fbpx
Close

Säreveres suure laagri korraldanud Tatrik: eesmärk oli lapsed nutitelefonist eemale saada

Karl Rinaldo
Paljusid Eesti tippsportlasi, muuhulgas võrkpallureid ja kergejõustiklasi aidanud Risto Jamnes andis 2006. aasta tütarlaste koondisele mitu trenni ja loengut. | Foto: erakogu

Järvamaal Säreveres on korraldatud juba paarkümmend aastat suure osalejatearvuga võrkpallilaagrit, mida vedasid tänavu Eesti noortekoondiste juhendajad, endine Eesti rahvusmeeskonna libero Raigo Tatrik ja Palusalu Spordiklubi treener Anatoli Kuprijanovitš.

“Eelmisel aastal oli lapsi 240, tänavu 210, kuigi soovijaid olnuks rohkem. Saatsin tegelikult maikuu alguses juba lapsevanematele kirja, et laager jääb tänavu koroonaviiruse tõttu ära, aga mõni päev hiljem tuli valitsuselt otsus, et taolise ürituse saab suvel ikkagi läbi viia. Nii tuli kiiresti uus kiri kõigile saata,” meenutab Tatrik.

Laager kestis kuus päeva ja lõppes ühes juuniga. Kuidas on üldse võimalik nii suure osalejatearvuga laager läbi viia? “Laagripaigas on kolm suurt maja, mis lapsi mahutavad. Lisaks oli meil 20 treenerit ja muud abilist, kes aitasid kõigega toime tulla,” vastab Tatrik.

Kui esimeste klasside lapsed tegelesid laagris lisaks võrkpallimängu algtõdede õppimisele ka muude alade ja näiteks joonistamisega, siis suuremad tüdrukud ja poisid keskendusid puhtalt võrkpallile.

“Mida rohkem aega laps päevas koos palliga veedab, seda paremaks ta saab ja seda ägedam see ala tundub. Meie eesmärk oli see, et lapsed oleksid laagri ajal nutitelefonist võimalikult kaua eemal. Tegime päevas viis-kuus tundi sporti,” ütleb Tatrik.

Laagris osalesid SK Tatsi, Palusalu SK, Keila VK, ATO SK, Rae SK ja Narva SK noored. Laagriliste kasutuses oli kuue päeva jooksul kaheksa võrkpalli muruväljakut ja võimla koos kahe väljakuga. Lisaks käidi Türi ja Väätsa rannas vollet mängimas ja ujumas.

“Narvast käisid meie laagris lapsed teist aastat,” räägib Tatrik, kes on ise Säreveres laagerdanud juba sajandivahetusest saadik. “Tegu on võrkpalliliidu integratsiooniprogrammiga, kus eesti ja vene lapsed saavad koos treenida ja suhelda. Vene grupiga tegeles seekord põhjalikumalt Jüri Rumm.”

Tatrik keskendus ise paljuski 2006. aastal sündinud tüdrukute koondisele, kes oli samuti tulnud Järvamaale harjutama.

“Koondisega tuli kaasa ka füsioterapeut Risto Jamnes, kes andis noortele üldfüüsilise ettevalmistuse treeninguid ja mõne loengu vigastuste teemal. Kolm kipsi tuli siiski ka seekordsest laagrist, aga see käib spordilaagrite juurde,” tõdeb Tatrik.

Mitut tulevast võrkpallikoondislast Tatrik laagris silmas? “Ei oska öelda, aga loodetavasti mitmeid,” muheleb Tatrik. “Eks ole näha, kui paljud neist võrkpalli juurde jäävad. Praegu on kõik laagris osalenud lapsed ju veel liiga noored, et midagi põhjapanevat öelda.”

Lõpetuseks palub Tatrik, et edastaksime tänusõnad laagri toetajatele. “Täname sponsoreid, kes aitasid meie lastele välja panna korralikud auhinnad – Pipelife ja Rapid Security. Suur tänu ka Harjumaa Kultuurkapitalile, kes aitas lapsed Harjumaalt laagrisse ja tagasi transportida.”

scroll to top