Võrkpall24 populaarseimas rubriigis sai seekord võimaluse kõige vägevamad pallurid välja valida Eesti võrkpallilegend Raimo Pajusalu, kes tuli karjääri jooksul kolme riigi meistriks ja mängis Eesti koondises kokku pea viisteist aastat. Legendid väärivad erandeid ja nii sulaski “Unelmate meeskond” sedapuhku kokku “Unelmate eesmärgiga”. Nüüd aga sõna 37-aastasele temporündajale.
Minu “Unelmate meeskond”:
Unelmate meeskonna komplekteerimiseks on vaja kõigepealt unelmate eesmärki!
Unelmate eesmärk: tõusta Eestis esimeseks pallimängualaks ka tulemuste poolest. Siinkohal pean silmas saavutusi tiitlivõistlustel alates 20. augustist 1991. Eesti korvpallikoondis on saavutanud 1993. aastal Saksamaal peetud EM-il kuuenda koha. Seega on vaja Eesti võrkpallikoondisel tulla EM-il vähemalt viiendaks.
Spordis tuleb unistada suurelt ja seada kohati ebareaalsena tunduvaid eesmärke. Vastasel korral poleks ju mõtet sporti teha – tiitlid saaks jagada üksnes selle järgi, kuidas tunduvad meeskonnad paberil.
Kuidas saavutada eelpool mainitud unelmate eesmärk? Õigemini, kellega seda teha?
„Kellega seda teha“ valikusse kuuluvad ainult tegevmängijad. Mitmed minu endised kolleegid ja Eesti võrkpallilegendid jäävad valikust välja sel lihtsal põhjusel, et nendega ei saa enam taolist eesmärki saavutada. Kuigi mõnel mehel vanus veel lubaks suurde mängu sekkuda, siis keha enam kindlasti mitte.
Eesti võrkpallikoondis mängis väga head võrkpalli sel ajal, kui noor Oliver Venno liitus Eesti koondisega. Näiteks 2012. aasta playoff-mängud EM-ile pääsemiseks. Siis oli ikka väga hea seitsmik: Oliver Venno, Keith Pupart, Ardo Kreek, Kert Toobal, Jaanus Nõmmsalu, Asko Esna, Raimo Pajusalu. Pingilt toetasid Argo Meresaar & Co. Mul ei ole enam seitsmiku kolme viimase mehe suhtes erilist usku, seega tuleb need kellegagi asendada. Keeruline.
Siiani on Jaanus Nõmmsalu asendamisega suurepäraselt hakkama saanud Robert Täht. Ilmselt Jaanuse „tasemeni“ ta siiski kunagi ei küündi (nagu tõenäoliselt ka keegi teine mitte), kuid tegemist on ikkagi väga hea mängumehega. Igas korralikus meeskonnas peab ju olema särav täht ja seda ka Täht on. Raimo Pajusalut jätaksin asendama Andri Aganitsa, kuigi võiks ka eelistada Timo Tammemaad. Mõlemat meest tean nii palju, kui olen kõrvalt mängimas näinud. See, kes keskblokeerijatele füüsilist erialast andekust jagab, on nendega olnud oluliselt lahkem kui eelkäijatega. Aganitsal on suurepärased eeldused blokeerimiseks. Eriti kui vastastel serv väga hästi käes pole ja Andril tekib aega rahulikult mõelda ning samme lugeda enne bloki ülesehitamist. Ega siis vastaste ründajal enam suuri võimalusi palli kuhugi lüüa jäägi. Timo puhul pole võrkpallijumal füüsilise ande jagamise osas üldse kokku hoidnud. Tal on suurepärased kehalised eeldused nii blokeerimiseks, ründamiseks kui ka servimiseks. Kahjuks on talle samamoodi kuhjaga antud ka heasüdamlikkust. Nahaalsus, tundub, on üldse lisamata jäänud. Nahaalsuse puudumine ja liigne heasüdamlikkus võivad inimesena positiivsed omadused ju olla, aga need ei sobi kohtuniku esimese ja viimase vile vahele.
Meeldiv on see, et diagonaalründaja kohale on Oliver Vennole tekkinud Renee Teppani näol põlevate silmadega tõsine konkurent, kes on juba võimeline ka ise esidiago rolli kandma. Viimase paari aastaga on Renee läinud palju stabiilsemaks. Kui veel mõni hooaeg tagasi jäi kõrvaltvaatajana mulje, et ta soovib igat palli pigem puruks lüüa, siis nüüd ikka punktiks.
Libero valik on kõige keerulisem. See on positsioon, kus viimastel aastatel on puudu jäänud tugevas rahvusvahelises konkurentsis karastunud mehest. Sten Esna paremate päevade tasemini ei ole veel küünditud. Rait Rikberg on väga hea mängumees Eesti-Läti ühisliigas. Aga et saada korralikult vastu serv ja kätte ründepallid, mida talle lüüakse teel unelmate eesmärgi saavutamisele, tuleb selliste servide ja rünnakutega kohaneda pikemalt kui paari suvise koondisekuu vältel.
Seda, miks ma valiksin unelmate meeskonda unelmate eesmärki saavutama Venno, Puparti, Kreegi ja Toobali, ma pikemalt selgitama ei hakka. Sellest saab võrkpalliga kursis olev inimene ise aru. Mul on hea meel, et nad kõik on olnud nõus nii pikalt panustama Eesti koondise arengusse. Tean ju väga hästi, milliseid ohvreid see nõuab, samas, kui vastu annab vaid au ja kuulsuse. Keith on nüüd küll mõned tsüklid eemal olnud, kuid loodetavasti leiab koos eelpool nimetatutega jõudu ja tahtmist üritada veel üks kord unelmate eesmärki saavutada. Selleks on väga hea aeg.
Unelmate meeskonna juhendaja: Gheorghe Crețu. Tegemist on väga professionaalse võrkpallifanaatikuga. See on õnnelike juhuste kokkulangemine, et temast sai Eesti koondise peatreener. Koondise tsükkel ei ole väga pikk. Sel perioodil ei saa treener mängijaid muuta väga palju paremaks. Seda juhul, kui pole tegemist väga noorte mängumeestega. Kuid, mis ta saab teha, on mehi hästi tundma õppida ja selle põhjal aidata neil leida sobilikud ja jõukohased klubid edasiarenguks. Seda on Cretu hästi teinud. See on kindlasti tema suurim panus koondise arengusse. Ma loodan, et kõik võrkpalliga seotud inimesed, nii treenerite kui ka mängijate poolt, saavad aru, milline talent on koondise treeneriks ja kasutavad seda igal moel ära oma enesearenguks.
Soovin sobilikku tähtede seisu unelmate eesmärgi saavutamiseks, Venno, Pupart, Kreek, Toobal, Aganits, Täht, Rikberg ja Cretu, aga muidugi ka ülejäänud seltskond platsi kõrval ja tribüünidel!
