Kaks Lõuna-Eesti meest, võrulane Oliver Lüütsepp ja tartlane Mart Naaber on kerkinud Soome võrkpalliliigas tänavu tähelepanu keskmesse, sest nende koduklubi Akaa Volley heitleb esmakordselt kohalikus sarjas medali ja tegelikult isegi tiitli eest.
16 000 elanikuga Akaa linn tekkis alles tosin aastat tagasi, kui haldusreformi tulemusel liideti lähestikku asuvad Toijala, Viiala ja Kylmäkoski. Akaa nime näeb linnapildis siiski tänaseni harva. Ka meeskonna mängusaal, Lüütsepa elukoht ja Helsingi – Tampere liinile jääv rongipeatus asuvad just Toijalas. Et Toijalat lahutab pealinnast pooleteisetunnine rongisõit, kuulub ta tänapäeva kiirenevas maailmas juba vaat et Helsingi eeslinnade hulka, sest igal hommikul sõidab märkimisväärne hulk Akaa elanikke metropoli tööle.
Jaanuarikuu on Akaas tänavu teistsugune kui varem. Ja mitte ainult väljas vookleva roheluse ja pidevate vihmasadude, vaid ka kohaliku võrkpallimeeskonna tekitatud furoori tõttu. Soome ühes suuremas ajalehes Iltalehti paiknesid hiljuti spordiosas kaks eestlaste saavutustele pühendatud lugu kõrvuti: Lüütsepa ja Akaa edu kohalikus võrkpalliliigas ja Ott Tänaku MM-tiitel rallis. Akaa tõusust on suure uudisloo teinud isegi rahvusringhääling Yle, kohalikest väljaannetest rääkimata.
Olgugi et Toijalas jagab Akaa’ga spordisaali kohalik saalijalgpalli meistriliigameeskond, on väikelinna kõige popimad poisid hetkel just võrkpallurid. Võrkpall24 satub Soome jaanuari teisel nädalavahetusel, mil Akaal on käsil 13-mänguline võiduseeria ja kodusaalis kohtutakse Soome ühe tippklubi Savo Volley’ga. Oodatud mäng toob saali 633 inimest, mis on meeskonna uus publikurekord.
Akaa võiduseeria saab siiski läbi, sest tasavägisest mängust hoolimata tuleb vastu võtta lõpuks 0:3 kaotus. “Võib-olla ongi hooaja tähtsamatele mängudele mõeldes parem, et vahepeal tappa saime,” poetab Lüütsepp pärast mängu omakeskis vesteldes ega nukrutse liialt.
Mängujärgsel vabal päeval meeldib Oliverile koos abikaasa, endise Tartu naiskonna mängija Kaisa Lüütsepa (varem Soomets) ja peagi esimest sünnipäeva tähistava tütre Laureniga minna 20-minutililise rongisõidu kaugusel asuvasse Tampere linna, kus jagub tegevusi pisikesest Toijalast kordades rohkem. Nüüdki, intevjuu puhul, võtame ette sama teekonna ja alustame jutuajamist linna kõrgeima hoone katusekohvikus.
33-aastane Lüütsepp sattus Akaa meeskonda 2018. aasta kevadel poolenisti juhuse tahtel, kuid pole otsust kahetsema pidanud. Akaa on kahe hooaja jooksul muutunud oluliselt professionaalsemaks klubiks. Nii palliväljakul kui ka selle kõrval luuakse mängijatele varasemast paremaid tingimusi, mis on tekitanud võimalused ka paremate tulemuste saavutamiseks. Tõsi, põhiturniiri kohtade põhjal medaleid ei jagata – hooaja edukuse määrab kevadine play-off.
Oliver, kas esimene ja teine aasta Akaas on olnud totaalselt erinevad?
Jah, teadsin teisel aastal meeskonda tulles, mida oodata – kuidas klubi ja inimesed töötavad. Ja mingid asjad, mida tahtsin võrreldes eelmise aastaga muuta, olidki klubi poolt muudetud. Ka Soome liigas on teisel aastal oluliselt lihtsam. Olen nüüd kõigi vastaste ja enamike mängijatega tuttav. Igast vastasest on enne eeltöö tegemist mingi pilt ees.
Kas esimene aasta kulus seega kooliraha maksmiseks?
Mingi mõju sel kindlasti eelmisel aastal oli küll, et tegu oli mu esimese hooajaga Soomes. Pidin väga palju eeltööd tegema, et mängudeks valmis olla. Täna saan keskenduda mängude eel konkreetsele nüanssidele ega pea enam vastasmängijatega end kurssi viima.
Olgem ausad, sul on võrreldes eelmise aastaga tänavu ka oluliselt tugevamad mängijad meeskonnas.
Üks suur erinevus võrreldes mullusega oli see, et eelmisel aastal pandi mulle meeskond kokku. Tänavu olin aga ise mängijate komplekteerimise protsessis sees. Need mängijad, keda tahtsin välja vahetada, sai ka välja vahetatud. Tõsi, ma ei teinud seda tööd üksi. Meie esimene valik on Soome klubina igale positsioonile Soome mängija. Lõpuks tuleb öelda, et saime kätte sisuliselt kõik esimesed valikud, keda selle hooaja eel soovisime. Sellist asja juhtub väga harva. Ka Mardi (Naaber) kohale tahtsime esialgu üht soomlast, kes otsustas siiski varakult ära, et jääb oma koduklubisse. Nii avaneski Mardi uks, kes oli seejärel meie esimene valik. Aga muus osas… Üks sidemängija (Soome koondislane Akseli Lankinen), üks nurgaründaja (Eetu Pennanen), üks temporündaja (Aleksi Kaatrasalo) ja muidugi diagonaalründaja Urpo Sivula – need olid kõik meie esimesed valikud. Sivula liitumine oli tegelikult klubipoolne idee, aga mul ei saanud sellise klassiga mängija liitumise vastu midagi olla. Kui sa saad oma meeskonda Soome tänase hetke parima diagonaalründaja ja koondise põhimehe, siis see on igal juhul hea.
Kas Sivula on parim diagonaalründaja, kellega oled oma treenerikarjääri jooksul kokku puutunud?
Ma ei julge otseselt nii öelda, sest mulle meeldis väga Tartus Bradley Gunter ka. Sivula ja Gunteri vahel on raske valida, aga Soome klubis eelistaksin kindlasti soomlast ehk Sivulat.
Mulle on jäänud mulje, et Soome ühiskonnas on spordivõistkondade puhul üldiselt tulemusest tähtsam see, et kohalikel inimestel oleks nädalavahetuseti lihtsalt üks tore koht, kus kokku saada, paar pirukat süüa ja juttu ajada. Eestis on igal klubil aga selged eesmärgid ja tulemus moodustab klubijuhtide rahulolust suure osa.
Kuna ma siin Soomes kommentaaridest ja arvamustest alati täpselt aru ei saa, siis ei pruugi ka kriitilisust tajuda. Ma ei ava ka näiteks kunagi Eestis enda kohta käiva artikli kommentaariumit. Eestis on kindlasti ebaõnnestumiste järel nurinat kuulda palju. Soomes on aga küsimus, kas nurinat on lihtsalt vähem või mina ei saa aru sellest. Mul on keeruline võrrelda treenerile pandud kohustusi ja ootusi Eesti ja Soome klubides. Okei, ma tean võib-olla jah, mida teised treenerid on pidanud Eesti klubides tundma. Soomes antakse selles suhtes ilmselt küll töörahu rohkem. Soomes usutakse reeglina protsessi ja antakse andeks rohkem. Eestis oodatakse aga alati tulemust, mis hooaja eel meeskonnale on pandud, olgu see siis kuldmedal, pronksmedal või midagi muud. Ja kui eesmärki ei õnnestu täita, siis ollakse kriitilised. Mina saan võrrelda oma kogemuse põhjal Tartut ja Akaat. Tartu on Eesti võrkpallis n-ö võitev klubi, kus treenerilt nõutakse tiitleid. Akaa puhul on aga tegu tõusva klubiga, mis liigub aasta-aastalt tipule lähemale. Sellest lähtuvalt on ka ootused erinevad.
2018. aasta märtsis otsustas Tartu Bigbank sinuga pärast Balti liiga veerandfinaalis välja langemist koostöö lõpetada. Täna on sellest sündmusest kaks aastat möödas. Kuidas sa toona juhtunule tagasi vaatad?
Tol hetkel… Võib-olla esimesed päevad panid tõsisemalt mingite asjade järele mõtlema, kuid seejärel tekkis küllaltki kiiresti vabanemise tunne. Olin jõudnud Tartuga sellisesse seisu, et ma ei teadnudki enam, mida muuta, et olukorda paremaks muuta. Mõned nädalad hiljem mõtlesin ma muidugi sellele, mida üldse edasi tegema hakkan. Teadsin, et võin teha tööd nii võrkpallis kui ka muul erialal, aga küsimus oli just selles, et millised on antud hetkel head ja õiged otsused. Ma ei saa õnneks siiski öelda, et see väga raske periood oli. Võtsin väikese puhkuse pärast Tartust lahkumist ja seejärel tekkisid uued ideed. Poolteist kuud pärast Tartust lahkumist olin juba Akaaga lepingu sõlminud. See läks kuidagi kiiresti.
Kuidas Soome tolle hetke väikeklubi Akaa sinuni üldse jõudis?
Kirjutasin oma soomlasest tuttavale, kes on ühtlasi Akaa Volley üks juhtidest. Küsisin talt, kas ta teab Soomes mõnd klubi, kel oleks vaja treenerit. (Muigab.) Vastus oli lühike ja lakooniline: me helistame sulle esmaspäeval. Ja nii läkski.
Kas Soomes annab meistriliigaklubi peatreenerina töötamine suurema kindlustunde kui Eestis? On Soomes palgad kõrgemad?
Jah, mulle makstakse siin ametlikult palka ja see on tunduvalt suurem kui oli Eestis. Samas on selge ka see, et kodust eemal olles ja võõras keskkonnas elamisel on oma hind. (Naerab.) Aga ega ma rikkaks ei saa treeneritööga ka Soomes.
Kas see, et sinu ja Kaisa perre sündis aasta eest tütar Lauren, tähendab, et Soome-periood tuli isiklikus elus kõige keerulisemal ajal?
Täna pole sellest suurt probleemi tekkinud, kuna olen saanud piisavalt palju aega veeta koos abikaasa ja lapsega. Aga nad käivad ikka Eestis ka periooditi, et siin liiga rutiinseks elu ei muutuks. Ja ka ma ise käin kuus korra-kaks Eestis, kui kasvõi poolteist või kaks päeva on vaba. Hetkel on selline mudel töötanud. Eelmisel aastal oli selgelt keerulisem, sest Kaisa pidi olema sünnituse eel ja järel Eestis ning meeskonna hooaeg oli raskem. Võib-olla tulevikus on jälle keerulisem, kui laps kasvab suuremaks. Eelmisel aastal ütles näiteks VaLePa sloveenist treener, et tal on kodus 7 ja 10-aastane laps ning ta lihtsalt ei suuda neist kogu aeg eemal olla. Seepärast otsustas ta pärast eelmise hooaja lõppu ka teisest lepinguaastast loobuda ja läks tagasi koju. Õnneks on meil natuke kergem kodus käia – tuleb ainult üle lahe minna.
Arvestades seda, et nii sina kui ka Kaisa olete Eesti tasemel võrkpalli mänginud, siis ega Laurengi vist võrkpallist pääse?
(Muigab.) Mina ütlen kogu aeg, et tütar hakkab golfi mängima. Siis saaks isa hakata caddie’na käima turniiridel kaasas ja tütar koguks auhinnarahasid. Aga ema pole selle plaaniga hästi nõus. Eks me vaatame, mis siit tuleb. Kindlasti Lauren mingil hetkel spordipisikuga nakatub, sest nii minu kui ka Kaisa pere on väga tihedalt spordiga seotud. Pealegi käib ta juba praegu saalis mänge vaatamas ja näeb võrkpalli mängivaid mehi televiisorist. Võrkpalli on tema elus nii palju, et see võib jääda iseenesest külge. Samas, ega ei tea ka – võib-olla hakkab ta hoopis klaverit mängima. Nende valikuteni on täna veel palju aega.
Räägime natuke naiste koondisest, mille abitreener sina koos Marko Metiga Andrei Ojametsa juhendatavas võistkonnas olid. Kas EM-ile pääsemine ja seal osalemine tähendas, et sul jäi seljataha üks elu erilisemaid suve?
See oli väga lahe suvi kindlasti. Teine nii lahe suvi oli 2013. aastal, kui me 1993. aastal sündinud poistega juunioride MM-ile pääsesime. Seal oli peatreener Urmas Tali, abitreener Raul Reiter, statistik Alar Rikberg ning mängijatest Robert Täht, Renee Teppan, Ronald Järv ja teised. Aga nüüd seljataha jäänud naiste koondisesuvi oli väga õpetlik samuti, kogusin sealt lisaks muule palju elutarkust.
Viimasel ajal on mitmes intervjuus kõlanud lause, et naisi on keerulisem treenida kui mehi. Kas sa kirjutad sellele seisukohale alla?
Osasid naisi on väga lihtne treenida.
Kõik sõltub siis ikkagi konkreetsest inimesest?
Jah, kindlasti. Mina ei tee selles osas vahet naisel ja mehel. Selles Eesti koondises oli minul näiteks mitmeid väga lihtsasti treenitavaid naisi. Samas on igas naiste ja meeste võistkonnas keerulisemad hoolealused. Ma leian, et ka treeningmetoodikas pole naistel ja meestel suuri erinevusi. Võib-olla naiste puhul peab arvestama mingite asjadega rohkem, aga kardinaalsed erinevused puuduvad.
Kas mehi on huvitavam treenida, kuna nende tase on kõrgem?
Ei ole. Näiteks Eesti naiste koondist on väga-väga huvitav treenida, sest meie parematel mängijatel on täna ikkagi korralik tase.
Jätkates taseme teemal: kas sa usud, et Eesti naiste koondise järgmiste aastate eesmärgiks saab olema taseme tõstmine või hoidmine?
Võrkpallis on lõpuks vaja 7-8 korralikul tasemel mängijat, et midagi saavutada või kuhugi jõuda. Meil on hetkel küsimärk õhus vaid sidemängija ja libero positsioonil. Ülejäänud kohad on välismaal mängivate naistega kenasti kaetud. Aga sidemängijatest on meil täna vaid Julija Mõnnakmäe ja Kaisa Bahmatšev, kes sellise taseme välja kannataksid, aga nad mõlemad mängivad tänavu kodumaal amatööridena. Nende kahe valmisolekust ja panusest sõltub eeoleval suvel väga palju. Hetkel pole ka sellist tagalat veel olemas, kust kohe neile võrdväärne asendaja tuleks.
Mis saab sinust edasi? Kas oled naiste koondise abitreenerina jätkamas?
Olen langetanud otsuse, et kuna mul on nüüd laps, siis tahaksin kaheaatase pausi järel võtta ühe suve, mil olla lihtsalt perega. Viimase kahe aasta jooksul on mu pikim võrkpallist eemal oldud periood olnud üks kuu. Kindlasti oleks väga huvitav uue peatreeneri Lorenzo Micelliga koos töötada, aga elus tuleb vahel teha raskeid otsuseid.
Tuleme tagasi Akaa meeskonna juurde. Kas meeskonna eesmärgid on tänu edule hooaja käigus muutunud?
Klubijuhtide eesmärk on endiselt parandada meie eelmise hooaja kuuendat kohta. Kusagilt pole muid eesmärke vahepeal juurde tekitatud. Minu isiklik eesmärk on keskenduda järgmisele mängule. Proovime igat mängu võita. Kuhu me lõpuks välja purjetame, selgub kevadeks.
Kui klubijuhtide taktikast lähtuda, siis tasuks ehk tänavu teenida viies, järgmisel aastal neljas koht ja nii edasi…
Klubil ongi suur eesmärk pääseda 2027. aastaks Soome liigas medalile. (Muigab.) Ma ütlesin ka neile juba naljaga, et sorry, mul pole nii palju aega! Praegu on meil läinud hästi, aga me peame oma taset hoidma ja tegelikult veel parandamagi. Selge on see, et Soomes on hetkel kuus väga korraliku tasemega meeskond. Lihtne pole meil neist kellegi vastu. Üks asi on põhiturniiril hästi mängida, teine asi on play-off’is sama teha. Eks me kõik tahame jõuda nii kaugele, kui võimalik. Ja medalit tahaksid samuti kõik. Eks mu endagi eesmärk ole – mis siin salata – midagi hooaja lõpuks ikkagi kaela saada. See oleks väga suur asi. Aga ma pole võtnud seda kinnisideeks, mida iga päev välja öelda. Kui ma või me meeskonnale kohustused peale paneme, võime teha iseendile karuteene.
Iseenesest võiks õnnestumise korral sellise meeskonnaga isegi meistritiitli eest mängida.
Ma ütlen selle peale nii, et ma ei tunne tänavu ühelegi mängule vastu minnes, et me ei võiks võita. See tähendab, et teoorias peaksime me olema valmis ka meistritiitli eest heitlema. Aga minu suhtumine on ikkagi see, et peame keskenduma alati ainult eelseisvale mängule. Ma ei tahaks võistkonnale tervikuna pingeid peale panna, kuigi mu meeskonnas mängib mitmeid väga kogenud mängijaid, kes ei tohiks ka pingete all verest välja lüüa.
Kas tänavu on olnud tänu edule ka muresid võistkonnas vähem?
Jah, läbi võitude tekib enesekindlus ja tunne, et see, mida teeme, on õige. Kui asjad ei õnnestu, siis otsid rohkem lahendusi, sunnid end veel rohkem tööle. Praegu, mil mäng kulgeb, liigud sama mudeliga edasi. Hetkel on lihtsalt see küsimus, et liiga mugavaks ei muutuks. Tuleb kontrollida, et nii ise kui ka mängijad vajaliku töö ära teeksid.
Kas Mart on tänavu su eriprojekt?
Mart oli mu eriprojekt kümme aastat tagasi, kui ta keskkooli lõpuklassides võrkpalli juurde jõudis. Täna on ta juba valmis mängija. Mina ei võtnud teda seepärast Akaasse, et tahtsin teda isiklikult treenida. Meil oli vaja lihtsalt korralikul tasemel temporündajat. Me oleks võinud võtta selle mängija ka Bahamalt, nagu eelmisel hooajal, aga otsustasime seekord eestlase kasuks. Selge on see, et ma tunnen Marti läbi ja lõhki ning teadsin, keda ostan. Aga ta pole toodud siia mingi projekti raames.
Kuidas Mart hakkama on saanud?
Ta alustas hooaega väga hästi. Mingil hetkel tekkis aga haiguse tõttu väike paus, pärast mida on tema vormikõver käinud üles-alla. Teiseks tuleb ka seda öelda, et tema võistkonnasisesed konkurendid on hästi mänginud. Seepärast on tulnud tal mänguaega jagada. Aga viimastes mängudes on Mart jälle korralikult hakkama saanud. Ma usun, et hooaja teises pooles tema ebastabiilsus kaob.
Kui palju ta enda kallal vaeva näeb?
Mart töötab korralikult. Pigem teeb ta rohkem tööd enda kallal kui teised temporündajad, kuigi mul pole ka neile otseselt etteheiteid. Mart käib lihtsalt jõusaalis rohkem ja oleme vahel enne väljasõite temaga ka pallisaalis individuaalset tööd juurde teinud. Nüüd peab vaatama, et ta liiga palju trenni ei teeks, sest mänguisu ja värskus peavad säilima hooaja tähtsamate mängude saabudes. Rääkisime ka tema endaga just sellest, et ta peab hakkama oma head treenitust vaikselt mängudes ära kasutama, värskust ja vormi ajastama. Peagi jõuab kätte aeg, mil fookus peab minema puhkamisele ja toonuse hoidmisele.
Kas sa usud ja näed, et Mart võiks Soome liigast veel ühe sammu edasi astuda?
Ma loodan, et ta suudab seda teha. Eks sellistes küsimustes mängib ka õnnefaktor rolli. Temporündajaid on maailmas palju. Et tal õnnestuks mõnes veidi tugevamas liigas leping teenida, tuleb tal kellelegi silma jääda. Võimeid tal kindlasti on. Aga päris kõige tugevamatesse liigadesse ta arvatavasti enam ei jõua, sest selleks oleks vaja väga suurt arenguhüpet. Unistus võib sportlasel aga alati olla.
Kas Mardi kui ülipika mängija puhul on võimalik treeneril ka tema nõrkusi kuidagi väljakul ära peita ja tuua esile just tugevused?
Sel hooajal oleme pannud temporündajatega treeningutel tavapärasest rohkem rõhku just kaitse- ja üldmängule, et nad saaksid hakkama ka olukordades, mis ei kuulu nende põhiülesannete hulka.
Nii pole ka ime, et Mart pani Savo vastu ühe pika ja puhta tõste Sivulale.
Need on asjad, mida on Mardiga ka Tartus ja Eesti koondises harjutatud. Ta pole sellistes elementides kindlasti kõige kehvem mängija.
Tuleme tagasi sinu enda juurde. Kui pikalt sa oma karjääri ette mõtled?
Täna pole ma veel kindel, mida järgmisel hooajal teen, aga arvatavasti olen võrkpallitreener (Muheleb.).
Kas tänast Tartu Bigbanki meeskonda vaadates mõtled sa vahel ka seda, et mis oleks, kui…
Ma arvan, et ma ei tahaks olla Kert Toobali treener.
Miks?
Sest ta on minust targem. (Lüütsepp vastab tõsiselt ja muigab seejärel kergelt. Tema näost võib välja lugeda, kui palju ta Toobalit austab.)
Kui palju sa Credit24 Meistriliigat ehk Eesti – Läti ühisliigat vaatad?
Olen asjadega kursis. Kui pärast trenni õhtust söön, siis panen üldiselt mõne Eesti mängu käima. Ka reisides vaatan tihti mänge. Arutame Mardiga Eesti – Läti liiga asju. Kui üks meist pole näiteks mingit head mängu näinud – üldiselt olen see pigem mina -, siis teine annab ülevaate.
Akaas mängib ka selline mees nagu Enderwin Herrera, kes esindas Tartut veel ajal, mil sina olid mängijana Võrus. Kas ka tema uurib Eestis toimuva kohta?
Vahel oleme Mardiga pulli pärast näidanud talle, millises saalis Tartu nüüd mängib ja milline on Tartu meeskond. Aga rohkem ta ei tea.
Soome liigat vaatad sa vist ikkagi rohkem kui teisel pool lahte toimuvaid mänge, sest see siin on su töö?
Jah, kui samaaegselt toimub mõni Eesti ja Soome liiga mäng, siis valin üldiselt Soome mängu (vahemärkusena tasub lisada, et Soomes tehakse mängudest hoopis vähem ülekandeid kui Eestis – toim.). Tänapäeval on üldse nii palju mänge, mida võiks vaadata. Vahel eelistan Soome ja Eesti mängudele hoopis Meistrite liigat.
Lõpetuseks, kuidas soome keele õpingud kulgevad?
Seljataga mind enam kiruda ei saa, kuna mõistan nii palju. Räägin vahel sihilikult ka mängijatega mõne sõna soome keelt, et nad näeksid, et saan aru. Aga mu töökeel on ikkagi inglise keel ja see on ka põhjus, miks ma soome keelt veel ladusalt ei räägi. (Lüütsepp ja Naaber liitusid hiljuti Toijalas soome keele kursustega ja võtsid kolmanda liikmena kampa Enderwin Herrera, kes on Soomes elanud juba pikki aastaid, aga polnud seni polügloti-staatusest hoolinud. Esimene tund olevat ka juba ära tõestanud, kui keeruline on Venetsueelast pärit mehel keelt soome keele järgi väänama hakata.)
Kas Soome ühiskond sobib sulle?
Mul pole selle vastu midagi, jah. Siin pole midagi nii erilist. Mulle see kõik meeldib, mis meil siin klubis ja selle ümber toimub. Kuna klubi on noor ja tõusev, siis jagub entusiasmi kõikjale. Ja see, mis eduga on kaasnenud, on kihvt. Ma arvan, et ma olen sattunud õigel ajal õigesse kohta. Kindlasti on mul selles edus oma panus, aga see pole mingil juhul ainult minu teema. Mul on hea meel selle teekonna üks liikmeid olla.
