Pika ja kuulsusrikka ajalooga Pärnu Võrkpalliklubi näol on tegu küll valitseva Eesti meistriga, ent nende viimase kahe hooaja esitused pole suvepealinna spordisõpradele palju põhjust rõõmustamiseks andnud. Võrkpall24 võttis ühendust klubi juhtkonnaga, et uurida, miks ei vasta meeskonna esitused seisusele.
Avo Keele juhendatav meeskond paikneb Credit24 Meistriliigas ehk Balti liigas hetkel alles kuuendal kohal, edestades sarjas osalemist jätkavatest võistkondadest vaid TalTechi ja Leedu ainsat klubi Gargždaid. 2020. aasta lõpus tõmbas Keel küll kübarast välja jänese, kui meeskond alistas võõrsil 3:0 Saaremaa, ent sellega tunnustatud juhendaja viimase aja võlutrikid ka piirduvad. Uut kalendriaastat on pärnakad alustanud kahe tujutu 0:3 kaotusega Tallinna Selverile ja Jekabpilsi Lušile. 20. punktini pole meeskond senise kuue geimi jooksul seejuures veel jõudnud.
Karikasarjas jäi Pärnu poolfinaalist välja nii eelmisel kui ka sel hooajal, Credit24 Meistriliigas ei pääsetud mullu nelja meeskonna finaalturniirile ja ilmselt ei pääseta ka tänavu, sest kui põhiturniir lõpetataksegi kuuendana, siis tuleb suure tõenäosusega juba veerandfinaalis vastamisi minna vastse karikavõitja Tallinna Selveriga, kes on hetkel Pärnust pea jagu üle. Eesti meistrivõistlustel jäid mullu otsustavad mängud aga pidamata ja nii pärinebki Pärnu viimane suurem õnnestumine kahe aasta tagant, mil täna Prantsusmaa kõrgliigas särav brasiillane Chizoba Neves Atu võistkonna Maarjamaa meistritiitlini vedas.
Nädala keskel ehk enne viimatist kaotust Jekabpilsile võttis Võrkpall24 kõne klubi tegevjuhile ja mänedžerile Reio Tilgale, kelle sõnul kajastab mängupilt komplekteeritavust. “Mullu oli klubi eelarve 270 000 eurot, tänavu 200 000 eurot. Ega eriti mujalt polegi võimalik kokku hoida kui mängijate tasude pealt. Tõsi, sel aastal hoidsime kokku ka agenditasude ja lennupiletite pealt, sest võtsime leegionärid Lätist. Kristapsil (Platacs), Atvarsil (Ozolinš) ega Tomsil (Švans) pole agenti, pealegi on Riiast Pärnusse tulemine odavam kui Sao Paulost,” ütleb Tilk ja vihjab eelmise hooaja brasiillastest mängijatele.
“Seda kõike arvestades olen väga rahul meeskonna tulemustega,” jätkab Tilk. “Pidime suvel majandama nende numbritega, mis meil parasjagu käes olid. Muidugi tahaks, et võistkond oleks sügavam. Kahjuks pole Pärnust hetkel võtta noori, kes kannaks taseme välja ja sooviks jalaga meistriliigaklubi ukse lahti lüüa.”
Ühe laiema avalikkuse ees vähetuntud noore pärnaka võiks aga ikkagi välja tuua. Audentese spordigümnaasiumis treeniv 18-aastane temporündaja Kristo-Joosep Peterson kuulub Eesti noortekoondises põhitegijate sekka ja on viimasel ajal Raul Reiteri käe all tublisti edasi arenenud. “Jah, Kristo on osalenud viimasel ajal ka meie trennides, kui Audenteses oli koolivaheaeg. Ta käib aga sel ja järgmiselgi aastal veel Tallinnas koolis ning teda oleks keeruline meie meeskonnas kasutada, sest Audentesel on endal tihe mängugraafik. Praegu on Kristo 195 sentimeetrit pikk. Kui ta veel veidi kasvu viskab, võiks olla tegu huvitava mängumehega,” ütleb Tilk.
Avo Keel pääses kohe pärast mängijakarjääri lõppu Eesti tolle hetke parima klubi Tallinna Selveri (varem nimega Audentes) peatreeneriks ja on võitnud 15 aastaga nii pealinna kui ka Pärnu esiklubi eesotsas lugematu arvu medaleid, teiste hulgas paarkümmend (!) kulda. Lisaks oli Keel edukas Eesti koondisega, viies meie rahvusmeeskonna kahel korral EM-finaalturniirile. Möödunud suvel tüüris ta ka Läti koondise pika pausi järel EM-ile, ent Pärnus pole asjad viimastel hooaegadel klappinud. 58-aastase Keele jaoks on taoline pikem mõõnaperiood karjääris esimeseks.
“Minul Avole etteheiteid pole,” kinnitab Tilk. “Mis siin ikka teha nii väga on… Kui eelarve oleks võimaldanud, siis oleksime teinud tugevama meeskonna ja samas poleks kohalikud noored üldse võimalust saanud.”
Tilga sõnul on klubi asunud aktiivselt uut nurgaründajat otsima, sest meeskonna üht põhimeest Taavet Leppikut segab õlavigastus. “Meil oleks nurgaründajat hädasti vaja. Samas pole veel kindel, kas kedagi ka võtame. Oleme lähipiirkonnast uurinud, kes on vabad, aga nendega ei klappinud. Kompasime maad ka Eesti rannahuntide osas (Tilk peab potentsiaalsete nurgaründajatena silmas Dmitri Korotkovi ja Timo Lõhmust – toim.), aga ei õnnestunud seegi. Meie eesmärk on hästi Eesti meistrivõistluste ja Balti liiga play-off’is esineda, eesootav euromäng pole uue mängija osas indikaatoriks.”
Nõmmsalu on kriitilisem
Pärnu Võrkpalliklubi president Villu Voogel ütleb, et on jäänud klubi tegemistes passiivseks. Ta soovitab meeskonnaga puudutavaid küsimusi arutada juhatuse liikme, endise Eesti koondise nurgaründaja Jaanus Nõmmsaluga. “Jaanus ongi sisuliselt klubi president. Peaksime sel aastal ka ametlikult selle lükke ära tegema,” ütleb heas tujus Voogel, kelle 19-aastane poeg Richard on Martti Keele kõrval sidemängijana tänavu omajagu mänguaega teeninud.
Nõmmsalu lükkab kohe plaani presidendiks saamisest tagasi. “Minust pole küll presidenti saamas. Reio on see, kes meie klubis käseb, poob ja laseb,” viitab Nõmmsalu klubi igapäevaselt juhtivale Tilgale.
Naastes tõsisema teema juurde, tunnistab Nõmmsalu, et oleks oodanud Pärnu võistkonnalt senisel hooajal oluliselt paremaid esitusi. Esmalt toob ta aga välja selle, kuivõrd keeruline on Pärnul olnud korralikku eelarvet kokku panna.
“Saaremaa komplekteerib meeskonna nagu Barcelona jalgpalliklubi, aga ka Barcelona saab vahel peksa. Saaremaa saab nüüd aga kogu aeg peksa. See selleks, pole minu asi, kes ja kui palju raha kulutab. Kui vaadata Pärnu klubi eelarvet ja seda, kui raskelt ja läbi häda me selle üldse kokku saime, siis on selge, et enne asjad paremaks ei lähe, kui me peasponsori meeskonnale leiame. Meie idee ei taha ärimeesteni jõuda. Selleks, et lapsed nutitelefoni kõrval ka midagi muud tahaks vaadata, on vaja luua eeskujusid – sportlasi, lauljaid, pillimängijaid ja nii edasi. Kuna riik ei jõua kõike finantseerida, siis ongi vaja (erasektoril) kultuuri tervikuna toetada. Kes saab sellest aru ja kes ei saa. Üha rohkem vaatavad potentsiaalsed toetajad ainult Exceli tabelisse,” tõdeb Nõmmsalu.
Teisipäeval 40. sünnipäeva tähistav Nõmmsalu ütleb, et nimisponsorit on klubi aktiivselt otsinud juba sellest ajast, mil Pärnust suurklubi teha aidanud ESS/Falck võistkonna toetamisest loobus. “Nemad olid tõelised nimisponsorid. Selliseid väärikaid ettevõtteid – Selver, Bigbank ja kunagine ESS/Falck võrkpallis ning Cramo korvpallis – pole palju. Võib öelda, et nendest ettevõtetest on saanud Eesti spordi kaubamärgid. Meie oleme aga juba kümme aastat rääkinud võimalike toetajatega läbi, aga tänaseni pole uut nimisponsorit leidnud.”
Nõmmsalu annab küll aru, et kodused konkurendid Saaremaa, Tallinna Selver ja Tartu Bigbank on komplekteerinud tänavuseks hooajaks väga hea meeskonna, ent ka kaotusel ja kaotusel on tema sõnul vahe sees. “Jah, teistel võistkondadel on palju erinevaid koondislasi meeskonnas, aga ka meil on ju Läti koondise mängijad. Ja mitte ainult sellised mängijad, kes aitasid Avol palle kokku korjata, vaid ikkagi põhimehed. Paneme siia veel juurde arvestatavad Eesti mängijad – Silver Maar, Taavet Leppik, Martti Keel, Harri Palmar – ja sellega ongi kõik öeldud. Loomulikult tahaks meeskonnalt rohkemat!”
“Ma pole treeningutel käinud. Hoian eemale. Jube raske on seetõttu täpselt kommenteerida, miks mäng ei suju,” jätkab Nõmmsalu. “Võin vaid üldist juttu ajada. Mul pole õigust näpuga näidata, et see või see teeb halvasti, aga kui vaadata paberit ja reaalsust, siis võiks midagi muuta küll. Meil on Lätis äsja aasta parimaks valitud treener, meil on Eesti ja Läti koondises mänginud mehed, aga, kurat, meeskond ikka ei mängi. Sellise seltskonnaga tahaks medalit. Esikohta on allesjäänud sarjades raske loota, kui vaadata, kuidas teised klubid on komplekteeritud. Ja ma ei räägigi kullast, vaid sellest, et tahaks olla lähedal Eesti tippudele. Tahaks näha, et me anname neile lahingu. Ka medalita jäämine poleks praeguses konkurentsis häbiasi, aga tahaks näha, et me vähemalt võitleme ja üritame.”
Nõmmsalul on hästi meeles karikavõistluste veerandfinaal Selveri vastu, kus Pärnu võitis avamängu, ent kaotas kindlalt nii kordusmängu kui ka kuldse geimi. “Otsustavat mängu mängisime kaitseväes olnud Silver Maarita. Treeneri otsus oli selline, et Martti läks liberoks, aga nagu nägime, siis see ei toonud edu. Kui Voogel mängis avamängus väga hästi, siis teises enam mitte ja vahetust polnud võtta, sest Martti oli libero. See on treeneri risk või vastutus – nimetame seda, nagu soovime. Avo lootis, et kõigil tuleb mäng välja, aga ei tulnud. Ta pani ratsu tule alla ja jäigi sellest ilma. Nii lihtne ongi. Aga õnneks kaotasime me hilisemale karikavõitjale, nii et häbi ka pole,” sõnab pärnakas.
Olgugi et suvel EM-valikturniiril lõunanaabrite resultatiivseimaks mängijaks kerkinud Atvars Ozolinš on jäänud viimastel kuudel enim silma varasemast oluliselt kehvemate esitustega, pole põhjust üht konkreetset mängijat süüdlaseks ristida, sest mannetult on esinenud kogu võistkond. Kriitikanooltega tuleks vältida vaid Läti koondislast Toms Švansi, kes on olnud kogu liiga resultatiivseim temporündaja ja parim servija.
“Loomulikult võiks öelda, et pigistame rohkem välja, aga kes seda kõike teeks? Jube raske on öelda. Alati võib ka treenerilt küsida, et kui käes on korralik meeskond, siis miks tulemust pole. Okei, kui võitu isegi ei tule, aga miks on mängupilt kehva? Avo oli ju minugi treener kaua aega. Nii mõnigi kord mõtlesin, et miks me teeme nii ja ei võiks rohkem teha naa. Samas pean aru saama, et mängijana ma nägingi kõiki asju oma nurga alt ega vaadanud üldist pilti. Treeneril on vastutus ka suurem – tal on oma nägemus ja mudel. Ta peab arvestama kõigi ja kõigega,” teab Nõmmsalu.
Nõmmsalu tahaks esindusmeeskonna noorte silmis näha rohkem põlemist ja võistkonnalt laiemalt üksteise heaks töötamist. “Sportlikku viha, et paremaks saada, võiks noortel rohkem olla. Voogel võiks ju öelda: “Mis kuradi (Martti) Keel – käib tööl ja tuleb pärast seda trenni? Ma teen temast rohkem ja paremini! Sisemine konkurents on oluline. Samamoodi tuleb teha meeskonna sees musta tööd. Kui trennis arendatakse parasjagu temporündajaid, siis nurgamees peab enda asjad maha suruma ja keskenduma kaasmängijate paremaks tegemisele, sest ta teab, et järgmises trennis ohverdavad end teised tema nimel. Ka treeningute ülesehitus on oluline. Et miks me mingeid asju teeme. Alati pole vaja täiega taguda, vaid lüüa mängijale pihta, et harjutusest kasu oleks. See kõik on kokkuvõttes suhtlemises kinni.”
“Ütleme nii, et praegune seis peegeldab meie taset,” võtab Nõmmsalu teema kokku. “Parandamisruumi oleks siis, kui Taavet (Leppik) oleks terve ja mängiks. Võistkonna komplekteerimisel oli tema ikkagi üks võtmemängijaid. Aga sidrunist annaks ka praegu kindlasti rohkem välja pigistada.”
Pärnakad jätkavad hooaega täna, kohtudes kell 15.30 võõrsil Riia Tehnikaülikooliga. Kaks ja pool kuud tagasi peetud esimese omavahelise mängu suutis Pärnu kodus 3:1 võita.
