Saaremaa Võrkpalliklubi brasiillasest nurgaründaja Evandro Dias De Souza tunnistab, et eelmisest suvest pärinenud eelarvamus Eesti tippklubist osutus õnneks valeks.
Hetkel, mil Credit24 Meistriliiga uus hooaeg on veel kangesti noor, paikneb Dias De Souza suuremate punktiküttide edetabelis kolmandal kohal, olles kogunud kahe kohtumise ja kaheksa geimiga 46 punkti (+25). Temast eespool on napilt, 50 (+24) ja 47 punktiga (+28) Tallinna Selveri mängumehed Kristo Kollo ja Oliver Orav, kes on seejuures taoliste numbriteni jõudnud kolme kohtumise ja 13 geimiga.
Suur osa Dias De Souza karjäärist on kulgenud keskpärastes välisklubides – eranditeks üks hooaeg Türgis ja Kreekas -, sest nagu kahemeetrine mees isegi möönab, pole tema kaitsemängu tase kindlasti võrreldav rünnakuga. Ent enda sõnul teeb ta veel 32-aastasena igapäevaselt tugevalt trenni, et selleski elemendis areneda.
Enne Saaremaaga liitumist kahel korral Eestis erinevate klubidega euromänge mängimas käinud Dias De Souza istus Võrkpall24’ga pooleks tunniks maha neljapäeva pärastlõunal, kui meeskonnal oli seljataha jäänud mängueelne treening ja kolmas päev (!) pildistamist spordifotograaf Joosep Martinsoniga. Külmaks ei jäta kuumavereline brasiillane ilmselt kedagi, sest kui omasid ta hoiab ja toetab, siis vastasmängijatega satub tihti sõnavahetusse. Intervjuud andes jääb Dias De Souzast aga intelligentse inimese mulje: ta oskab end hästi väljendada, on aus ja suhtub küsimuste küsijasse austusega.
Evandro, alustan küsimusega, mis sinu kandist tulnuid tihti iseloomustab. Naeratus. Mis paneb sind naeratama?
(Heatujuliselt.) See, et mul on hooliv perekond ja olen täitnud noorpõlve unistuse teenida võrkpallurina elatist. Olen väga rahul oma eluga ja oskan iga päeva nautida.
Milline oli sinu lapsepõlv Brasiilias?
Meil oli väga raske elu. Mul on kolm õde-venda ja meie vanematel polnud palju raha, et meid kasvatada. Tunnen uhkust, et saan nüüd oma peret toetada. Mul on võimalus isale ja emale nende raske töö eest midagi tagasi anda.
Kuidas sa võrkpalli juurde jõudsid?
Mängisin esialgu tegelikult jalgpalli ühes Brasiilia profiklubi noortesüsteemis. Ma ei ütle, et ma mingi supertalent oleksin, aga mul tulevad paljud spordialad hästi välja. Võrkpalli juurde sattusin aga tänu vanemale vennale. Käisin koolis üht tema mängu vaatamas ja treener kutsus mindki proovima. Olin juba esimestes trennides parem kui need, kes olid aastaid võrkpalliga tegelenud. Treener nägi minus midagi ja aitas mind edasi arendada.
Kui vana sa tol hetkel olid?
Jõudsin võrkpalli juurde väga hilja, olin siis 17 või 18-aastane.
Tõesti hilja! Kas sinu vennast sai samuti võrkpallur?
Ei saanud, aga ta mängib täna Brasiilias poolprofessionaalsel tasemel ragbit.
Mainisid, et sul tuli ka jalgpall hästi välja. Miks sa otsustasid ikkagi võrkpalli peale üle minna?
Tõsi, Brasiilias tahab igaüks jalgpalluriks saada. Jalgpallurite ja teiste alade tegijate palku ei anna võrrelda. Aga kui ma esimest korda võrkpalli puutusin, siis sain kohe aru, et see on loodud minu jaoks. Ma ei mõelnud siis enam rahast ega millestki muust, tahtsin lihtsalt mängida. Ja täna võin ma õnnelikult öelda, et olen juba üle kümne aasta tõsiselt võrkpalliga tegelenud.
Kas nii hilja võrkpalli juurde jõudnuna võiks sinu edulugu nimetada omamoodi imeks?
Ma ütleksin pigem, et võrkpall on lihtsalt minu ala. Tegin ühe aastaga väga pika sammu edasi, jõudes kohalikust U19 meeskonnast Argentiina kõrgliigasse. Mul oli tõesti ka hea treener, kes keskendus koordinatsiooni ja liikumise õpetamisele. See on võrkpallis kõige tähtsam, et mängija tunneks oma keha. Hiljem saab õppida juurde servi, löögi ja kõik muu.
Mil moel oskas Argentiina klubi Jujuy Volley sind üldse leida, kui olid mänginud tol hetkel vaid Brasiilia noorteliigas?
See üleminek sai tõeks tänu minu kahele sõbrale, kes Jujuy Volley’s mängisid. Nemad ütlesid, et klubil on vaja kiiresti nurgaründajat ja palusid mul paari päevaga endast video kokku panna. (Naerab.) Paningi mingisuguse tipphetkede moodi video kokku ja saatsin selle ära. Mul vedas, sest klubi otsustaski mind palgata ja ostsis lennupiletid, et saaksin kohale lennata.
Kui suur oli sinu esimene kuupalk?
Kui ma õigesti mäletan, siis eurodesse arvestatuna 500 eurot.
Ma eeldan, et ühe noore võrkpallihakatise jaoks polnud see kümmekond aastat tagasi Argentiinas kõige kehvem teenistus.
Ei saanud kurta, jah.
Kes olid sinu iidolid?
Kindlasti Dante (201-sentimeetrine Brasiilia võrkpallilegend, kes võitis karjääri jooksul nii olümpia kui ka Meistrite liiga – toim.). Ta oli mõistagi teisel tasemel mängija kui mina, aga ma nägin temas endaga sarnaseid jooni. Tema oli minu suurim inspiratsiooniallikas.
Sa oled mänginud enam kui kümnes riigis võrkpalli. Kas seda natuke liiga palju pole?
Üks hetk, ma kohe vaatan, palju riike täpselt on olnud. (Souza läheb oma Instagrami kontole ja loeb sinna reastatud riikide lipud kokku.) 13 riiki on! (Naerab.) Mu sõber, seda on tõesti liiga palju! Tõsi, mõnes riigis olen ma mänginud vaid kuu või kaks. Näiteks Tuneesiasse ja Liibanoni läksin mängima pärast tavahooaja lõppu. See aitab riikide arvu suurendada.
Millise riigiga meenuvad sulle ekstreemsemad kogemused?
Kindlasti Liibanoniga, sest nad on kogu aeg sõjas. Mäletan, et käisin kord tänaval ringi ja nägin sõjaväetanke ja muud taolist. Otsustasin sellest pilti teha, kui kohe jooksis politsei juurde ja küsis, kas ma tahan nendega sõdima hakata. Nad arvasid, et olen vastaspoole luuraja ja tahan infot edastada. Tõstsin käed üles ja ütlesin, et mul pole selliseid plaane, olen lihtne võrkpallur.
Aga milline on olnud su ekstreemseim kogemus võrkpallialaselt?
Indoneesia! Ma pole kusagil mujal näinud, et saalid oleksid sedasi puupüsti täis nagu seal. Indoneesias oli ka ilma pärast raske mängida. Ja Aasia toit… Kaotasin kaalus kolme-nelja kuuga kümme kilo.
Kuuldavasti pole Indoneesias ka mängugraafik alati kõige inimlikum.
Tõsi. Meil olid mängud neli päeva järjest, reedest esmaspäevani. Kõik meeskonnad ja naiskonnad reisid igal nädalal samasse linna ja mängisid seal siis neli päeva järjest.
Kas te trenni üldse jõudsite teha?
Kui hooajaeelne periood kõrvale jätta, siis jah. Treenisime vaid 1-2 korda nädalas. Kogu aur läks reisimisele ja mängimisele.
Kes on olnud kõige paremad mängijad, kellega sa koos oled mänginud?
Kindlasti Kuuba koondise võimas diagonaalründaja Angel Dennis. Temast sai ka minu hea sõber. Aga kõige kuulsamad vastased olid mul Türgi liigas, kui sain mängida näiteks selliste meeste nagu Juantorena, Marshalli, Kubiaki ja Tillie vastu.
Kui palju sa karjääri jooksul tiitleid oled võitnud?
Euroopas vaid ühe, Küprosel. Seal polnud eriti hea tase, kuid minu jaoks isiklikult oli see tiitel ikkagi tähtis. Võitsime Küprose liiga finaalis muide Ioannis Kalmazidise meeskonda.
Kas sa oled talle Saaremaal olles ikka meelde tuletanud toonast võitu?
(Naerab.) Kusjuures veel ei ole! Aga see on väga hea mõte, ma tuletan talle meelde. Äkki seepärast Ioannis kutsuski mind siia, kuna olin tal Küprose-ajast meeles.
Millist hooaega pead sa oma karjääris parimaks?
Kindlasti Kreeka-aastat (2018/19). Olin tol hooajal liiga parim servija ja nurgaründaja, lisaks kuulusin kolme parema punktiküti hulka ja pääsesin tähtede meeskonda.
Miks sa pärast nii head individuaalset hooaega karjääris sammu edasi ei teinud?
Olin ausalt öeldes pettunud oma mänedžeris. See oli hetk, mil mul olnuks võimalik end proovile panna väga kõrgel tasemel, kuid mänedžeril ei õnnestunud leida ühtegi sellist klubi, kus tase, teenistus ja eluolu oleks head olnud.
Millal sa esmakordselt Saaremaa klubist kuulsid?
Enne eelmist hooaega, kui sain teada, et Saaremaa oleks minu palkamisest huvitatud. Veel näitasid huvi üles Poitiers (Prantsusmaa), Olympiakos (Kreeka) ja Kfar Saba (Iisrael). Ma olen aus: tegin valiku puhtalt raha põhjal, et peret toetada, ja valisin Kfar Saba.
Juhuse tahtel tõi eelmine hooaeg sind siiski ka Saaremaale, kus mängisid Kfar Sabaga eurosarjas 1/8-finaali.
Tead, ma tundsin siin end juba selles mängus koduselt, kuigi esindasin vastasvõistkonda. Iisraelis on vaiksed poolehoidjad, aga mina tulen Brasiiliast ja olen kuumavereline. Mulle meeldis siinne atmosfäär hoopis rohkem. Tänu sellele õnnestus ka hea mäng teha ja mind valiti mängu parimaks.
Kes sinu vastu tänavu suvel veel huvi tundsid?
Olympiakos ja Syros Kreekast, Rumeenia meister Galati ja üks klubi Katarist.
Ja miks sa Saaremaa kasuks otsustasid?
Esiteks ma räägiksin veel sellest, miks ma eelmisel hooajal siia kohe tulla ei tahtnud. Olin nimelt mänginud varasemalt Kreeka saarel Syrosel, kus polnud vabal ajal mitte midagi teha. Kuna ka Saaremaa on saar, siis arvasin, et siin võib mind midagi taolist ees oodata. Õnneks on siin oluliselt rohkem võimalik väljundeid, kuidas aega parajaks teha.
Enne Saaremaaga lepingu sõlmimist suhtlesin mullu siin mänginud Daniel Macieliga, kes andis palju detailset infot. Ta ütles, et palga kättesaamisega pole probleeme ja kogu klubi toimib hästi. Siis mõtlesingi, et miks mitte proovida!
Kas Macieli poolt öeldu on tõeks osutunud?
Jah, täielikult! Ja ma ei ütle seda seepärast, et ma olen praegu Saaremaal ja esindan neid. Lihtsalt need väikesed asjad, mida klubi igapäevaselt mängijate heaks teeb, on äärmiselt olulised, et mängija end võõrsil hästi tunneks. Võtame kasvõi jalatsid, vitamiinid, toidu. Ütlen klubi mänedžerile Hannesele mida iganes vajan ja tema juba jookseb seda soovi täitma. See on uskumatu! Nüüd on meil käsil kolmepäevane photoshoot. Klubi suhtus väga hästi ka minu pere siia tulemisse. Nad maksid mu naise ja kasupoja lennupileti kinni. Ma pole nii suurt detailidele tähelepanu pööramist oma varasemates klubides märganud. Ja tänu sellistele asjadele saan keskenduda täielikult võrkpallile.
Sa oled siin seega perega.
Jaa, lisaks naisele ja kasupojale, kes on mulle väga lähedane, on meil varsti peres veel üks liige. Jaanuaris näeb ilmavalgust nimelt meie tütar.
Väga vahva. Palju õnne, Evandro!
Ma tänan!
Milline on su personaalne eesmärk tänavuseks hooajaks?
Kui ma saan võimaluse jääda Saaremaale 2-3 aastaks või lausa lõpetada oma mängijakarjääri kunagi siin, siis see oleks suurepärane. Nagu ütlesin, on selliseid klubisid raske mujalt leida.
Rõõm kuulda! Aga meeskondlik eesmärk?
Kui lepingu allkirjastasin, oli mul soov hakata uuesti heal tasemel võrkpalli mängima. Muidugi on minu jaoks väga oluline ka tiitlite võitmine. Tahan kõik kolm siinset sarja ära võita – see on mu eesmärk. Kui olin Saaremaaga liitunud, siis jälgisin suure huviga, keda veel meeskonda toodi. Mõistsin valikute järgi, et me saame kokku väga hea meeskonna.
Kui palju sa teiste Eesti klubide käekäigu vastu huvi tunned?
Tegelikult tean ma Eesti klubide kohta juba sellest hooajast, kui Küprose klubiga Pärnus eurosarja mängimas käisin. Aga muidugi jälgin ma nüüd siinseid mänge. Nädalavahetusel vaatasin arvutist Tartu Bigbanki ja Tallinna Selveri ning TalTechi ja Selveri mängu.
Eesti liigat loetakse tänu mitmete koondislaste koju naasmisele viimaste aegade tugevaimaks.
Mulle see meeldib, et konkurentsi jagub. Selver, Tartu ja Pärnu on head meeskonnad. Ja TalTech suudab samuti väga hästi mängida, nagu nädalavahetus näitas.
Ole hea, iseloomusta ennast kui võrkpallurit.
Ma ütleksin, et ma olen agressiivne tüüp. Minu tugevused on rünnak ja serv.
Aga nõrkused?
(Muigab.) Oi, kindlasti blokk! Ja kaitsemäng ka. Olen Saaremaal iga päev selle nimel tööd teinud, et ka nendes elementides areneda.
Kes sind seni kõige rohkem üllatanud on Saaremaa meeskonnas?
Markus (Uuskari). Kuna Hindrek oli hooaja eel vigastusega väljas, siis sai Markus palju mänguaega ja kasutas seda väga hästi ära. Tema on minu jaoks heas mõttes üllatus olnud. Aga ka liberod Alari (Saar) ja Johan (Vahter) on siin väga-väga head. Need kolm meest panid mind ahhetama.
Ja lõpetuseks, kuidas sa peatreener Ioannis Kalmazidist iseloomustaksid?
Mulle meeldib ta väga. Tema oli ka üks peamiseid põhjuseid, miks Saaremaaga otsustasin liituda. Meil on ühine mänedžer samuti. Sain palju infot tema kohta. Lisaks olin ise Küprosel näinud, kuidas ta meeskonna üles ehitas. Mulle meeldib see, et ta märkab ja paneb rõhku nüanssidele. Ta on pealtnäha rahulik, kuid suudab õigetel hetkedel ka karm olla. Ta oskab leida tasakaalu.
