fbpx
Close

Rakvere tütarlaste treener Ellen Aros: meil on tublid tüdrukud, aga siin ei hoia neid miski kinni

Kertu Laak


Ellen Aros hoolealuseid juhendamas. | Foto: Ain Liiva/Virumaa Teataja

Rakvere tütarlaste võistkonnad tõid sügisel koju karikavõistluste esikoha nii U16 kui U18 vanuseklassides. Samas ei räägita Rakvere naiste võkpallist võrreldes meestega peaaegu üldse. Tüdrukute head tulemused ei tähenda aga pikaaegse Rakvere noortetreeneri Ellen Arose sõnul veel seda, et võiksime sarnaselt Rae, Viljandi ja Tartu Biodiscovery noortevõistkondadele näha naiste meistriliigas ka Rakvere esindust.

Kui Arose õpilane Helen Veermäe sai võrkpalliliidu peasekretäriks, siis ta helistas esimese asjana just oma kasvatajatreenerile ja küsis, kas Rakvere tahaks naiste meistriliigas osaleda. Paljuski jääb osalus raha puudumise taha. “See, et noored võistkonnad nagu Rae ja Viljandi liigas mängivad, pole meie puhul tõenäoline,” selgitab 66-aastane võrkpallitreener. “Tean, et Rael on valla toetus taga, aga meie maakonnas sellist toetust naistele ei tuleks.”

Teine probleem, mis kimbutab paljusid väikelinnu Eestis, on noorte ülikooli astumine – peale keskkooli lähevad pea kõik tüdrukud suurematesse linnadesse õppima ja isegi peale ülikooli lõppu on Rakvere 15 000 elanikuga linnas raske tööd leida.

“Mis meie tüdrukutesse puutub, siis nad on tublid, aga siin ei hoia neid mitte miski kinni, kõrgkoole meil ju pole. Võib-olla, kui keegi suudaks neid siin kinni hoida… mina, vanainimene, ei suuda,” naljatab Aros nukral teemal. “Harjutamiseks on tegelikult ju Rakveres väga head tingimused ja spordikeskus meid väga soosib, sellega meil probleeme ei ole.”

Pikad tüdrukud on koolides väga hinnas ja tihtipeale käib tihe võidujooks, millise spordiala treener atleetlikumad kujud oma trenni jõuab napsata. “Meil on kehalise kasvatuse õpetajad kergejõustiku suunitlusega ja koolide sportlik paremik läheb kergejõustikku, nii et meil on üsna raske sealt tüdrukuid võrkpallitrenni saada. Kui ma kergejõustikuvõistlusi vaatan, siis näen nii palju pikki ja ilusaid tüdrukuid… kõik on kergejõustikus!” naerab edukas võrkpallitreener.

Poistel on veel kaks lisakonkurenti – jalgpall võtab palju ära, korvpallis on rohkem treenereid. “Õnneks tüdrukutel ei ole korvpalli – ma ootan seda täitsa hirmuga,” hoiab võrkpallitreener kuklataguseid silmi lahti ja lisab, et tegelikult tahetakse ka tüdrukute korvpalli edendada, aga ilmselt pole leitud sinna etteotsa õiget inimest.

Võib juhtuda, et Rakverre planeeritud jalgpallihall toob uusi tuuli ka vuti kasuks, kuid Aros arvab, et hetkel on võrkpall vähemalt tüdrukute seas Rakvere populaarseim sportmäng. “Meil on valikus veel tennis, lauatennis ja siis ka kergejõustik. Muid variante sportmängudeks eriti polegi.”

Kuna Ellen Aros ise hakkab tervislikel põhjustel pigem treeneritöö otsi vaikselt kokku tõmbama, hoolitseb nooremate treeninggruppide eest Aiki Lipp. Nii neid tüdrukuid kahekesi treenitakse. “Mängijaid tegelikult jagub, oleme saanud oma grupid ilusti täis. Võiks ju rohkem olla, aga see on see väikeste kohtade probleem ja tegelikult saame hakkama. Võrkpall on üsna populaarne, Mati Merirand on hea töö ette ära teinud,” kiidab tütarlaste treener pikaaegset Rakvere võrkpalli eestvedajat.

Kas edukate noorte tüdrukute tase oleks meistriliigas osalevate Rae, Viljandi või Tartu noortega võrreldav? “Rael on muidugi Hanna Pajula, kes tuju ja taset üleval hoiab, ja Maria Säästla samuti,” nendib treener, kes Pajulat ja Säästlat juba noorteklassist hästi tunneb. “Taseme kõrval on pigem see mure, et peaks olema lihtsalt üks inimene, kes asuks sinna etteotsa. Aiki on veel vähe treener olnud, tal on väikesemad lapsed trennis, ja mina hakkan vaikselt otsi kokku tõmbama.”

Sügisesed karikavõidud noorteklassides olid Ellen Arosele pigem üllatuseks. Favoriidiks pidas ta Tartut, kõva esindus on väljas ka Viljandil. Pigem ongi Rakvere olnud teise või kolmanda koha omanik. “C- ja B-klassis on võitlus väga tasavägine. Eks meie tüdrukud tahtsid rohkem ja nii need võidud tulid. Tiitlit saab muidugi olema raske kaitsta,” rääkis võidukate tütarlaste treener, kes koroonaviiruse tõttu C-klassi võistlust vaid videopildi vahendusel nägi.

Oktoobris toimunud U18 Eesti karikavõistluste kulla võitis Rakvere Spordikool. Ellen Arosest paremale jäävad Kirke Martina Kuusik ja Heidi Vahula. | Foto: volley.ee

Kui Rakvere edukatest noortevõistkondadest on Häli Vahula juba tuntud nimi, siis kindlasti tasub silma peal hoida ka tema õe Heidi tegemistel, kes koos ühe tubli Kadrina tüdrukuga C-klassi võistkonda koos hoiavad. Trennis käib kokku tegelikult neli mitmeaastase vahega õdede paari, kes on tublid olnud. Lisaks on Arosele oma kasvandikest silma jäänud Kirke Martina Kuusik, kes on ka naiste meistriliigas osaleva Audentese SG/Noortekoondise nimekirjas ja koduklubis põhilööja rolli hästi välja kannab.

“Ta on 186 sentimeetrit pikk keskblokeerija, aga ta on selline tagasihoidlik tüdruk. Anatoli Kuprijanovitši juhendatavas noortekoondises käis ta ka, aga seal ei saanud ta hakkama. Nüüd on ta siis Audenteses Andrei Ojametsa juures. Aga ta on selline natuke teistmoodi, hobuste- ja koerainimene,” kirjeldab treener värvikalt oma hoolealuse Kirke hingeelu. “Ma olen meelitanud teda igatpidi, aga ta ei ole võitlejatüüp. Teeb oma asjad ära, aga ilmselt tippsporti ta endale sihiks ei sea.”

Rakvere tüdrukute kohta ütlebki Aros seda, et tippe küll enamasti ei tule, aga nad on lihtsalt hea punt. “Mäletan, et 2001 sündinud tüdrukutega olime kõikides vanuseklassides esimese kolme hulgas – koondisesse ei võetud sealt ühtegi last, aga nad olid üks punt ja see määrab palju. Kui võistkonnas on hea meeleolu, nad tahavad trenni teha ja neil on koos hea olla, siis see on minu arvates võidu eelduseks.”

Lisaks toob treener noorteklassi tulemuste kõrval välja ka selle eesmärgi, et mängukihk säiliks ka peale kooli lõppu. “Mul käivad ka paar noorteklassi lõpetanut vahetevahel trennis, kui näiteks praegu jaanuariski koolivaheaeg on ja ülikoolist vabaks antakse. Ja see on ju väga tore!” rõõmustab ta oma kasvandike üle.

Ellen Aros on olnud Rakvere tüdrukute võrkpalli eesotsas juba väga pikalt. Ka siinkirjutaja on tihti Rakveres noorteturniiridel kohalike tüdrukutega mõõtu võtnud – kas siis medalite eest mängides või tsooniturniiridele kukkumisest pääseda üritades, kuidas kunagi. Rahuliku moega Ellen oskab kõrvaltvaataja silmis öelda täpselt õigel hetkel mõne karmi sõna ja usub alati oma tüdrukutesse lõpuni välja. Tema sõnul ei ole see aga kohe algusest peale lihtne olnud. “Ma tegelikult tunnen ennast ainult viimased 10 aastat treenerina. Selleks peab ikka väga palju õppima ja palju peab ka kannatust olema.”

Peamiseks motivaatoriks, mis Ellenit juba aastakümneid treeneritöö juures on hoidnud, on loomulikult lapsed ise. “Kui on hea punt lapsi, siis see sunnib ka sind ennast pingutama. Sa ei saa kunagi trennis lõdvaks lasta, sa pead pingutama, sest lapsed tahavad! Pead nende ootusi täitma. Ja kui see koostöö lastega sujub, siis tulebki tulemus,” kirjutab Aros välja edu valemi. “Praegu lähen ma hea meelega tööle, sest ma tean, et lapsed tulevad trenni ja nad tahavad trenni teha. Isegi, kui põen natuke tervisehädasid, aga ma lähen sinna saali ja vaatan neid särasilmseid lapsi – siis ma unustan oma hädad ära.”

Kui lugeja nüüd mõtleb, et on Arose nime ka varem siinses portaalis näinud, siis ta mälu ei ole petlik. Hiljutistel mitteametlikel talvistel rannavolle Eesti meistrivoistlustel olid harrastajate klassi finaalis platsil nii Karmo, Silver kui Viljo Aros. Elleni kaks poega Silver ja Karmo on käinud väikesena emaga koos trennides ja üheskoos ka laagrites.

Rannavolleturniiri esikolmik Ülemiste Beach House pjedestaalil. Esikohal Elleni pojad Karmo ja Silver Aros, meestest vasakpoolseim Viljo Aros. | Foto: Mihkel Naukas/Võrkpall24

“See oli loomulik, et nad hakkavad võrkpalli mängima. Mu lapselapsed mängivad ka kõik palli, siiani on minuga samuti laagrites käinud. Aga ega ma oma poegi ei sundinud, lasin neil ikka valida – käisid ka tennises ja jalgpallis, aga ikka jäid võrkpalli juurde. Lihtsalt minu elu on võrkpalliplatsil möödunud ja nii on ka mu lapsed ja lapselapsed seal,” tutvustab ema oma pere sportlikke valikuid.

Praegu on Silver ja Karmo juba pereisad ja kuigi treeneritööd ei paista ema eeskujul kumbki tegema hakkavat, osalevad pojad endiselt paljudel harrastajate turniiridel. Kõige sellega on kursis loomulikult ka ema Ellen. “Tore, et nad siiani mängivad, et end vormis hoida. Ega nad tasemelt tipus ei mängi. Rakvere suvist rannavollesarja mängivad nad küll ja seal on ka lapselapsed vaatamas, Kaspar Pomerants teeb lastele sealsamas kõrval muruvõrkpalliturniiri. Ülemiste vollefestivalil käivad ka mängimas. Nad ütlevad mulle alati, kui lähevad, ja vahel näen isegi Facebookis nende mänge.”

Peres on võrkpalli harrastavaid liikmeid rohkem kui võistkonna jagu, onupoegade ja teiste sugulaste osavõtul võetakse loomulikult igal võimalusel osa ka Tamsalus peetavast perevõrkpalliturniirist. Kes on aga lõpuks siis tublim võrkpallur, kas Karmo või Silver? “Oi, ma ei oskagi öelda. Mõlemad on tublid, nii Silver kui Karmo, ma ei hakka neid üldse võrdlema, ega ütlema, kes tublim on. Nad on millegipärast tõesti täiesti erinevat tüüpi, üks on pikk ja teine lühem. Karmo tuligi keskkooli lõpus võrkpallitrennist ära, sest oli nii pisike!” meenutab ema ja tuleb lõpetuseks tagasi oma treenerifilosoofia juurde: “Ma mõtlen oma trennilaste puhul ka seda, et kui nad on saanud selle võrkpallipisiku külge, siis tippmängijat ei peagi kõigist tulema. Sportlik kõrvalharrastus on ju tore, nii tervise mõttes kui ka aja sisustamise osas.”

scroll to top