Eesti rahvusnaiskonna temporündaja Eliise Hollas (26) on võrkpalliringkondades tuntud kui inimene, kelle isikuomaduste kohta pole halba sõna vist keegi kuulnud. Möödunud nädalavahetus tõestas ilmekalt, miks see nii on.
Kell 15.30 jooksis Hollas algkoosseisus väljakule TalTech/Tradehouse’i Balti liiga kohtumises Kaunase vastu. Tund aega ja kolm geimi hiljem oli võruka kontole kogunenud 14 punkti (+11) ehk rohkem kui isegi naiskonna rünnakuliidritel Nette Peidil ja Kadi Kullerkannul. TalTechi peatreener Marko Mett teadis, mis Hollast veel ees ootamas on, ja saatis tema asemel neljandas geimis mängu lõppskoori (3:1) vormistama kogenud kapteni Mari Loormani.
Loetud minutid pärast matši lõppu võttis Hollase auto peale Võru naiskonna peatreeneri Raivo Jeenase tütar, TalTechi mängus lauasekretärina tegutsenud Kati, et toimetada keskblokeerija kümne kilomeetri kaugusele Tallinna Ülikooli värskelt renoveeritud spordisaali. 20 minutit hiljem ehk täpselt kell 17.30 oligi Hollas teisel pool linna, TalTechi särk Famila/Võru oma vastu välja vahetatud, ja asus keha kergelt üles soojendama. Kell 18.00 jooksis ta Võru eest juba algkoosseisus väljakule, et kodukandi klubi karikavõistluste veerandfinaali avamängus suure konkurendi Tallinna Ülikooli vastu võidule vedada.
Töö kujunes kiireks ja korralikuks. Hollas kogus Võru 3:0 (19, 17, 18) võidumängus identsed numbrid nagu TalTechi eest ehk 14 punkti (+11) ja kujunes efektiivsusnäitaja poolest üleplatsinaiseks, mis pole temporündaja positsioonil tegutseva mängija jaoks kunagi lihtne ülesanne. Kahe mängu ja kuue geimi peale sai ta kirja seejuures muljetavaldavad 9 blokipunkti.
Nüüd on aga viimane aeg anda sõna päevakangelasele, kes jääb endale omaselt pigem tagasihoidlikuks ega tähtsusta juhtunut üle.
“Mett kinnitas küll, et tema poolest võinuks ma pühapäevasest mängust puududa (Hollas oli päev varem juba aidanud TalTechi võidule Alytuse vastu, kogudes 9 punkti (+9)), aga Raivo Jeenas ütles, et läheksin ikka TalTechi mängule ka. Kuna mõlemad võistkonnad on minu jaoks olulised, siis läksingi,” selgitab 185 sentimeetri pikkune võrkpallur.
Kuidas naiskonnakaaslased Võrust reageerisid, kui Eliiset silmasid? “Kui nad nägid mind saali jooksmas, siis ütlesid, et ma olen hull mutt. Jeenas küsis aga esiteks, et miks me Kaunasele ühe geimi kaotasime,” muigab Hollas. “Tegelikult polnud see ettevõtmine nii hull midagi. Tegin natuke palliga soojaks uuesti ja olin valmis. Võru eest mängimine on kuidagi teistmoodi. See on tore vaheldus, sest seal jään vahel ka tagaliinis väljakule ja saan servi vastu võtta.”
Eelmised viis hooaega välismaal, neist viimased neli seejuures Prantsusmaa klubis Terville’is mänginud Hollase plaanid olid suvel seejuures hoopis teistsugused, kui praeguseks välja on kujunenud. Ta astus nimelt sügisel Tartu Ülikooli ja hakkas omandama füsioteraapia eriala. “Kui langetasin otsuse Eestisse jääda, siis ausalt öeldes mõtlesin, et võrkpallimängu osakaalu võiks vähendada. Nüüd on ikkagi sedasi välja kujunenud, et võrkpalli on mu elus sama palju kui välismaal oldud aastatel. Lihtsalt tase on teistsugune,” ütleb Hollas.
Hollase päevad näevad nüüd sellised välja, et nädala sees elab ja õpib ta Tartus. Kolmapäeviti võtab Võru abitreener Alar Kaljuvee tema ja veel mitmed mängijad auto peale, et 70 kilomeetri kaugusele trenni sõita, ülejäänud päevadel käib ta aga Tartu Ülikool/Bigbanki treeningutel. Jõusaalist asub Hollas läbi siis, kui parasjagu hommikuti või lõuna ajal õppetöös vaba momendi leiab. Trenne teeb ta niisiis vahel ka kaks korda päevas. Tallinna sõidab Hollas auto, rongi või bussiga – kuidas parasjagu mugavam on – reeglina nädalavahetuseti, kui TalTech Balti liigas mänge peab. Õnneks on tal reisikaaslanegi tihti võtta, sest Tartus elab, õpib ja treenib ka TalTechi libero Kristi Nõlvak.
Kas graafik on sedavõrd tihedaks kujunenud, kuna Hollas ei suuda vanadele sõpradele ja tuttavatele “ei” öelda? “Jah, just nii see vist ongi,” naerab Hollas. “Eks alguses oli veidi keeruline logistikat paika saada, aga nüüd on asjad selgeks saanud, kuigi (koroona tõttu) tuleb igal nädalal vaadata uuesti kava, et millal järgmised mängud on tulemas.”
Kas seda ohtu pole, et Hollas tõmbab lõpuks ka Tartu naiskonna särgi selga? “Kahest võistkonnast piisab, muidu läheks kalendri koostamine täiesti võimatuks. Ent olen väga tänulik Tartu naiskonnale, et saan nendega koos treenida,” ütleb ta. Ka rahaliselt saab Hollas enda sõnul hakkama. “Seepärast hetkel ei muretse. Välismaal mängitud aastatest on omajagu raha kõrvale pandud, lisaks toetab võrkpalliliit.”
Hollas möönab, et liitus TalTechiga ennekõike esialgse Soome liiga plaani tõttu. Samas usub ta, et ka praegune variant, kus mitmed koondise põhituumiku mängijad saavad igapäevaselt kokkumängu harjutada, tuleb Eesti koondisele eesseisvaid EM-valikmänge silmas pidades pigem kasuks.
Ja lõpetuseks, Eliise on varasemalt näinud võrkpalluriteks sirgumas õdesid Anett, Greete ja Heleene Hollast, aga nüüd avanes tal Võru naiskonnas võimalus mängida 16-aastase Salme Adeelega, kes tegutseb vastavalt vajadusele tempo- või nurgaründaja kohal. Millise mulje õdedest noorim* on seni jätnud?
“Ma polnud enne Eestisse tagasi tulemist näinudki Salme Adeelet mängimas. Ta on tubli ja noortekoondistes pikalt olnud. Aga näha on veel seda, et teda tuleb julgustada väljakul. Ma ei tea, mis plaanid tal tulevikus võrkpalliga seoses on, sest ta tuli sellest aastast Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumisse õppima ja kerge tal praegu pole. Usun siiski, et temast tuleb hea mängija,” tiivustab Eliise õde jätkama.
*Ärgem unustagem, et Hollaste peres kasvab ka pesamuna Hendrik, kel selge siht võrkpalluriks saada juba maast-madalast silme ees!
