Tartu Ülikool/Bigbank krooniti kodusaalis karikavõitjaks. Kaks eelnevat karikavõitu pärinevad aastatest 2017 ja 2018. Peatreenerina tegutseva Hendrik Rikandi silmist paistsid rõõm ja rahulolu saavutatu üle.
Hendrik Rikand, suured õnnesoovid tähtsa võidu puhul! Mis tunne sind tänasel mängueelsel hommikul valdas?
Hommikul oli täiesti tavaline tunne. Enne mängu tuli väike surin sisse. Ma ütlesin riietusruumis ka tüdrukutele, et väike surin peab sees olema. On see närv või miski muu, aga ilma selleta ei saa. Enne finaali peab see sees olema. Isegi väljakule astudes võib surin veel sees olla, mängu käigus see kaob. See mõnus surin annab listõuke, et mänguga korralikult alustada.
Kui võidujanus tüdrukud enne mängu olid? Kas valdas kõhklus või tundsite, et täna võib olla see päev, kui karikavõit koju tuleb?
Siin on räägitud, et peaksime see hooaeg justkui favoriidid olema, aga arvan, et kuna meil on olnud muresid erinevate vigastuste ja haigustega, siis me ei võtnud võitu kohustusena, aga tundsime, et suudame. Oma kodusaal ka – siin oleme ikka tähtsaid mänge, mõne üksiku erandiga, võitnud.
Täna olid saalis väga autoriteetsed treenerid – Kristjan Kais kommentaatoripuldis, Andrei Ojamets vastasvõistkonda juhendamas. Kui eriline on nende kõrval olles karikavõit võtta?
Andreiga on mul juba pikalt eriline sõprussuhe – nii treener treeneriga kui sõber sõbraga. Eks muidugi, kui kõrval on mingis mõttes eeskujud või treenerid, kellelt olen üht-teist õppinud, neilt midagi juurde saanud, nende taktikalisi plaane või mõtteid rakendanud, siis lisab see ikka mingisuguse väärtuse. Praegusel hetkel oli oluline, et meie enda võistkond oleks ühtne ja usuks sellesse, mis me oleme see hooaeg teinud ja muudaks seda, mis eelmine hooaeg kripeldama jäi. Eelmine hooaeg me üheski finaalis mängida ei saanud, nüüd siis saime üle pika aja taas finaalis mängida ja läks kohe võidukalt.
Kui sa võrdled abitreeneri rolli peatreeneri rolliga, siis mis sinu jaoks üht teisest eristab ja kuidas sa erinevates rollides end tunned?
Abitreeneri roll ongi abistav – sa annad nõu, sa oled mängus sees, aga sa ei võta vastu otsuseid. Need rollid on kindlasti erinevad. Tihti öeldakse, et abitreener on peatreeneri käepikendus, aga abitreener peab olema nii mängijate kui peatreeneri käepikendus ja leidma ühtse keskpunkti, kus asjad kokku panna. Abitreenerina oligi suurimaks katsumuseks kesktee leidmine ja seda eriti just naiskonna puhul. Olgu siis tegu sisemurede või muude asjaoludega, mida kurdetakse ja mida peatreenerile ei julgeta öelda. See oligi abitreenerina suurimaks rolliks ja vastutuseks. Kui abitreenerist tuled peatreeneriks, tuled enam-vähem samade nägude juurde, siis sa juba natuke tead, millised mured keda valdavad ja mis kedagi häirib. See teeb peatreeneri rolli minu jaoks lihtsamaks.
Kas peatreenerina võidu noppimisel on eriline maik juures? On see kuidagi magusam?
Ma isegi ei oska öelda. Võita on alati magus. Kui sa võidad võiskonnana, siis vahet pole, kas oled väljakul või väljaku kõrval, kõik on olulised. Kõik meie platsil olnud mängijad said selle võidu, kõik vahetusmängijad, kogu treenerite staff. See on võistkonnaspordi eriline pool, et võidu magusust saavad tunda kõik. Peatreenerina ei maitse võit nii palju magusamana, aga peatreenerina võites on muu kära natukene suurem. Ikka pead rohkem intervjuusid andma.
Just, kohe lõpetame, et jääks aega ka tähistamiseks. Mida võidu puhul ette võtate?
Homme on tööpäev. Kindlasti igaüks endale midagi lubab, aga kas me võistkonnana midagi ette võtame, seda ei julge lubada.
Palju edu hooaja teiseks pooleks. Et tuleks sarnaseid momente veel ja veel!
