Meenutades Peep Keskküla | Mees, kelle olek rahustas treenereid ja süstis enesekindlust mängijatesse

Oskas mängijate tuju tõsta. Peep Keskküla 2011. aastal Karlovy Varys toimunud EM-finaalturniiril koondislaste seas viktoriini läbi viimas. Punkte loeb Avo Keel. | Foto: erakogu

Uue aasta teisel päeval lahkus meie seast 78 aasta vanusena Audentese Võrkpalliklubi asepresident, suur spordisõber ja -toetaja Peep Keskküla, kelle pühendumus jättis Eesti koondise endistesse ja praegustesse mängijatesse sügava jälje.

Peep Keskküla mälestusüritus toimub pühapäeval ehk täna kell 14.00 Lillepaviljonis.

Võrkpall24.ee palus Keskküla meenutada mõnel lähedasel inimesel, et maalida temast pilt ka nendele, kes teda isiklikult ei tundnud.

Kert Toobal: tänu Peebule saame öelda, et Eesti koondist on välismängudel toetamas käidud juba pikki aastaid

“Mäletan Peepu sellest ajast, kui ta Audentese klubi juurde tuli ja seal toimetama hakkas. Koondisemängudel oli ta kohal ju ammustest aegadest. Mina sain temaga lähemalt tuttavaks siis, kui ta koondislastest oma lõbuks raamatuid tegema hakkas. Olin tema kontaktisik, kes ajas mängijatelt pilte välja. 

Peep käis kaasas Audentese kõigil euromängudel, sama lähedane isik kujunes temast koondises. Ta oli alati reiside ajal kindel bridžimees. Peebu roll oli eriti märgiline just Avo Keele ajal. Peep oli koondises hea tahte saadiku rollis. Ja alati, kui midagi välja oli vaja mõelda, tegi ta seda hea meelega. Peebu viktoriinid olid koondiseringis alati oodatud. Ta koostas mängijatele küsimustiku sihtkoha ajaloo kohta. See info ei jooksnud kellelgi mööda külgi maha.

Peebu peamine roll oli aga just koondisega kaasas käimine. Tänu temale saame öelda, et Eesti koondist on välismängudel toetatud juba pikki aastaid, sest algusaegadel oli ta tihti ainus, kes meeskonnaga kaasas käis. Tänu ühisreisidele ja heale iseloomule sai Peebust kiiresti ka mängijate seas oma inimene. Ta ei surunud kunagi oma arvamust peale, vaid sai aru, et mänguliste asjade otsustamiseks on koondises treenerid. Pigem oli ta innustaja, kes oskas alati hea sõna öelda. Temaga oli põnev rääkida kõigil teemadel, mitte ainult võrkpallist.”

Avo Keel: ei kujuta ette, et Peebu peres keegi nuga selga suudaks lüüa

“Mina sain Peebuga tuttavaks sajandivahetuse paiku, kui Soomest Eestisse mängima naasin. Alates 2005. aastast oli ta igal reisil kaasas nii koondise kui Audentese klubiga. Ta aitas nii mõnegi võidurõõmsa ja kaotusekibeda öö mööda saata bridžilaua ääres. Veiko Lember, Martti Keel, Martti Juhkami, mina ja Peep seal mängisime. Ma laiendaksin seda teemat veidi edasi tegelikult. Kogu Peebu pere on omanud ühiskonnas erilist rolli. 2010. aastal, kui mina sain aasta treeneri auhinna, valiti ju Peebu abikaasa, Eesti Pimekurtide Tugiliidu juht Raissa aasta kodanikuks. Ka nende lastest on saanud sama head inimesed. Tegu on sõpradega.

Paljud ei pruugi seda teadagi, aga Peep lõi ju sajandivahetuse paiku ka näiteks kunstifondi, et Eesti kunstielu toetada. Mul on koduski mitu Peebu kingitud maali.

Peebuga oli suhelda väga hea. Mina sain tänu temale nii pärast võite kui kaotusi alati oma pingeid maandada. Ta ei vaielnud kunagi, vaid kuulas ja oli kõigega nõus. Kas ta ka tegelikult oli nõus, see on iseasi, aga ta oskas sellise olekuga rahustada. Lojaalseid inimesi jääb järjest vähemaks, isegi sõprade seas. Hindan seetõttu kogu Keskküla pere väga kõrgelt. Ei kujuta ette, et nemad kellelegi nuga selga suudaks lüüa.”

Tarmo Keskküla: isa tegi kõike uskumatu pühendumusega

“Kõike, mis isa ette võttis, tegi ta uskumatu pühendumusega. Nii ka võrkpallis. Ta oli koondisega kaasas siis, kui kedagi teist polnud. Ja ta vaatas tõesti kõiki mänge, mitte ainult koondist või meie tippklubisid. Isegi Audentese poiste esiliigamängudel ja noortekoondise matšidel oli ta tihti kohal. Ja Tallinna Selveriga käis ta ühel aastal kaasas vist suisa kõik välisreisid Balti liigas ja eurosarjas.

Põhiline, millega mina ja võrkpalliliit saime isalt riieda, oli see, et internetis polnud kuskil üleval treeningmängude tulemusi. Eks isa võrkpallipisik sai alguse sellest, et ta tegi nooruses ise kõvasti sporti. Ta mängis ka võrkpalli, aga mitte kõrgel tasemel. 

Mäletan, et ühel isa viimastest sõitudest polnud ta viktoriini ette valmistanud, sest arvas, et vaevalt keegi seda teha tahaks. Aga mängijate tungival nõudmisel tuli kohapeal ikkagi küsimused välja mõelda ja viktoriin läbi viia. Viktoriinid võitis alati see võistkond, kus oli Veiko Lember.”

 

popsport.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar