“Unelmate meeskond” on Võrkpall24 portaali populaarseim rubriik, kus sportlased ja treenerid saavad koostada oma ideaalse seitsmiku.
Kuid mitte ainult. Nii Tallinna Selveri, Tartu Bigbanki kui Rakvere meeskonna põhisidemängijana tegutsenud Ronald Järv kasutab sarnaselt mitmele eelkäijale ära võimaluse, et tänada neid, kes teda sportlaskarjääris on enim aidanud. Kokku mahutas ta oma meeskonda seega seitse mängijat ja suisa üheksa treenerit.
“Minu valik lähtub sellest, kellega koos olen mänginud. Ei ole mõtet ju unistada Leonidest ja teistest maailma tippudest. Võtan pigem need mehed, kes on reaalselt käeulatuses. Valik oli seega ühtpidi päris lihtne. Kasutan sama mudelit nagu Avo Keel aastate eest tegi. Ta lõpetas mängijakarjääri ja võttis treenerina oma meeskonda kohe kõik need mängijad, kellega oli koos mänginud. Nii sai ta esimesed tiitlid kätte. Edasi saab sõita juba vana rasva pealt,” naerab 25-aastane Järv, keda võiksid pärast mängijakarjääri lõppu oodata ees pikad aastad eduka telekommentaatorina.
Võrkpall24 loodab, et ei seganud Järve liigselt, sest täna õhtul alustab ta koos Rakverega Eesti meistrivõistluste poolfinaalseeriat oma endise koduklubi Tartu vastu.
Sidemängija. “Panen iseenda esialgu ja vaatan, kuidas välja tuleb. (Muigab.) Mis on minu tugevus? Mul on madal, aga tihe blokk! Sealt juba pall läbi ei tule. Kui tuleb, siis ainult üle bloki. Ja kui ma ise ei vea välja, siis teeksin siinkohal kohe erandi ja tooksin väljakule Soome koondise pikaaegse sidemängija Mikko Esko või Venemaa rahvusmeeskonna endise põhimehe Vadim Hamutškihi. Nende meeste videoid olen ma nooruses YouTube’ist palju vaadanud. Muide, mida aeg edasi, seda paremini olen aru saanud, et igasugune “petmine” – kas võrgu tühjaks mängimine või ise rünnakute lahendamine – pole sidemängija juures absoluutselt oluline. Kõige tähtsam on ikkagi see, et ründajal oleks pall stabiilselt hästi ette tõstetud. Aga kunagi imetlesin ma neid “pettureid” rohkem, sest see oli väga efektne. Eks elu õpetab.”
Nurgaründaja. “Esimene nurk on kindlasti Robert Täht. Temaga mängisin koos juunioride koondises, klubitasandil olime kogu aeg erineval pool võrku. Mäletan, et Robi vedas meie juunioride koondist nii Bulgaarias toimunud MM-valikturniiril kui Türgis aset leidnud finaalturniiril. Tänasel päeval polekski varianti teda enam valikust välja jätta. Aga ta oli juba juuniorina küllaltki osav mängija, kes suutis ebastandardseid palle hea protsendiga lahendada. Jõust ja hüppest rääkimata.”
Nurgaründaja. “Teiseks nurgameheks valin Austraalia koondislase Samuel Walkeri. Eelmisel aastal, kui ta Tartusse poole hooaja pealt tuli, jättis Sam kohe sellise mulje, et sinna oli lust tõsta. Ma ütleksin, et ta on oma pikkuse kohta hea üldmänguga. Jah, Sam pole kõige suurem punktikütt, aga ta hoiab servi vastuvõtul, blokis ja rünnakul oma asjad korras. Napilt jääb varumeestepingile Taavet Leppik, kes tegutses sarnaselt Tähele juunioride koondises edukalt. Martti Juhkamid ja Kristjan Õuekallased on samuti äramärkimist väärt, kuid neid ei pannud ma seetõttu koosseisu, kuna olin Selveri-aegadel veel noor ja nendele sisuliselt tõsta ei saanud.”
Temporündaja. “(Naerab.) Ma ei saa ju Meelis Kivisilda välja jätta, muidu lööb äkki maha! Me oleme vanad sõbrad. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis nii head klappi mul polegi ühegi teise temporündajaga olnud. Olime ka Selveri-aegadel ühes võistkonnas, aga siis polnud ma ise äkki sel tasemel veel, et osata teda ära kasutada. Tartus hakkas aga koostöö kohe väga hästi klappima. Tema rünnakuvõimsus on muljetavaldav. Samas blokis on Meelisel veel küllaga parandamisruumi.”
Temporündaja. “Andri Aganits. Temaga mängisin koos nii Selveris kui noortekoondises. Andri on ikka väga hea blokiga. Tänapäeval pole kellelgi tema vastu lihtne rünnata, isegi maailmatasemel mitte. Rünnakul teeb ta oma asjad samuti ära, aga pigem on ta minu meeskonnas ikkagi blokisuunitlusega mees. Rünnak las jääda Meelisele peamiselt. Kui eelarve lubab, siis varumeestepingile tulevad Mart Naaber, Kevin Soo ja Timo Tammemaa. Naaber on huvitav uus leid ja Soo hästi töökas mängija juba noortekoondise-aegadest. Tammemaaga oli jälle sama asi, mis mõne teisega – mängisin temaga koos Selveris, kui ma ei osanud nii hästi tema talenti veel ära kasutada.”
Diagonaalründaja. “See on kõige hullem valik üldse – kas Hindrek Pulk või Renee Teppan? Teen valiku selle põhjal, kes oli parem sel ajal, kui mina nendega koos mängisin. Seega Hindrek Pulk. Need tiitlid, mis mina oma karjääris olen võitnud, tulid ikkagi suuresti Selveris tänu temale. Ta astus juba esimesel hooajal Argo Meresaarele kõvasti kandadele. Ja teisel aastal, mil Argot enam polnud, oligi ta kindel põhitegija. Eesti võrkpallis on Hindrek ju nagu rändkarikas. See meeskond, kus tema mängib, on reeglina ka võitnud. See on imetlusväärne. Oleksid ja poleksid muidugi ei loe, aga kes teab – ehk mängiks ta tänaseni Poolas, kui poleks vigastuse tõttu aastate eest Kielcest pidanud koju naasma. Igale poole ei taha ta minna ka. Ta ootab suuremat kala ja kui seda ei tule, siis mängib Eestis. Hindreku tugevus on raskete pallide lahendamine ja stabiilsus.”
Libero. “Kuna Asko Esna võitles minu Selveri-aegadel hüppeliigesevigastusega, siis ei näinud ma teda ilmselt hiilgeajal. Valik langeb seega Rait Rikbergile. Ta on eriline kuju. Ega temaga väljakul koos olla lihtne pole, tean seda omast käest. Rait on palliplatsil hästi emotsionaalne ja nõudlik, aga kui saalist välja minnakse, siis unustab ta kõik. Töö on töö. Ta käitub igas situatsioonis nii, nagu on antud olukorras kõige sobivam ja vajalikum.”
Peatreener. “Lõpetan ühe diplomaatilise otsusega. Valin iseend, sest siis on olemas midagi kõigist nendest treeneritest, kelle all olen mänginud. Mati Merirand, Urmas Tali, Avo Keel, Raul Reiter, Aigor Kaibald, Oliver Lüütsepp, Andrei Ojamets ja Andres Toode. Neist kõigist on midagi võtta olnud. Lisaks võlgnen sügava kummarduse oma isale Meelis Järvele, kes on olnud kogu mu karjääri jooksul see n-ö õige peatreener. Oleme arutanud mu karjääri jooksul vist kõik mängud läbi. Üleüldse on minu jaoks olnud väga tähtsal kohal pere tugi.”
