fbpx
Close

Sünnituselt mängusaali ja karikafinaali. Isaks saanud Losnikov: ilmselgelt jääb see päev elu lõpuni meelde

Saarlane Denis Losnikov pärast saarlaste konkurentsist lülitamist intervjuud andmas. | Foto: Karl Rinaldo/Võrkpall24

Elu on üks omamoodi rännak, mille radu iial ette ei või aimata. Tallinnas Selveri nurgaründaja ja libero Denis Losnikov kaalus veel pool aastat tagasi tõsiselt, kas ja millisel tasemel võrkpallimänguga jätkata, sest tavaelu vajas elamist ja üksnes sporditegemisega ta oma peagi saabuma pidanud pisiperet ära ei elata.

26-aastane Losnikov jõudis Selveri peatreeneri Rainer Vassiljeviga siiski kokkuleppele ja nii sai otsustatud, et saarlane osaleb meeskonna treeningutel mõned korrad nädalas, et aidata neljanda nurgaründajana klubisisestes mõõduvõttudes taset hoida. Mängudes osalemine polnud seejuures kõige tähtsam, sest Selveril oli ees kolm kõrgest klassist nurgaründajat ning kaks noort ja andekat liberot.

Elu mängis Losnikovile kätte aga senise karjääri kõige erilisema sügise. Selveri liberod Sten Vahtras ja Rauno Haidla nakatusid koroonaviirusesse ning põdesid haigust mitu nädalat. Vassiljevil ei jäänud muud üle, kui Losnikovile, kes oli Gheorghe Cretu ja tema enda käe all mänginud koondiseski varem libero positsioonil, teist värvi särk liigamänguks Saaremaaga kätte visata.

Selveril õnnestus kohtumine 3:1 võita. Saaremaa kapten Keith Pupart lubas küll mängujärgses intervjuus, et karikavõistluste poolfinaalis näeb võrkpallipublik Selveri vastu astumas hoopis teistsugust Saaremaa meeskonda, ent eksis. Selver võitis karika avamängu laupäeval Kuressaares 3:0 ning kindlustas eile Tallinnas kahe kiire ja elegantse geimivõiduga edasipääsu. Arvestades seda, kuivõrd kohutavalt oli  nende jaoks hooaeg alanud, maitses vōit eriti magusalt. Losnikov oli seejuures kõigis kolmes mängus võtmerollis, hiilates nii servi vastuvõtul kui ka kaitsemängu juhatamisel. Vahtrasel ja Haidlal, kes olid vahepeal terveks saanud, ei jäänud muud üle, kui vanema kolleegi mängu kõrvalt vaadata ning õppida, õppida ja õppida.

Ent kogu eelnev jutt muutub hetkega imepisikeseks ja küllaltki vähetähtsaks detailiks, kui meenutada, et Selveri finaalipääsu kõrval oli eilne päev Losnikovile märgilise tähendusega ka teisel põhjusel. Ta sai esmakordselt isaks. Denisi ja tema elukaaslase Heleni perre sündis uhke maailmakodanik, kelle nimeks sai Hanna. Nii tuligi intervjuud alustada hoopis tähtsamal teemal kui võrkpall, olgugi et sünnitusi käsitlevate küsimuste osas pole me Võrkpall24’s veel oma abilistele väljaõpet teinud. Portaali tubli reporter Rainis Karro sai eriolukorras küsimuste esitamisega aga kenasti hakkama, samuti ei vedanud alt elu erilisima päeva seljataha jätnud Denis. Tulemus on teie ees.

Esmalt luba ennast õnnitleda isaks saamise puhul! Alustagem olulisimast – kas lapsega on kõik hästi?

Aitäh. Jah, lapsega on kõik hästi. Elukaaslane oli hästi tubli ja pingutas lõpuni välja. Jäi nüüd beebiga haiglasse, aga mind löödi välja.

Kas sündis poiss või tüdruk?

Tüdruk!

Olete jõudnud värskele ilmakodanikule juba nime ka valida?

Jaa, nimeks saab Hanna.

Selge pilt, võib siis loota, et Andrus Raadiku tütar Sade saab endale sõbranna ja mängukaaslase?

Kindlasti! Eks ma Raadikult saan hakata nüüd igasuguseid asju alguses uurima, et mis ja kuidas. Tal ju üsna värskelt kogemus ees.

Kirjelda palun, millised sinu viimased 12 tundi välja nägid?

Sünnitus algas juba eile õhtul. Alguses oli vaja hakata mõõtma tuhude vahet. Siis kell viis hommikul sõitsime haiglasse. Seal kuulati ära ja öeldi, et tulge kaheksa-üheksa ajal hommikul tagasi. Sõitsime uuesti koju ja määratud ajal jälle haiglasse. Ise jõudsin uuesti juba haiglast koju, aga pool tundi hiljem helistati ja öeldi, et võin ikka haiglasse minna. Edasi-tagasi pendeldamine käis, aga ega mul mingeid etteheiteid pole. See käib asjaga kaasas.

Laps sündis 15.38 ja siis tulenevalt praegustest piirangutest visati mind kell 17.40 Pelgulinna sünnitusmajast välja. Elukaaslane viidi koos beebiga perepalatisse, nad on seal valve all teatud arv päevi – kolm, neli, viis, võib-olla isegi kauem. Sõltub, kuidas beebi ennast kogub ja kuidas ema enesetunne on. Kui sealt tuleb roheline tuli, siis lähen järgi. Seni olen kodus ja teen trenni. (Naerab.) Saan nagu puhkama lõpuks.

Kuidas end väljakule joostes tundsid? lmselt oli tegu ühe olulisema mänguga viimase paari aasta jooksul.

Kui mind haiglast minema saadeti, siis alguses mõtlesin, et lähen koju magama – jõudsin öösel ehk maksimaalselt pool tundi tukastada. Aga siis mõtlesin, et kui jõuab, siis miks mitte mängule tulla. Alguses, kui palli kätte võtsin, tundus küll, et täna siit mingit asja ei saa. Aga siis hakkasin soojendust tegema ja lõpuks oli mõnus flow sees. Kõik sujus hästi. Võistkond oli supertubli.

Ütlen ausalt, et siin olid kõik need 157 emotsiooni korraga koos. Ega tegelikult mingit erilist pinget peal polnud. Läksin peale ja mõtlesin, et tuleb mis tuleb. Lihtsalt mängisin hea emotsiooni pealt. Ja lõppkokkuvõttes oli kõik hästi.

Arvestades mängu käiku ja tulemust, siis võib nii öelda küll. Päris erakordne päev kokkuvõttes?

(Muigab.) Jah. Sellist päeva tahaks küll veel näha! Ilmselgelt jääb elu lõpuni meelde .

Üldiselt positsioonivahetusest… Olid hooaja alguses meeskonna neljas nurgaründaja ja eriti platsile ei pääsenud. Viimased kolm võidumängu Saaremaa üle tegutsesid aga liberona. Millised tunded sind seoses sellega valdasid?

Vahet ei ole, libero või mitte. Vastuvõtt on ikka sama. Ma ei tea, minu jaoks midagi väga keerulist polnud. Nagu ma ütlesin, siis hästi mõnus oli väljakul olla. Eks see, et Vass (Selveri peatreener Rainer Vassiljev – toim.) mind liberoks pani, oli natukene olude sunnil, kuna mõlemad liberod (Rauno Haidla ja Sten Vahtras – toim.) põdesid koroonat. Ma küsisin juba ise ka, et kas mina pean olema siis libero? Eks ma natukene juba teadsin ka. Ega ma selleks kuidagi eriliselt valmistunud.

Mis tulevik selle osas toob – kas ootad pigem, et saaks teatepulga noorematele kolleegidele tagasi anda või mängiks edasi?

Võtame päev korraga. Ma ausalt ei tea, mis saama hakkab! Ilmselt sõltub see mitmetest asjaoludest – kellel parem vorm ja tunnetus on, need mängivad.

Kui kogemused kõrvale jätta, siis mida pead enda suurimaks erinevuseks võrreldes võistkonna teiste liberotega?

Ma ei ütleks, et ma tehniliselt hullult hea oleks. Vastu oskavad meil kõik võtta! Ma arvan, et ma olen natukene emotsionaalsem väljakul. Võib-olla see annab meeskonnale juurde. Saab vastuvõtule rohkem enesekindlust, kui räägin rohkem.

Kui palju sa üldse praegu jõuad trenni teha, arvestades, et mängid võrkpalli põhitöö kõrvalt?

Meeskonnaga pallitrenni jõuan tegema kaks kuni neli korda nädalas. Sellele lisaks käin jõusaalis. Pallitrenn on rohkem nagu hobikorras. Ma ei suuda olla päevagi päris ilma liigutamata. Kui trenni ei lähe, siis teen midagi kodus. Teatud pisik on sees ja lausa veider tunne tekib, kui pole saanud liigutada.

Paljusid lugejaid huvitab, et mis siis Selveris selle hooaja jooksul juhtunud on? Hooaja alguses olid tulemused tagasihoidlikud, aga täna lülitasite karikasarjast välja Saaremaa, keda paljud pidasid karikavõistluste favoriidiks. Kirjelda palun seda progressi.

Oleme läinud tasa ja targu. Viimastel aastatel on Selver alati selline noortepunt olnud. Kui selle hooaja alguses tulid koondisepoisid juurde, siis alguses oli paljudel väike aukartus sees, taheti ennast liiga heast küljest näidata. See ei tulnud jälle pikas plaanis välja. Vaikselt on olukorraga harjutud ja nüüd on kõik hästi.

Soovime Võrkpall24 poolt veelkord õnne isaks saamise puhul ja laseme sellega unetu öö mööda saatnud mehe teenitult puhkama!

scroll to top