelge, vaid algab ja lõppeb sõltuvalt võrkpallihooajast. Nädal tagasi lõpetas võrkpallikoondis oma eduka hooaja ja “Aasta meesvõrkpalluri” valimiseks arvestatav periood sai läbi.
Meeskonnaalade esindajad ei tähtsusta tavaliselt individuaalseid nominatsioone üle. Meeskondlik edu on alati olulisem kui isiklik sära. Sellegipoolest meeldib pöidlahoidjatele valida parim. See üks ja ainus, kes möödunud hooajal kõige rohkem silma paistis. Millistel alustel aga peaks valiku tegema? Meeskonda kuuluvad liikmed täidavad platsil erinevaid rolle ja parima valimisel ei saa lähtuda vaid toodud punktide arvust. On mängijad, kellel on meeskondliku edu saavutamisel suurem roll kui suurimal punktitoojal. Kuidagi peab aga mängijaid eristama. Mängijate üksteisest eristamiseks peab lisaks koondisehooajal saavutatule arvestama ka klubihooaega. Heidame pilgu, kas klubi eesmärgid said täidetud ja milline oli eestlase roll klubi juures.
Paljud inimesed, kes parimat valivad, ei ole mängijate klubihooajaga kursis. Klubihooaeg on periood, kus mängija veedab suurema osa ajast ja seetõttu peaks valiku tegemisel arvestama eelkõige just sellega. Koondisemängud tekitavad inimestes küll palju emotsioone, aga moodustavad kogu perioodist üsna lühikese aja.
Lühikokkuvõttes keskendun Võrkpall24 hiljutises hääletuses enim hääli saanud Kert Toobalile, Robert Tähele, Renee Teppanile, Timo Tammemaale ja Oliver Vennole.
Valik nr 1 – Kert Toobal. Võrkpallirahva poolt väga armastatud mängumees. Riias nähti sadu kui mitte tuhandeid Kerdi näomaskiga võrkpallifänne. Temast on saanud Eesti võrkpalli reklaamnägu.
Palliplatsil on Eesti Koondise kapten justkui liim, kes meeskonda koos hoiab. Liidriomadused ja mängijatele mugav tõstestiil teeb temast ainukese mängija, kes on asendamatu. Klubihooaeg Rennes’is silmapaistvaid tulemusi ei toonud. Põhiturniir lõpetati 11. kohaga, aga üleminekumängudel säilitati koht kõrgeimas divisionis. Tagasihoidliku hooaja põhjuseid võis leida pigem meeskonna kehvas komplekteerituses kui meie Kaptenis. Härra Toobal pühkis järgmiseks hooajaks Prantusmaa tolmu jalgadelt ja teenis lepingu Poolas Lubini Cuprumis.
Valik nr 2 – Robert Täht. Minu silmis on tegemist antud hetkel Eesti parima võrkpalluriga. Taset näitab stabiilsus ja see on see, milles Robert teistele silmad ette teeb. Kõigil on häid ja halbu mänge, aga tema kõikumine on kõige väiksem. Kui Täht esmakordselt tundmatu mängijana Rakveres koondisedebüüdi tegi, siis ei uskunud ma, et ta nii kiirelt võrkpallimaailma tipu suunas kihutama hakkab. Kindlasti pole tema lagi veel saavutatud ja seetõttu on huvitav jälgida, kuhu ta lõpuks välja jõuda võib. Eelmisel kahel hooajal Eesti parimaks võrkpalluriks valitud mängija klubihooaeg jäi vigastuse tõttu sisuliselt poolikuks. Robert sai küll hooaja lõpuks terveks ja Plusliga lõpetati 7. kohaga, aga hooaja alguses olid ilmselt ootused ja lootused palju kõrgemad. Tähe ebaõnn ei saanud klubihooajaga läbi. Samal ajal kui Koondis Euroopa Liiga võitu tähistas, oli Täht haigevoodis. Kuigi ülejäänud mängud oli Täht kohal ja tasemel nagu tavaliselt, siis sel hooajal oli viimaste aastate säravaim mängumees vähem pildis kui eelnevatel aastatel.
Valik nr 3 – Renee Teppan.
Sel hooajal tõusis kõige eredamalt pildile just Itaalia suurklubis Trentinos mänginud Teppan. Trentino on läbi aegade kõige tugevam klubi, kus eestlane mänginud on. Trentino jõudis Itaalia Serie A-s ja karikasarjas poolfinaali, Meistrite Liigas piirduti veerandfinaaliga. Eestlasest võrkpallifänni jaoks kõlab see uskumatult kõva saavutusena, aga Trentino klubi jaoks oli tegemist pigem ebaõnnestunud hooajaga. Nemad on harjunud mängima tiitlitele. Teppan jagas mänguaega Itaalia koondislase Luca Vettoriga, kes tähtsamates mängudes üldiselt treener Lorenzetti usalduse võitis. Teppan mängis võimaluse avanedes üldjuhul muljetavaldavalt ja tänu sellele hakkas ta silma Poola valitsevale meistrile Belchatowi Skrale, kellega ta järgnevaks kaheks hooajaks lepingu sõlmis. Tundub, et Eesti koondises on olukord klubihooajaga võrreldes vastupidine. Cretu on võtnud selge joone, et Teppan on olulistes mängudes esidiagonaal, Venno peab võimalust ootama varumeestepingil. Eesti meedia nautis suurklubisse siirdunud Teppani hooaega täiel rinnal. Kui varasematel aastatel oli Täht see mängija, kelle tegemistel kätt pulsil hoiti, siis sel hooajal võttis Teppan selle rolli üle. Ilmselt näeme sama trendi jätkumist ka järgneval hooajal.
Valik nr 4 – Timo Tammemaa. Timo mängis ennast sel koondisehooajal eestlaste südamesse. Eriti muljetavaldav oli mäng Läti vastu, kus Timo pidurdamatult tegutses. Varasematel aastatel pigem Aganitsa ja Kreegi varju jäänud temporündaja tuli eduka klubihooaja järel enesekindlalt koondisesse ja näitas, et Belgias tehtud töö hakkab vilja kandma. Igas elemendis palju stabiilsemaks muutunud Tammemaa vōitis Belgias meistritiitli kui ka liigakarika. Meistrite liigas näidati nimekate klubide edestamisega sisu, aga päris kōrgete kohtade peale veel mängima ei pääsetud. Hooaeg oli klubi kui ka Timo jaoks suur kordminek.
Valik nr 5 – Oliver Venno. Pallur, kes räägib vähe, aga teeb palju. Türgis teist aastat järjest väga tugeva hooaja teinud Venno vedas oma meeskonna karikafinaali, Challenge Cupi poolfinaali ja lōpetas meistrivōistlused 5. kohaga. Ankara Maliye Piyango jaoks oli hooaeg suur kordaminek ja Venno oli edu peamine arhitekt. Venno kehastus koondisesuve esimeses pooles nurgaründajaks, sai sellega suurepäraselt hakkama ja valiti kõige krooniks Euroopa liiga parimaks nurgaründajaks. See, kuidas Oliver nurgaründaja koha peal mängis, on lihtsalt uskumatu. Nurgaründaja võib mängida diagonaalina, aga vastupidist vangerdust enamasti ei näe. See lihtsalt ei too edu. Müts maha Oliveri ees, kes sellise eksperimendiga nõustus. Venno klubihooaeg oli võib-olla eestlastest parim, nurgaründajana sai koondises üllatavalt hästi hakkama, aga EM-valiktsüklis eelistas Cretu Teppanit.
Erinevate positsioonide mängijaid on peaaegu võimatu võrrelda. Mul on hea meel, et Eestis on palju kvaliteetseid võrkpallureid ja loodan, et tulevikus on valikut veel raskem teha. Kui keegi hoiaks mul nuga kõril ja küsiks, “Kes võidab aasta parima tiitli?”, siis arvan, et võidab Teppan.
*Karl Rinaldo märkus: Juhkami väärib ka ise nimekirja kuulumist, sest möödunud klubihooajal jõudis just tema ainsa eestlasena tugevamates liigades mõne suurema võiduni, triumfeerides Tourcoing’ga Prantsusmaa karikasarjas.
