fbpx
Close

Renee Teppan: Selveril puudus mentaalne liider

Kertu Laak
Karl Rinaldo ja Renee Teppan stuudios. | Foto: ekraanitõmmis

Aadu Luukase nime kandvate Eesti karikavõistluste kullamatši võitis Tartu Bigbank, kes alistas Tartu Ülikooli spordihoones peetud finaalis eelmistel aastal triumfeerinud Tallinna Selveri tulemusega 3:0 (25:20, 25:14, 25:23). Võrkpall24 küsis mängu järel kommentaare stuudioeksperdi rollis olnud Eesti koondise diagonaalründajalt Renee Teppanilt.

Tartu Bigbanki resultatiivsemad olid Albert Hurt 13 (+7) ja Martti Juhkami 9 (+2). Tartu meeskonna vastuvõtt oli 45% ja rünnak 52%, lisa tuli 7 bloki ja 4 ässa näol. Tallinna Selveri suurimaks punktikütiks oli äsja rannavõrkpalluri karjääri saalivõrkpalli vastu vahetanud Timo Lõhmus, kes tõi meeskonnale 11 punkti (+2).

Teppani sõnul ei olnud tegu ilusa mänguga, otsustavaks sai Tartu enesekindel algus ja Selveri puudujääk mentaalse liidri näol. Türgis leiba teeniv mängumees leidis mõlema finalisti diagonaalründajate juures huvitavaid iseloomuomadusi. Analüüsi lõpetuseks tegime juttu ka selle aspekti kaalust, et karikafinaal toimus sisuliselt vaid kodumaiste meeste osavõtul.

Renee, sel aastal oled eksperdi rollis, aga eelmisel aastal olid Selveri ridades ise platsil. Kuidas need kaks mängu erinevad?

Selveril oli ikkagi näha, kuidas võrreldes eelmise aastaga oli natuke tugevust kaotatud. Välja paistiski see, et tähtsamatel hetkedel puudus just see mentaalne liider, kes peaks kasvõi kohtunikuga vahel vaidlema minema. Kõik olid tublid töömehed. Selver oleks pidanud edu saavutamiseks alustama just nii, nagu Tartu täna alustas, ja õõnestama natuke Tartu enesekindlust. Aga läks vastupidi ja Selver sealt välja ei tulnudki. Väga-väga ühepoolne mäng. Ma loodan, et see ei võtnud Selveril hooaja lõpuni jalgu alt ära – mõnikord võivad sellised kaotused pikaks ajaks suure põntsu panna. Hooaeg on ju tegelikult veel ees, alles esimene kolmest karikast mängiti välja. Kasvada on ju küll ja veel. Aga selgelt oleks vaja täpselt seda mentaalset liidrit, kes poisid vahepeal kokku võtab ja paar karmimat sõna ütleb.

Kuidas mängu tase sulle meeldis?

Ega ta ei olnud ilus. Esimene geim võib-olla oli kõige ilusam, aga Tartu lahendas seal rünnakuid 70-protsendiliselt – nii ongi raske vastasel geimi võita. Teine geim läks juba väga katastroofiliseks. Õnneks Andres tegi seal vahetusi. Kui midagigi positiivset Selveril siit kaasa võtta oleks, siis olekski see just noortele olulises mängus kogemuse andmine. Ja noored mängisid iseenesest tip-top mängu, Toom näiteks tegi väga hea mängu. Noorest sidemängijast oli ainult kahju, kohtunik oleks võinud talle natuke armu anda (kohtunik vilistas Pärnale sooja puute – toim.). Tartu kuskil mingeid hulle riske ei võtnud ja polnudki vaja, nende blokk-kaitse on piisaalt hea. Taktikaliselt oli Tartu poolt väga küps mäng.

Sinu Selveri-aastal oli peatreeneriks Rainer Vassiljev, tänast peatreenerit Andres Toobalit tunned sa paremini abitreenerina. Kui palju tundub Andrese mängufilosoofia Raineri omast erinevat?

Ma arvan, et igal treeneril on oma nägemus, on ta siis kogenud või vähem kogenud. Vassi kõrval oli tal kindlasti hea areneda ja treenerina esimesi samme teha. Midagi muutis ta kindlasti, sest juba meeskond oli natuke teine. Aga ta jättis platsi kõrvalt väga stabiilse mulje, ta ei kaotanud pead ja hoidis ühtlast joont kogu mängu vältel. Vahetused olid ka okeid, võib-olla Orava oleks võinud juba varem tagasi tuua, kuskil teise geimi keskel, et poleks nii kauaks istuma jäänud. Aga ega tema ei saanudki mängu lõpuni jalgu alla, nii et ka see vahetus poleks midagi päästnud.

Kuidas sa ametivendade ehk diagonaalründajate taset ja sooritust hindad? Mõlemad on veel võrdlemisi noored ja mitte ka maailma kõige pikemad võrkpallurid.

Eks Valentin Kordasel on siin Tartus kindlasti ääretult keeruline olnud. Talle tuleb nii palju uut infot peale, et ta ei seda kõike läbi töödelda ja kohe tegevusse panna. Ta ei ole veel tänagi seesama Kordas, keda me eelmisel hooajal TalTechis nägime. Aga au talle, sest on näha, et isegi, kui tal ei ole parim päev, siis ta on ikkagi treeneri nõudmistes kinni ja aitab sedamoodi. TalTechis oli ta vastupidi selline mängija, kes läheb alati palle punktiks lahendama, ja seal oligi nii vaja, sest mujal rünnakuvõimu nii palju polnud. Kui diagonaal oleks pidanud täna punkte tooma, siis oleks Tartu seis pigem hapu olnud.

Timo Lõhmus alles tuli rannast tagasi ja kuigi saalivõrkpall pole talle päris võõras, vajab harjumine ikkagi natuke aega. Aga ta peab kindlasti veel ka paremaks saama, sest ega ta enne randa minekut polnud ka veel Eesti parim diagonaalründaja. Ta peab tunnetama, kus on vaja riskida ja kus on vaja rünnakul muid liigutusi teha. Täna üritas ta mingitel hetkedel hullult kaval olla. Aga eriti sellises mängus, kus sa oled suure surve all – mis seal ikka, proovi jõuga rünnata! Saad sellest kasvõi iseendasse mingisugust positiivset energiat. Aga ma usun, et tema ja paljude teiste Selveri meeste jaoks oli suur mentaalne võit juba see TalTechi poolfinaalis alistamine. Võib-olla tuntigi peale poolfinaalseeriat, et midagi sai tehtud. Aga karikavõistlustel tuleb finaalis võita, miski muu ei loe. Täna vähemalt anti kaotajatele mingi taldrik kätte, aga üldiselt on karikavõistlustel ainult võitjad ja ülejäänu on ükskõik.

Täna oli väljakul kahe meeskonna peale ainult üks leegionär. Milline sinu arvamus on – kas Eesti liigat võikski pigem oma meeste ja noortega mängida või peaks selle muutma just välismängijate abil atraktiivsemaks?

Tore, kui klubidel on oma mehi, kes on piisavalt tasemel. Mõeldes Tartu eurohooajale – ilmselgelt olid need Zeniidiga mängud Eesti võrkpalli ühed kõige elevamad ajad. Mis toob meid omakorda sinna, et tase on number üks. Kui selle taseme tõstmiseks on vaja välismaalt jõudu tuua, siis seda tuleb lihtsalt teha. Ma ei usu, et võrkpallis sellist invasiooni tuleb, nagu Kalev/Cramos… et näiteks kuus brasiillast oleks väljakul. Seda nagunii ei juhtu. Meil Eestis mängijaid on ja meil on palju mängijaid ka välismaal. Kui leegionäride toomine annab meile juurde seda, et suudaksime võita enda tasemel või tugevamaid võistkondi eurosarjades, siis jumala eest – andku minna!

scroll to top