Eesti rahvusmeeskond pakkus EM-finaalturniiri avavoorus valitsevale maailmameistrile Poolale vägeva lahingu, kuid kaotas lõpuks 1:3 (-22, 25, -22, -17).
Päeva täht: Markkus Keel.
Perekond Keele puhul on juba ammusest ajast üleval küsimus, kas nendele meestele rinnapiimaga üldse närvid kaasa anti? Nii Avo kui ka Martti olid ja on tuntud kui inimesed, kes tegutsevad kõige kindlamalt siis, kui karikad ja medalid on platsi kõrval omanikke otsimas. Aga noorem vend Markkus… Paistab, et temal pole üldse vahet, kus, miks ja kelle vastu ta mängima peab. Närvid Keele perele ilmselt ikkagi kaasa anti, aga rauast.
EM-debüüt, 3000 pealtvaatajat, teisel pool võrku maailmameister Poola. Esimene geim. Gheorghe Cretu viipab varumeestenurgas oleva Keele suunas ja saadab ta mõni hetk hiljem kapten Kert Toobali asemel väljakule servima. Külmalt. Elu esimene puude tiitlivõistlustel ja äss! Poola meisterklubi Kedzierzyn-Kozle Zaksa põhimees Aleksander Sliwka kätest lendab pall kaugele publikusse ja kogenud nurgaründaja vaatab pettunult maha. 19:23. Keel läheb punktivõidu märgiks meeskonnakaaslastega embama – teised on tema ümber äsja nähtu tõttu hoopis rohkem üles köetud – ja võtab seejärel uue palli kätte. Hetk hiljem – jälle äss! Seekord koolitab Saare, Võru ja Pärnu verd maarjamaalane teist kuulsat Poola nurgameest Artur Szalpuki. 20:23. Nüüd ajab kogu see stseen ka kangelast ennast muigama. Keel saab tänutäheks mängida geimi lõpuni ning Toobalil pole oma mantlipärija kõrvalt jälgimise vastu midagi. Ka tema naudib.
Teine geim, otsustavad hetked. Eesti pääseb 26:25 peale ja omab ajaloolist geimpalli. 24-aastane sidemängija, kes toodi mängu seisul 17:17, läheb taas servima ja lööb ristnurka ässa! Geim Eestile. Ja ongi tehtud. Suurelt ekraanilt näidatakse Poola koondise värvides heledapäist naist, kes rüüpab õlut. Eesti koondise fännid viskavad publikus nalja, et ilmselt joob neiu parasjagu Poola koondise mängu ilusamaks. Markkus pole väljakul punktivõitu tähistades aga pooltki nii emotsionaalne kui olnuks tema isa ja vend, ent küllap oskas Avo vähemalt Rotterdami spordihoone publikus pojast paarkümmend meetrit eemal perekondlikku emotsioonitaset kõrgel hoida. Ja uhkust tunda.
Järgnevates geimides lasi Gianni Keele juba pikemalt n-ö põhitööd tegema, sest väljakule saadeti varumehed. Kolmandas vaatuses jagas noor mängujuht söödud kenasti laiali ning Eesti varumehed pidasid poolakatega lõpuni punkt-punkti heitlust. Poola klubide skaudid asusid noil hetkedel ilmselt saalis ja telerite taga üksteise võidu Keele mänedžeri Nisse Huttuneni numbrit taga ajama. Poolas sõlmitakse teatavasti lepingud uueks hooajaks kangesti vara ja nii polekski ime, kui Keelel enne oma tänavuse koduklubi Aalsti Lindemansiga liitumist juba läbirääkimised järgmiseks hooajaks käiksid.
Maa peale tagasi tulles on Keelel parandamisruumi mõistagi omajagu. Eks sidemängijad arenevadki teiste positsioonide mängijatest aeglasemalt, sest mängukogemusel ja -tunnetusel on lihtsalt sedavõrd suur roll. Aga Markkuse tõsteid on ilus vaadata. Ka liikumise pealt mängib ta palli pehmelt edasi. Täna on Keele tõsted võrreldes maestro Toobaliga veel lihtsalt ebastabiilsemad ja läbinähtavamad. Eilne päev andis siiski kõvasti lootust, et Eesti võib mõne aasta pärast mängida hästi ka siis, kui Toobal vaatab sündmuste käiku veelgi kaugemalt väljaku kõrvalt kui eile kolmandas ja neljandas geimis.
