Tallinna Selveri mängijaid ja treenereid näeb lähiajal Selveri poeketi äsja valminud trilleri-sugemetega reklaamis, mis võib esmahinnangul pretendeerida suisa “Oscarile”.
Reklaami stsenaristile ja režissöörile tuleb kohe alustuseks avaldada kiitust. Keskmise Hollywoodi kahetunnise põneviku sisu on suudetud edukalt mahutada minuti sisse. Poleks ime, kui stseeni lavastaja oli Christopher Nolan, sest ka siin jääb nii mõnigi koht vaatajatele taotluslikult saladuslikuks (loe: arusaamatuks). Samuti mõjuvad uued näod ekraanil – olgugi et maskis – vanadele kinogurudele, kes on Robert De Nirost juba vaat et rohkem väsinud kui De Niro ise, värskendavalt. Aga nüüd kõigest lähemalt.
Lugu algab südamliku sõnumiga, kui Andrus Raadik saab Eesti talvel võistkonnabussiga kodu poole sõites ja aknast välja vaadates meeldejäävaid reise Türki ja Tuneesiasse meenutades kallimalt (tervitused Elina Salomäkile!) sõnumi, et toidupoest oleks tarvis läbi käia. Seejärel selgub, et ka Kristo Kollo ja teised mängijad on saanud sarnase sõnumi. Hetk hiljem on buss juba seisma jäänud ja kõik mängijad liiguvad tempokalt, ent viisakust säilitades jamesbondiliku rolli tegeva Kollo järel välja. Selgub, et kogu meeskond sai sõnumi juhuslikult just hetkel, mil buss oli möödumas Selverist. Tippfilmis hädavajalikku müstilisust lisab klipile see, et reklaami ajal ei seletata vaatajatele lahti, kas kogu meeskond asus Raadiku ostukorvi täitma või juhtus sedasi, et kõigi mängijate kallimad kirjutasid oma boyfriend’idele tõesti samaaegselt.
Igatahes on Raadikul vedanud, sest Selveris koondab mängijad kokku peatreener Rainer Vassiljev, kes näib olevat võrkpallidetailide kõrval kenasti kursis ka kõigi Selveri poodide logistikaga. Filmitegijad toovad selles stseenis selge paralleeli “Nimed marmortahvliga”, sest ka siin saadetakse noored mehed tundmatusse, tuhandete toodete ja kümnete lettide vahele, kust väljuvad elusana vaid kõige tugevamad ja targemad.
Pampersid, mädarõigas, külmutatud pitsa – Vassiljev teab täpselt, kus miski asub. Ta rõhutab: peaasi, et selles “sõjas” asetuseviga ei teeks, sest Tiit Kõiv käib ka Selveris. Hetk pärast seda, kui Vassiljev on mängijatele mängutahvli peal liikumisplaani paika pannud, asuvad mehed turbokiirusel ostlema. Sellega viiakse vaatajateni selge ühiskondlik sõnum: kui naist kaasas pole, ei pea poes pool päeva aega raiskama. Raadik on kogenud mees ning läheb ostude järele käru ja ülikiire valideerija Renee Teppaniga. Sten Vahtras veel nii kogenud pole ja laseb Kollol kümmekond veepudelit oma sülle tõsta. Eestlaslikult lihtne ja liigutav stseen seab Nolani osaluse reklaamis kahtluse alla – ehk valmistas klipi hoopis “Tõe ja õigusega” meie kõigi südametesse pugenud Tanel Toom?
Kui Raadiku ja Teppani õhtusöögiks paistab seekord olevat kaks saiapätsi, siis Renet Vanker on tulnud puuviljaletti veidi tervislikuma kraami järele. Ostlemishoos teeb ta klassikalise sidemängija vea ja hakkab kohe, kui miskit ümmargust näeb, ülaltsöötu harjutama. Teist sidemängijat Niko Haapakoskit vaevab samuti ametihaigus ja nii hakkavad nad võrkpalli-värvi meloniga “palli” üksteisele söötma. Vahtras, kes on vahepeal veepudelid maha pillanud, sai korvpallikoondise hiljutistest saavutustest innustust ja sekkub puuviljastseeni, röövides Vankerilt ja Haapakoskilt meloni martindorbekiliku vaheltlõikega.
Kurikuulus raadiohääl Andres Toobal on huvitaval kombel samal päeval Selveri sooja toidu letis tööl (!?) ja räägib noorematele mängijatele, muuhulgas Mihkel Varblasele, mida tasub tema osakonnast osta. Käemärkide põhjal otsustades saab selgeks, et Toobal on tõeline müügimees, sest kõik sooja toidu letis asuvad tooted saavad temalt “pöidla”. Kui Jan Uuspõld läheb jälle Tartusse mõnele Bigbanki mängule, on Toobali-sugune spetsialist väärt abimees, kes ütleb, milline on pikaks reisiks parim toode (mitte segamini ajada Andres Toodega!).
Reklaam lõpeb mõnusa stseeniga, kus kõik Selveri mängijad ja treenerid enne poe sulgemist paberist kottidega kodu poole teele asuvad. Tore on tabada end mõttelt, et igas Eesti filmis/sarjas ei peagi olema suurt ja vihast duelli (Andres vs. Pearu, Alma vs. Laine, grusiinid vs. abhaasid). Ühtlasi annab klipp kinnitust, et Charlie Chaplini aegsed tummfilmid on tagasi moes, sest head ja isikupärased eesti näitlejad suudavad oma sügavate rollidega ka sõnadeta kõik vajaliku öelda.
*Niko Haapakoskit on videos kahtlaselt vähe näha, aga see tundub ka loogiline – ta eelistab ilmselt ikkagi pigem kodumaist ehk Prismat.
Reklaami tegelik autor: Lagom Media.
View this post on Instagram
