Eesti võrkpallikoondise diagonaalründaja Valentin Kordas on hea näide sellest, kui palju tahta ja rohkelt tööd teha, on ka väiksest Eestist võimalik teenida endale igati korralik välisleping. Nii ongi tema tiivad kandud teda Itaaliasse, kui lõi käed sealse esiliigaklubi Motta di Livenzaga.
Esimese tutvuse võrkpalliga tegi 24-aastane Sillamäelt pärit mängumees 7-aastaselt, kui tema isa kutsus poja endaga võrkpallitrenni. Paralleelselt tegeles meie armastatud alaga Kordas ka tennisega, kuid pikema õlekõrre tõmbas just võrkpall. Kuna Sillamäel lastele võrkpallitrenne polnud, hakkas hüüdnime Valya kandev poisiklutt käima bussiga Narva trenni. Venemaa piiri ääres paiknevas linnas treenis ja mängis ta kokku kaheksa aastat ja olgu mainitud, et Kordas ei jätnud vahele ühtegi trenni.
Keskkooli eelviimases klassis sai Kordas Janis Sirelpuult kutse tulla TalTechi mängima. Ambitsioonika noormehena võttis ta kutse vastu ja tegutses esialgu nurgaründaja positsioonil, kuid olude sunnil liikus diagonaaliks, kuhu on ta tänaseks püsima jäänud.
Intervjuus Võrkpall24’le rääkis Kordas, et selline pakkumine tuli talle üllatusena ning “jah” sõna ütlemisega kaua ei venitanud.
“See on minu võrkpallikarjääris kindlasti samm edasi. Minu jaoks on see katsumus, kas ma suudan seal hästi mängida või mitte. Põhiliseks eesmärgiks on saada hea kogemus ja kasvada mängijana veelgi. Eks see pakkumine ikka üllatusena tuli. Pakkumisi tuli Itaaliast veel, aga aste madalamalt. Otsustasin ikkagi esiliigasse minna, kuna seal on juba tase kõrgem ja pakkumine oli hea. Esimest korda näitasid nad huvi minu vastu umbes juuni keskel.”
“Ma tean, et Tartu oli samuti minuga jätkamisest huvitatud ja mul oli ka nendega veel aastane leping järel. Tartul olid juba mingid plaanid paika pandud ja nüüd läksid need natukene sassi, sest itaallaste pakkumine tuli üpriski hilja. Eesti klubid on selles mõttes vastutulelikud, et kui tuleb hea pakkumine, siis kätt ette ei panda,” rääkis Kordas ülemineku tagamaadest ning jätkas, “Üks pakkumine tuli ka Iisraelist, aga nurgaründaja kohale. Seda varianti ma ei soovinud, sest pole enam paar aastat nurgana tegutsenud.”
Mida mees aga ise uuelt hooajalt ootab? “Võrreldes Eestiga on seal tase kindlasti kõrgem ja ma usun, et ükski mäng seal lihtne pole. Minu jaoks saab olema kindlasti huvitav, sest on ju teine riik, teistmoodi kultuur ja täiesti võõrad näod. Loomulikult on väike ärevus sees, sest ma ei tea, kuidas seal on ja asjad käivad. Telefonis on juba äpp ja vaikselt õpin itaalia keelt,” lausub ta muiates.
“Olin valmis, et pean Eestisse jääma. Soov oli muidugi välismaale saada ja kui pakkumine tuli, siis kaua ei mõelnud ja uus keskkond on alati huvitav. Ise ma klubiotsingutele ei keskendunud vaid kõik käis läbi agendi.”
Peale eestlase on klubis veel üks välismaalane, Brasiiliast pärit nurgaründaja Matheus Secco Costa, kelle jaoks on see teine hooaeg Motta meeskonnas. Ilmselt hakkavad nii meie mees kui ka kohvimaa pallur kandma põhirolli.
“Liigas on selline reegel, et tohib ainult kaks välismaalast olla. Jutt jäi, et mind ikkagi põhimeheks võetakse. Seal vist on tavaks saanud, et välismaalasi ei võeta võistkonda niisama vaid ikka algkuuikumeesteks. Koormus tuleb ilmselt suur ja tuleb hakata palju tööd tegema. Teine diagonaal (Alberto Cavasini – toim.) mängis eelmisel hooajal Soomes ja temal on nüüd välismaal mängimise kogemus all. Midagi kerget seega oodata pole, kõik tahavad mängida, aga konkurents viibki edasi,” teab Kordas öelda.
Intervjuu käigus selgub, et oma sõna ütles sekka ka Eesti koondise itaallasest peatreener Fabio Soli.
“Enne lepingu sõlmimist ma suhtlesin Fabioga ja kuna ta tunneb minu uue tööandja peatreenerit (Giuseppe Lorizio – toim.), siis ütles mõned head sõnad minu kohta. Tema arvates on see mulle heaks väljakutseks ja võimalus kasvada veel paremaks mängijaks kiiremini ja paremini.”
Alles viis aastat tagasi kõrgemal tasemel mängima hakanud Kordase sõnul on kõik läinud väga kiiresti.
“Muidugi ma nooremana lootsin, et saan veel peale Eesti kusagil mängida. Sellise mõtteviisiga ma olen kogu aeg mänginud ja treeninud. Võtsin siiski rahulikult ega hakanud asju üle mõtlema. Ma olen tõesti päris suurte sammudega edasi astunud, sest esiliigas ma pole mänginud vaid läksin kohe meistriliigaklubisse (TalTech). Sealt Eesti tippmeeskonda Tartu Bigbanki ja nüüd olen juba Eesti koondises ja leidnud välisklubi. Kogu selle aja jooksul olen kasvanud nii füüsiliselt kui vaimselt. See on äge!” sõnab ta muiates.
Mida ütleb 191-sentimeetrine mängumees nendele noortele, kes sarnaselt temale on olukorras, kus kodukandis võrkpallitrenne pole? “Kui sul on soov mängida võrkpalli, siis anna minna ja mine proovi. See pole lihtne, aga kui sul on toetavad vanemad ja suur tahe, siis pole miski võimatu.”
