Repliik | Sama klubi, aga teine meeskond

Saaremaa VK peatreener Urmas Tali mullu omadele juhiseid edastamas. | Foto: volley.ee

Saaremaa Võrkpalliklubi laupäevane triumf karikasarjas võib eemalt jälgijale tunduda ühe meeskonna võidukäigu (igava?) jätkuna. Lähemalt vaadates on tegu aga täiesti uue kooslusega, mis nautis võitu nii, nagu see oleks neile esimene.

Võtkem selle väite tõestuseks ette kasvõi karikafinaalide viiendate geimide koosseisud. Mullu, ajaloo esimese tiitlivõidu hetkel, olid saarlastel Tartu Bigbanki vastu väljakul Mihkel Tanila, Hindrek Pulk, Alexander Tusch, Tomaš Halanda, Konstantin Riabuha, Helar Jalg ja Johan Vahter.

Tänavuse finaali otsustavas geimis Pärnuga tõid võidu koju Mihkel Tanila, Siim Põlluäär, Artis Caics, Eddie Rivera, Harri Palmar, Rauno Tamme ja Johan Vahter. Nagu näha, kattuvad nimekirjades vaid kaks mängijat. Ent tegelikult olid ka mullu mängijaterotatsioonis sees nii Põlluäär kui Tamme, seega väikese mööndusega võib öelda, et 3-4 mängijat ehk pool põhirivistusest on säilinud.

Seda, et saarlased alustasid suvel sisuliselt uue meeskonna üles ehitamist, kinnitasid kõige selgemalt nende endi tulemused. Oktoobris jäid Urmas Tali hoolealuste parimad esitused riietusruumi, kui Ladina-Ameerika trio Rivera-Rivera-Machacon pärast treeninguid meeskonnakaaslasi “Despacito” live-versiooniga lõbustas. Aja möödudes lahkusid kolmest solistist kaks, kuid tagasi tulid eelmisest hooajast tuttavaks saanud kiire ja efektne mängustiil ning võidud.

Eneseusku aitasid taastada eelkõige euromängud, ent ka lihtsalt aeg, mida meeskond üksteise tundmaõppimiseks vajas. Eriti oluline oli see periood sidemängijatele, kelle käte vahelt käib pall mängu ajal teatavasti enim kordi läbi. Aastase pausi järel tippsporti naasnud Artis Caics ning alles novembri keskel meeskonnaga ühinenud Lukasz Makowski pidid kaasmängijatega harjuma, ja vastupidi. Ka tänavuse karikafinaali suurimaks punktikütiks kerkinud Eddie Rivera liitus klubiga mäletatavasti alles vahetult enne hooaja algust ning vajas siinsete oludega (lumi ja Tali) tutvumiseks aega.

Mängijatemuutuse keerises tasub siiski meenutada, et klubi süda pole kahe hooaja vahel asukohta muutnud. Nii juhtkond, poolehoidjad kui ka peatreener jäid mullusega samaks. Samuti moodustavad meeskonna põhirotatsioonist poole jätkuvalt saarlased. Ja kui üks nendest mängijatest kiidab võidujärgsel peol siinkirjutajale meeskonna tegevjuhti Hannes Seppa, kes on tema hinnangul klubi edu nimel nähtud vaeva eest teenimatult vähe tähelepanu saanud, on see märk, et võistkonnas valitseb üksteise suhtes lugupidamine ja austus.

Ent mis on muutunud kogu liiga vaatenurgast võrreldes eelmise hooajaga? See, et Saaremaa pole enam ülekaalukalt parim meeskond. Küll aga on nad tänu konkurentidest märksa suuremale eelarvele jätkuvalt kõige pikema pingiga võistkond. Oma osa oli sellel detailil ilmselt ka järjekordse viiegeimilise karikafinaali võitmisel.

Jäägem nüüd põnevusega hooaja teist poolt ootama, sest Saaremaa konkurentide võidunälga pole enam sõnadega kirja panna lihtsalt võimalik.

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar