Eesti jalgpallikoondise endisest ründajast Tarmo Neemelost võinuks sajandivahetusel saada hoopis võrkpallur, kui elu oleks mehele õige pisut teistsugused kaardid kätte mänginud.
“Võrkpall on mu südames tänaseni,” ütleb 22 kohtumist Eesti koondise ridades pidanud Neemelo, kellega Võrkpall24.ee sai puhtjuhuslikult tuttavaks Eesti koondise suvise EM-valikmängu ajal. Oma nooruspõlve nõustus Neemelo meenutama hea meelega.
Paidest pärit spordimees hakkas jalg- ja võrkpallitrennis käima sisuliselt samaaegselt, olles ise toona teise-kolmanda klassi poiss.
“Alguses läksin jalgpallitrenni, aga et mitmed sõbrad käisid võrku mängimas, liitusin peagi ka nende treeningrühmaga,” meenutab Tiit Aasma juhendamisel ala algtõed selgeks saanud Neemelo. “Mängisime Paide spordikooli võistkonnaga Eesti noorte meistrivõistluste medali eest. Olin meeskonna sidemängija ja pääsesin B-klassis ka noortekoondisse. Mäletan, et minu eakaaslased olid nii Kermo Toobal, Sten Esna kui Rait Rikberg. Rikberg oli juba toona väga energiline ja mulle tundub, et ega ta pole siiani väga muutunud.”
Rannavõrkpallis õnnestus Neemelol koos tänase spordiajakirjaniku ja võrkpallikohtuniku Andres Kalvikuga võita Eesti meistritiitelgi.
“Meistritiitli võitsime B-klassis. Meie mänguplaan oli küllalt lihtne: mina proovisin pallid üles mängida ja Kalvik lõi need maha,” muigab Neemelo.
17-aastasena sai Neemelo karjäär aga äkitselt otsa. Nii nagu tol ajal paljudel noortel, sai temagi (võrkpalli)karjääri puhul saatuslikuks spordikoolide kadumine.
“Võrkpall kadus Paidest lihtsalt ära,” räägib tänaseks kodulinna Paide ridadesse jalgpalli mängima naasnud ründaja. “Laimons Raudsepp kutsus mind küll Audentesesse ja saatis koju isegi ühe selleteemalise kirja, aga ma arvasin tol hetkel, et parem oleks Paides kool ära lõpetada. Et jalgpalli sai kodu lähistel edasi mängida – esindasin siis vist Kehtnat juba -, polnud otsest vajadust võrkpalliga jätkata.”
Kuidas Neemelo nüüd, 36-aastasena, toonast otsust hindab? “Ma ei kahetse küll midagi, sest õnneks sai ka jalgpallis omajagu eesmärke täidetud,” kõlab vastuseks.
Ent kummal alal Neemelo talendikam oli? “Võib-olla võrkpallis, kuna seal ikka uuriti päris palju, mida edasi teha plaanin. Kui ka toona tohtinuks võrkpallis jalaga mängida, olnuks mul kahe ala tegijana eelis. Kes teab, võib-olla olnuks ka otsus siis teistsugune,” naerab neljas välisklubis jalgpallurina leiba teeninud mees.
Nagu Neemelo loo alguses kinnitas, on ta jäänud võrkpalliga lähedaseks tänaseni. Näiteks kevadel ühildas 191-sentimeetrine atleet võrkpalli puhkusega ja käis Kuressaares Credit24 Balti liiga finaalturniiri vaatamas.
“Eks kõige rohkem hoiabki võrkpalli juures isiklik kontakt, kuigi ka koondise edu mängib selles rolli, et osasid mänge vaatamas käin. Pallimängudest on tegu hetkel ikkagi selgelt kõige edukama alaga. Koondislastest on kõige eredamalt silme ees ikka Kert Toobal ja Robert Täht. Mõlemad mehed on oma rollis tipus ja ega neile keegi naljalt vastu saa,” lisab Neemelo lõpetuseks.
Andres Kalvik, endine meeskonnakaaslane, nüüdne spordiajakirjanik ja võrkpallikohtunik:
“Eks mina ja Tarmo Paide meeskonnas põhiliselt möllasime, kuigi väljakul oli neli meest veel. Vahel tegime ka seda, et mina suunasin vastuvõtust palli kohe võrgu kohale, kust Tarmo sai ise nõelata. “Esimene üles” lahendus aitas natukenegi meie mängu mitmekülgsemaks muuta, sest muidu oli kogu vastaste kolmemeheline blokk minu peal.
Tarmo julges sidemängijana vastutust võtta küll. Tal oli parajalt pikkust ja osavust, sidemängijana olid ka tema tõsted tehniliselt üsna head. Meie eakaaslastest olid toona sidemängijad veel näiteks Rainer Vassiljev ja Rait Rikberg, aga õli tulle viskamise eesmärgil ütlen, et Tarmo oli nendest toona paremgi! Meistriliigas võinuks ta hiljem kindlasti mängida. Vaid hüppevõime jättis Tarmol soovida.
Suviti mängisime koos ka 3×3 korvpalli, mis 1990ndatel oli Eestis väga populaarne. Võitsime tänavakorvpallis medaleidki.”
