Möödunud nädalavahetusel peeti Tartus Eesti rannavolle karikavõistluste finaaletapp, kus edu saatis meestest Läti duot Martinš Plavinš – Edgars Tocs ja naistest Leedu paari Gerda Grudzinskaite – Rugile Grudzinskaite. Võitjana väljus turniirilt aga kahtlemata ka vanameister Argo Arak, kes valiti kaasmängijate ja kohtunike poolt meeste turniiri parimaks mängijaks.
44-aastane Arak jõudis Tartus teist aastat järjest poolfinaali. Kui mullu õnnestus Eesti võrkpallikoondise endisel põhimehel nõnda kaugele purjetada teise igiliikuri Kaarel Kaisiga (45), siis tänavu oli viljandlase paariliseks “noor ja roheline” kaitsespetsialist, rakverelane Kaspar Pomerants (28). Kõiki teisi konkurente suutsid Arak ja Pomerants edestada, alla jäädi lõpptulemustes vaid maailma tippudele Plavinšile ja Tocsile ning meie kahele aastaringselt võrkpallile keskenduvale duole Kusti Nõlvak – Mart Tiisaarele ja Timo Lõhmus – Dmitri Korotkovile. Hämmastav!
Võrkpalliringkondades imestatakse ja imetletakse juba aastaid, kuidas Arak jätkuvalt sedavõrd kõrgel tasemel mängida suudab. Jah, maailma tipprannavõrkpallis võib üksikuid 40+ vanuses mängijaid leida küll, ent Arak pole ju enam ammu tõsiselt treeniv ja spordile keskenduv sportlane, vaid tubli harrastaja, kellele paar korda nädalas pall pihku satub. Kui Arakult endalt küsida, mis on edu saladus, ütleb ta, et äkki just see ongi, et ta ei tee midagi süstemaatiliselt, vaid laseb elul omasoodu kulgeda. Süsteemne süsteemitus toimib, sest Arak teab edu võtmesõnu – protsessi tuleb nautida!
Täpsete puudete ja hea reaktsiooni kõrval on eriti üllatav just see, kuidas Arak blokis ka kõige kõvemaid vastaseid kinni suudab panna. Kui nooremad kolleegid teevad päevast päeva kõvasti trenni, et hüpet paremaks saada, siis Arakut hoiab füüsikaseadustest kauem õhus aastatetaguse töö kõrval loodusepoolne and. Lisaks peetakse teda Maarjamaal konkurentsitult parima vaistuga blokimängijaks, kes loeb vastast nagu mõni mees kvalifikatsiooniturniiril järjest saadud kaotusi.
Nädalavahetusel veebiülekandes abikommentaatorina üles astunud Indrek Verro viitas jutulõnga õhtupoole veeretades sõbralikult – Argo, ära sinagi nüüd pahanda! -, et Arakul on eale omaselt six-packi asemel tekkinud naba piirkonda igati soliidne mono-pack. Argo on nagu Eesti võrkpalli Karlsson katuselt – parajalt… heas vormis ja parimais aastais!
Võrdlus Astrid Lindgreni raamatukangelasega muutub veelgi põhjendatumaks, kui vaadata Argo iseloomu. Olgu vestluspartneriks kasvõi ilmakodanikud, kes 1997. aastal, kui Argo 2 Quick Starti kuulas ja rannas oma esimese täiskasvanute Eesti meistritiitli võitis, polnud sündinudki, ei jäta ta kuidagi vanainimese muljet. Argos pulbitseb tänaseni ohtralt nooruslikkust, millega ta suudab täita kogu ruumi isegi rannas, kus ruumi oskabki mõõta ainult Argo ise.
Aga kui suvi saab läbi ja kliima ei luba meie laiuskraadidel üheksa kuud nina naljalt uksest välja pista, on Argo armastav abikaasa ja mitme tütre isa, noortetreener ning võitmatu Tallinna Ülikooli esiliiga meeskonna (väga palju ja hästi) mängiv peatreener.
Kas märkasite, et kui artikli alguses nimetasime loo peategelast Arakuks, siis viimastes lõikudes on temast saanud lihtsalt Argo. Täpselt nii oma ongi Eesti võrkpallile see mees. Isegi kui esialgu oli plaanis kirjutada soliidne artikkel härra Arakust, tuli lõpuks välja ikkagi lugu meie Axest, kes paistab sõbrana ka neile, kes teda veel pea pool sajandit ei tunne.
Vivere memento!
