Legendaarsel Mati Koorepil täitus juuni alguses 60 aastat võrkpallikohtunikuna. Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige Hillar Karm kirjutas sel puhul Koorepist loo, mille siinkohal hea meelega avaldame.
See päris algus on Matil täpselt kirjas. 2. juunil 1959 Märjamaa rajooni meistrivõistlustel Vigala Põllutöökooli ja Koluvere koloonia vahelise mängu (Vigala võitis 3:1) esimese kohtunikuna tegutsemisest (teist kohtunikku mängul ei olnud) algas, siis vaid 12-aastase Mati Koorepi tänaseni kestev võrkpallikohtuniku karjäär.
Mati Koorepil on oma kohtunikutegevuse kohta koostatud üheksa paksu kroonikaraamatut, kuhu on apteekri täpsusega talletatud aastakümnete jooksul kohtunikuna seotud tegevused ja sündmused. Viimases raamatus on kirjas, et ta on kohtunikuna tegutsenud 7 125 mängus ja 1 560 turniiril. Need on lausa ulmelised numbrid ja tunduvad uskumatutena, kuid Koorepi kohtunikutegevuse ”raamatupidamises” on kõik mängud täpselt kirjapandud.
Ta on olnud võrkpallikohtunikuks 49 riigis ja vilistanud kokku 99 erineva riigi võrkpallivõistkondade mänge. Kõik võrkpallikohtuniku tegevuse tähtsad üksikasjad pani Koorep kirja 1987. aastal koostatud raamatusse “Võrkpallikohtuniku tegevuse metoodika”, kus ta selgitab võrkpallimäärustiku keerulisemaid mängusituatsioone.
Tallinna Polütehnikumis õppimise ajal viis võrkpallitreener Leonid Sutt Mati kokku tolleaja tuntud võrkpallikohtuniku Paul Sutiga. Avantürist saatis Eesti naiste meistrivõistluste väga tähtsale mängule – Kalevi Spordihalli avavõistlusele, kus kohtusid Tallinna Kalevi ja TRÜ naiskond – teiseks kohtunikuks vaid 15-aastase noore ja “rohelise” Mati Koorepi. Esimese kohtunikuna vilistas mängu NL-i 10 parema kohtuniku hulka kuulunud Inta Below. “Ma värisesin seal all posti kõrval kogu selle aja kõvasti,” meenutab Mati.
1964. aastal kohtus Tallinna Polütehnikumi võistkond (17-aastane Mati oli võistkonna kapten) Tallinna Ehitus-Mehhaanika Tehnikumiga, kus mängisid Tarvi Uljas, Martin Kraaner, Lembit Rahuoja ja teised hiljem tuntud võrkpallurid. Mängu kohtunikud olid tunnustatud vilemehed Heino Steinberg ja Georg Zahharov. “Vaidlesin kohtunikega mängusituatsiooni tõlgendamise üle ja siis saadeti mind saalist välja. Elus esimest ja viimast korda. Mängu võitsime meie,” räägib Mati.
1969. aastal asus Mati õppima Novosibirski Riiklikku Arhitektuuri- ja Kunstiakadeemiasse tööstusdisaini ja kompositsiooni erialal ning siirdus 1972. aastal sealt edasi Barnauli Altai Riiklikku Tehnikaülikooli, mille lõpetas 1973. aastal tööstusdisaini erialal kõrgema taseme spetsialistina.
Järgmisel, 1974. aastal jätkas Mati kõrgkooliõpinguid ja viis sisseastumisavalduse Moskva Kehakultuuri Keskinstituuti, mille lõpetas 1978. aastal idamaiste võitlusviiside ja maadlustreeneri diplomiga. Seega on Mati õppinud neljas kõrgkoolis ja nendest kahe ka lõpetanud. Paljud Võrkpalli Liidus kasutusel olnud karikad, märgid, medalid, embleemid ja muu atribuutika on Koorepi käe poolt joonistatud – ta ju kõrgesti koolitatud disainer.
1972. aastast kuni tänaseni on Mati Eesti Võrkpalli Liidus erinevaid ülesandeid täitnud. Alates 8. septembrist 2018 astus Mati Koorep tagasi kohtunike toimkonna esimehe kohalt, kus nüüd on tema asemel Toomas Murulo, kuid toimkonna koosseisus on Mati ülesandeks mängudele kohtunike ja vaatlejate määramine.
1975-1991 kuulus Koorep NL-i Võrkpalliföderatsiooni kohtunikekogu metoodilisse komisjoni, viimased 5 aastat oli selle komisjoni esimees ja NL-i kohtunikekogu aseesimees. Impeeriumi võrkpallikohtunikke koolitas ta 15 aastat. 17 korda valiti Koorep NL-i aasta kümne parema vilemehe hulka, Eesti parimate hulka kuulus ta 44 korda. 26 aastat (1966-1992) vilistas Koorep NL-i meistrivõistluste kõrgliiga mänge, seejuures kuni aastani 1981 oli ta NL-i võrkpalli kõrgliigas kõige noorem kohtunik. Selle aja jooksul oli ta kohtunikuna tegutsenud kõikidel NL-i tähtsamatel võistlustel – koolinoorte spartakiaadid ja noorsoomängud, NL rahvaste spartakiaadid (1971 kuni 1986, kusjuures viiel spartakiaadil vilistanud meeste või naiste finaalmänge), Moskva eelolümpia ja olümpiamängud, Hea Tahte Mängud ning rahvusvahelised Savvini mälestusvõistlused (1976 kuni 1990).
Koorep on vilistanud veelgi tähtsamatel võrkpallilahingutel nagu Euroopa meistrivõistluste mängud naistele ja meestele, Euroopa meistrite karikafinaalmängud, universiaadide võrkpallivõistlused ning maailmameistrivõistluste finaalturniirid meesjuunioridele ja meestele. Ja muidugi paljud suured rahvusvahelised võrkpallivõistlused ja -turniirid nagu tolleaja maiuspalad: maavõistlusmängud NL – Jaapan (1975 ja 1987) ja kaks turneed Suure lombi taha NL – USA maavõistlused (1986 ja 1989) ning rahvusvahelised karikamängud USA Cup.
Koorep on tegutsenud kohtunikuna ka esimestel rannavõrkpalli Euroopa meistrivõistlustel 1993. aastal Almerias Hispaanias. Vilemeheks on ta olnud ka korvpallivõistlustel ja kohtunikuks kergejõustikuvõistlustel.
Koorep ütleb, et juhused on tema elus suurt rolli mänginud. Selliseid juhuseid-killukesi on ta kirjapannud umbes sadakond ja uusi sünnib mälusoppidest tasapisi juurde.
Järgnevalt mõned mälestuskillud
1966. aastal saatis Eugen Below verinoore Mati Koorepi (19) Donetskisse NL-i naiste esiliiga mänge vilistama. Kohapeal selgus, et need olid hoopiski NL-i naiste kõrgliiga mängud. Noor vilemees sai raske ülesandega edukalt hakkama ning hindeks 4+. Nendest võistlustest algas Mati Koorepi elus NL-i kõrgliiga mängude vilistamise ajajärk, mis kestis 26 aastat, kuni 1992. aastani. NLKP-sse astumine avas ukse välismaa kohtunikupukki. Koorep ei olnud NLKP liige, ei olnud abielus ja tal oli “must” minevik. Ta kuulus Eesti Teaduste Akadeemia SKB insener-tehniliste töötajate kategooriasse (s.t., et oli oht, et ta võib tähtsaid tehnilisi saladusi riigist välja viia) – seega ei võinud tollane riik lubada sellisel mehel välismaale minna. 1985. aastal andis Matile soovituse parteisse astumiseks Teaduste Akadeemia asepresident akadeemik Gustav Naan ise. Nüüd võeti Mati kohe parteisse ja kõik teed olid vabad, avanesid uksed välismaa võrkpallivõistlustele vilistama minekuks.
1986. aastal Moskvas Hea Tahte Mängudel kohtunikuna tegutsemise järel saadeti Mati kohe Ameerikasse USA Cup karikavõistlustele (osalesid Itaalia, Kuuba, USA, NL) vilistama. Pärast seda karikaturniiri järgnes USA – NL maavõistluste turneel kohtunikuna tegutsemine üheksas Ameerika linnas – San Diego, Colorado Springs, New York, Washington, Philadelphia, Springfield, Standford, Sacramento ja Los Angeles. Ja 1989. aastal – Seattle, San Francisco, Irvine, Los Angeles, Dallas, Detroit jt.
Teadaolevalt kõige suurema publikuarvuga võrkpallivõistlus toimus 1982. aastal Brasiilia ja N.Liidu sõpruskohtumisel Maracana staadionil, kus oli tribüünidel üle 97 000 piletiga pealtvaataja. Mati Koorep vilistas 1989. aastal Seattles USA Cupil USA ja Brasiilia vahelist mängu, kus oli üle 39 000 piletiga pealtvaataja. Kohe kui Mati Ameerikast tagasi jõudis, oli ta Leningradis, NL-i Rahvaste spartakiaadil naiste finaalturniiril esimese kohtunikuna vilistamas Moskva ja Vene Föderatsiooni mängu ja nagu hiljem selgus, oli see esikohamäng. Pärast mängu pandi Mati ootamatult lennuki peale ja saadeti Prantsusmaale meeste MM-finaalturniirile vilistama. Sinna pidi küll esialgu sõitma tollane NL-i parim vilemees (aserbaidžaanlane Ramiz Samedov), kuid mees oli Jaapanist tagasi tulles jäänud NL-i tollis vahele ja nii saadetigi asendusmeheks Mati. Prantsusmaa erinevates linnades vilistas ta Itaalia, Prantsusmaa, Hiina, Venezuela, Bulgaaria, Brasiilia, Kuuba ja Jaapani mänge.
1988. aastal Moskvas NL-i karikavõistlustel naistele vilistas Mati esimese kohtunikuna AKSK ja Sverdlovski Uralotška vahelist finaalmängu. Pärast teist geimi, kui Sverdlovsk oli jäänud 0:2 kaotusseisu, eemaldas Mati saalist Sverdlovski naiskonna peatreeneri Nikolai Karpoli. Karpol oli üldiselt soliidne mees, ametilt matemaatika õpetaja, kuid mängu ajal läks endast välja, karjus ja lõugas. Mati kutsus teise kohtuniku enda juurde ja tegi teatavaks, et saadab Karpoli saalist välja. Ja näe imet – mängu võitis seejärel hoopiski 3:2 Sverdlovski Uralotška.
Pärast mängu lõppu tuli tribüünilt alla pikk, soliidne mees Nikolai Rõžkov (toonane NSVL-i Ministrite Nõukogu esimees), vana võrkpallimängija (mänginud Donetskis), keda Mati tundis. Nikolai Rõžkov oli Sverdlovski Uralmaši peadirektor-patroon. Rõžkov tänas Matit selle eest, et ta eemaldas Karpoli ja soovitas tulevikus juba enne mängu algust (!) Karpol saalist välja saata, et naiskond saaks rahulikult mängida. Mati on Karpoli veel paaril korral saalist ära saatnud. Tähelepanuväärne on fakt, et Karpol töötab treenerina tänini paljukordse Venemaa meistri Sverdlovski/Jekaterinburgi Uralotška naiskonna eesotsas.
Mati Koorep on mõistnud kohut ka Eesti võrkpallimeeskonna 2015. aasta Euroopa meistrivõistlustel Eesti kõigi aegade kõrgeimale (11.) kohale tüürinud peatreeneri Gheorghe Cretu enda tegemiste üle võrkpalliväljakul. Sotsialismimaade Dünamiaadide (Dünamo süsteemi) karikavõistluste finaalturniiril saavutas Gheorghe Cretu Bukaresti Dinamo meeskonnaga 1986. aastal neljanda koha ja 1988. aastal viienda koha.
1978. aastal toimus Tallinna Kalevi spordihallis Eesti meistrivõistluste mäng Pärnu Kolhoosidevahelise Ehituskontori (KEK) ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi (TPedI) meeskonna vahel. Meeskondade mängueelset soojendust jälgis mängu esimene kohtunik Koorep. Pärnu KEK-i mängija Aavo Tasane ütles Koorepile: “Mis sa siin niisama seda soojendust ikka vahid, parem veame kihla pudeli armeenia konjaki peale, et ma võin tõsta palli tsoonist 3 minu selja taga oleva antenni tipu otsa.” Selle peale kostis Koorep, et üks kord võib ju nii kobistada küll. Oma ettepaneku kinnituseks lubas Aavo Tasane kolmest katsest vähemalt kahel korral tõsta palli oma selja taga oleva antenni tipu otsa.
Mati Koorep, kes teadis väga hästi, kuivõrd hea on Aavo Tasase sööduoskus, oli siiski kindlalt veendunud, et nii täpselt seljataha antenni tippu palli tõsta on peaaegu lootusetu üritus ja seetõttu nõustus ta kõhklemata kihla vedama.
Lahendus võttis kõiki lähedalolnuid sõnatuks – Tasane seisis võrgu ääres tsoonis 3 seljaga antenni poole. Väljaku vastaspoolelt pallis Heigo Nikolai, pallingu võttis vastu Uno Õuekallas ja suunas palli tsooni 3 Tasasele. Koorepi ja kõigi hallis viibinute imestusel ei olnud “äärt ega otsa”, sest Tasane tõstis palli kõigil kolmel korral täpselt oma seljataga oleva antenni tipu otsa. Tundub uskumatu, kuid on ometi tõsi! Selgituseks, et Aavo Tasane (pikkus 189 cm, hüppevõime 105 cm) tuli 1971. aastal NL-i juunioride koondise põhisidemängijana Euroopa meistriks. Võrdluseks, Eesti tituleerituima võrkpalluri (EM juunioride meister 1971 ja 1973 ning EM meister 1975,1977,1979,1981 ja 1983, MM meister 1978 ja 1982 ning olümpiavõitja 1980) Viljar Loori (pikkus 196 cm) hüppevõime oli vaid 95 cm.
1978. aasta MM-l Itaalias Roomas valiti MM-i direktoriaadi poolt Viljar Loor turniiri sümboolsesse koondisse. Alagrupimängus Itaaliaga (tuli hiljem NL-i järel teiseks) tegi Viljar Loor sõna otseses mõttes imet – ta ei eksinud mängu üheski elemendis mitte ainsatki korda – ei pallingul, servi vastuvõtul, kaitses, blokis ega rünnakul. Ta lõi peaaegu kõik tõsted punktiks. NL-i koondise teadusgrupi liikmed vangutasid imestusest päid, sest midagi niisugust polnud nad varem veel näinud.
NL-i koondise peatreeneriks oli siis Leningradist pärit Vjatšeslav Platonov, kelle juhendamisel võitis NL 8 aasta vältel rahvusvahelisel areenil kõik, mis võita oli – OM-kulla, 2 MM-tiitlit, 6 EM-kulda, 3 maailma karikat. Platonov rõhutas (ma olen Käärikul osalenud tema treenerikoolitusel ja tegin siis Platonoviga kaks intervjuud): “Treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema isegi hüpnotiseerija, kes oskab võistkonna liikmeid algavaks mänguks psühholoogiliselt ettevalmistada.” Platonov (suri detsembris 2005) oli üks kahest meeste treenerist, keda koos Julio Velascoga märgiti ära 20. sajandi maailma parimate autasustamisel.
Koorep suhtleb praegu Venemaa, Läti, Poola ja Leedu endiste tippkohtunikega. Jutuks on määruste tõlgendamine ja teised kohtunikutöö üksikasjad ning päevaprobleemid. Perioodiliselt on ta ühenduses ka Venemaa võrkpallikohtunikekogu esimehe ja FIVB kohtunike komisjoni sekretäri Sergei Titoviga. Vahetevahel võtab Koorep ühendust FIVB reeglite komisjoni liikme, poolaka Jacek Spisakiga, et saada infot, mis on teoksil reeglite moderniseerimisel ja muutmisel. Läti ja Leedu kohtunike juhtidega arutab Koorep Lätis ja Leedus toimuvat ning kuidas tuua kohtunikutöö juurde rohkem noori.
“Eestis on probleemiks see, et noored andekad kohtunikud, kes on jõudnud tippkohtunike taseme lähedale, jätavad seejärel kergekäeliselt kohtunikuna tegevuse katki. Põhjusteks tuuakse muud väljakutsed – pere, töö ja mitmesugused hobid,” tunneb tuleviku pärast muret Koorep, kes on praktiliselt kõikide hetkel tegutsevate Eesti võrkpallikohtunike õpetaja otsesel või kaudsel moel. Eestis on praegu 6 tegutsevat rahvusvahelise kategooria tegevkohtunikku: Toomas Murulo, Risto Strandson, Irina Suhhova, Kristjan Vanaveski, Tiit Kõiv ja Erko Varblane. Rahvusvahelise kategooria kohtunik Margus Kupp on aktiivse tegevuse lõpetanud. Irina Saks on rahvusvahelise kategooria kohtuniku kandidaat ja Mati Koorep on vilistamist lõpetamas.
Kui küsisin Matilt, et mis on tema pikaajalise kohtunikuna tegutsemise põhitõed, mida võiks noorematele soovitada, vastas ta lühidalt ja konkreetselt:
1. Kohtunik peab olema aus ja erapooletu;
2. Kohtunik peab olema täpne ja punktuaalne kõiges. Näiteks: On absoluutselt lubamatu olukord, kus võistkonnad ja pealtvaatajad on saalis mängu alustamiseks valmis, kuid kohtunik hilineb või ei tule üldse kohale. Mati ütleb, et ta ei suuda siiani endale andestada ühte hilinemist Eesti meeste esiliiga mängule, kui kõik pidid teda ootama 15 minutit. Põhjus oli omapärane – ta oli unustanud kella ühe tunni võrra edasi keerata.
3. Tähtis on vilistamise oskus. Mängudele tuleb määrata kohtunikke vastavalt nende võimetele.
4. Kohtunik peab endale teadvustama kohtunikuks olemise kirjutamata põhitõde – armastada tuleb võrkpalli, aga mitte iseennast võrkpallis.
Huvitav on teada, missugused omadused pidid olema kaugete aegade eeskujulikul vahekohtunikul. Tal pidi olema: Salomoni tarkus, Hiiobi kannatus, Sfinksi vaikimine, Filosoofi rahu, Herkulese jõud, Damaskuse mõõga teravus, Hurdakoera haistmine, Pühvli paksunahalisus ja Viimsepäeva kohtuniku õigused. Ka kõigi nende vooruste omamisel on küsitav, kas suudab vahekohtunik kõigi rahulolemist teenida? See käib ka võrkpallikohtuniku kohta.
Kolme inimpõlve kestel võrkpallikohtunikuna tegutsenud Koorep on põhjatu võrkpallialase mäluga mees ja vilemehena selle ala elav ajalugu, ta on väga eriline inimene ja ainukordne mees võrkpallimängu kohtumõistmises – kohtunik suure algustähega.
Inimesena, nagu mitmed oma ala tipptegijad, jätab Mati Koorep väliselt kompromissitu mehe mulje, kes teisi ei kuula ja teistega ei arvesta. Tegelikult on tegu muheda ja sõbraliku mehega, ausa ja õiglase inimesega, kelle jaoks võrkpall on täitnud kogu tema teadliku elu.
