Martti Keel suhtub elumuutusse rahulikult: olen noor mees ja küll ma vastu pean

Martti Keel | Foto: Joosep Martinson/volley.ee

Pärnu võrkpalliklubi peatreener, isa Avo Keel tegi suvel sidemängija positsioonil vangerduse, kui saatis mulluse põhimehe Markkus Keele (23) esmakordselt välismaale ja tõi asenduseks Martti Keele (26).

Tunamullu Soomes Pielavesi Sampos mängides oli Keel veel profivõrkpallur, mullu Rakveret esindades sai ta aga kenasti spordi ja põhitöö ühendada, sest Lääne-Virumaa esiklubi treenis pealinnas. Nüüd ootab pere vanimat poega aga ees märgiline hooaeg, sest kaheaastase vahe järel suvepealinna naasnud sidemängija proovib ühildada Tallinnas täiskohaga tööl käimise ja Pärnus võrkpalli mängimise.

„Sõidan pea igal õhtul Pärnusse treeningule,“ ütleb Tallinnas logistikafirmas töötav Keel. „Kuna augustis olin puhkusel, sain osaleda kõigil treeningutel, aga nüüd jääb igal nädalal üks pallitrenn vahele. Jõudu arendan Tallinnas oma kava järgi ja trenni teen teistega võrreldes kokkuvõttes 15-20 protsenti vähem. Avo suhtub minu tööjaotusse positiivselt.“

Martti Keel. | Foto: volley.ee

Martti uus liiklemismudel on tegelikult küllalt sarnane sellele, kui Avo sõitis aastate eest igapäevaselt Pärnust Tallinna toonast Eesti esiklubi Selverit juhendama. Tõsi, Martti olukord on siiski keerulisem, sest tema teenib kahte jumalat.

„Tean neid ohte küll, mis igapäevaste sõitudega võivad kaasneda,“ kinnitab Keel, kes võiks teha ühe hooaja umbkaudsete sõidukilomeetritega (40 000) Maale ringi peale. „Täna (eile – toim.) on veel vara midagi öelda, sest sõidan esimest päeva pärast tööd Pärnusse, kuid mingil hetkel võib selline elu tõesti päris raskeks kujuneda. Kui peaks nii minema, siis saan jooksvalt otsustada, kas ja kust peab järele andma. Aga olen noor mees ja usun, et küll ma vastu pean.“

Kumb on Keelele täna tähtsam, kas põhitöö või võrkpall? „Mõlemad on tähtsad. Olen tööga rahul ega kipu sealt lahkuma,“ vastab endine Eesti koondislane. „Samas ootan võrkpallihooaega huviga, sest ma pole ammu midagi võitnud. Pärnu on aga selline meeskond, kellega peaks olema lihtsam midagi korda saata (kui Rakverega).“

Martti usub, et on võrkpallurina igal aastal edasi arenenud. „Ma arvan, et nii kaua, kui füüsiline pool on korras, peaks sidemängija iga hooajaga paremaks minema. Vanuse ja kogemuste kasvamisega tunnen end väljakul mugavamalt. Rahu on justkui tekkinud. Samas on ka mingeid asju, mida võib-olla varem tegin väga hästi, aga enam nii hästi ei tee. Üleüldiselt arvan ikkagi, et kui hooaeg algab ja tunnetus tuleb tagasi, toimub edasiminek.“

Karjääri esimese ja seni ainsa välishooaja tegi Keel kaks aastat tagasi Pielavesi Sampos, kus isiklikud eesmärgid jäid vigastuse tõttu saavutamata. Ent kas Martti loodab veel kunagi võõrsil end proovile panna?

„Ma ei välistaks midagi, aga täna pole mul enam sellist plaani, et kindlasti pean minema. Kui midagi tekib, siis peab konkreetse pakkumise põhjal mõtlema ja vaatama, kas tahtmist jaguks. Võtan praegu pigem päev korraga. Ma ei tahaks ka tööandjale sedasi teha, et päevapealt kaoksin ära. Nendega tuleks asi võimaluse tekkides kindlasti läbi rääkida,“ lisab Keel.

Jaga postitust

Lisa kommentaar