fbpx
Close

Oliver Lüütsepp: ka mina pole veel valmis treener, vähemalt peatreenerina mitte

Oliver Lüütsepp. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Soome kõrgliigaklubi Akaa Volley peatreener Oliver Lüütsepp rääkis taskuhäälingusaates “Kuldne Geim” treeneriameti võludest ja valudest. 

Akaal jäi eestlase juhendamisel seljataha ajaloo edukaim hooaeg. Lüütsepa juhtimisel muudeti klubi tegutsemist oluliselt professionaalsemaks, tänu millele lõpetati põhiturniir suisa kuuendana. Veerandfinaalis jäädi alla lõpuks Andrus Raadiku Savo Volley’le, kes oli komplekteeritavuselt mitu astet kõvem meeskond.

Lüütsepal on treenerikogemust turjal juba küllaga, olgugi et tegu on kõigest 32-aastase mehega. Ka tema tunneb siiski sarnaselt Tartu Ülikool Bigbanki naiskonna peatreeneri Kristjan Kaisiga, et pole veel nii-öelda valmis treener (loe siit).

“Kõik treenerid võivad oma vanusest hoolimata öelda, et kogu aeg võib paremaks saada ja kogemusi juurde hankida. Ent ma saan aru, mida Kristjan mõtleb. Kindlasti julgen ka enda kohta öelda, et ma pole absoluutselt valmis treener, vähemalt peatreenerina mitte. Neli-viis aastat tagasi arvasin ma oma valmidusest kindlasti rohkem kui täna. Kogemusega tuleb ka tarkust juurde. Saan aru, kui palju on vaja erinevates elementides areneda. Üks asi on see trennitegemise pool ja mängu ülesehitus, teine aga inimsuhted ja psühholoogia. Kõik see kokku on suur väljakutse,” rääkis Lüütsepp.

“Üks asi on muidugi see, et vanematel treeneritel on elukogemusi rohkem. Sul võib olla hall pea, aga kui sa mängijatele jahu ajad, siis ei teki ka autoriteeti. Sa pead tegema ja rääkima õigeid asju vanusest hoolimata,” lisas võrukas.

Kui Tartu Bigbanki klubi abi- ja peatreenerina juhendades tundis Lüütsepp mängijaid läbi ja lõhki, siis Soome minnes alustas ta tööd sisuliselt nullist.

“See oli huvitav väljakutse. Uurisin tähtsamate mängijate (iseloomu) kohta juba enne lepingu sõlmimist. Kui mõne kohta vihjatigi, et tegemist on võrdlemisi raske karakteriga, siis mõtlesin, et mis see siis ära ei ole – olin ju Tartuski näinud selliseid tüüpe. Aga mingil hetkel sain aru, et ma alahindasin olukorda. Õige pildi saad inimestest siis ette, kui olukord raskemaks läheb. Murdsin oma põhisidemängijaga (Ville Juntura) piike kuni hooaja lõpuni. Võin julgelt öelda, et meie veregrupid ei kattunud absoluutselt. Sidemängijaga on ju treeneril vaja veel eriti palju suhelda, kuna tema peaks viima su mõtted väljakul ellu. Junturaga oli väga keeruline töötada, kuid ta oli meie võistkonna jaoks väga oluline mängija. Sain seetõttu väga hea kogemuse. Tartu-ajast on mul meeles Rait Rikbergid ja Meelis Kivisillad, aga nemad on ikka väga toredad sellid võrreldes nimetatud mängijaga,” tõdes Lüütsepp, kes suudab täna vaadata möödunule tagasi juba muie näol.

Soomlased on huvitatud Lüütsepaga koostöö jätkamisest, ent täna pole veel midagi kindlat otsustatud.

Kuula pikemat vestlust treeneriteemal eilse “Kuldse Geimi” saatest!

 

scroll to top