Saaremaa Võrkpalliklubi peatreeneri Ioannis Kalmazidise sõnul ei suutnud tema meeskond Tallinna Selveri vastu pinge all mängimisega piisavalt hästi toime tulla.
Enne veel, kui 52-aastase juhendaja sõnade juurde tuleme, tasub kirjeldada Kalmazidise kohtumisejärgset olekut. Pärast kaotusi, eriti veel nii tähtsaid ja kindlaid, pole mängijad ega treenerid reeglina just kuigi altid meediaga suhtlema. Leidub siiski ka erandeid.
Kalmazidis, kes oli tänu edukale hooaja algusele kergitanud oma meeskonna selles duellis favoriidiks, siirdus pärast matši Audentese spordihoone n-ö teisele korrusele, kuhu oli varem üles seatud kaamera, mille kaudu tehakse kohtumisest analüüs. Asju kokku pakkides märkas kreeklane, et siinkirjutaja vaatas eemalt väljakult hetkeks tema poole. Ta reageeris momentaalselt ja küsis kehakeele abil, kas tuleb alla. Kuna saarlastel oli kiire praami peale, liikus reporter ise üles ja võttis seal küsimused ette. Kalmazidise silmist võis välja lugeda küll pettumuse, ent see, mil moel ta end kogus, altmineku kokku võttis ja selle sõnadesse pani, väärib tähelepanu. Kalmazidis oskab kaotada.
“Esiteks, ma tahaksin alustada kuskilt mujalt. Tahaksin õnnitleda (Denis) Losnikovi tema suurima kingituse puhul (Selveri libero sai paar tundi enne mängu esmakordselt isaks – toim.). Loomulikult oli ka see mäng tähtis, aga mitte miski ei kaalu üle uue elu sündi. Mul on tema üle tõesti hea meel,” ütles Kalmazidis, kelle näole tuli hetkeks ka naeratus. “Ja teiseks tahaksin öelda, et olen väga uhke oma poiste üle. Nad proovisid väga kõvasti nii treeningutel kui ka mängudel, aga Selver oli täna agressiivsem ja parem. Ma ei saa öelda, et me oleksime halvasti mänginud. Ütlesin ka mängijatele, et tahan lõpetada mängu sedasi, et meil oleks põhjust uhke olla. Muidugi pole ma õnnelik, et me kaotasime, kuid me üritasime. Nendes mängudes lihtsalt ei piisanud sellest.”
Ent millest saarlaste pealtnäha selge ärakukkumine tingitud oli? Jaanuaris ametisse määratud Kalmazidis võitis meeskonnaga koduses liigas üle paarikümne mängu järjest, enne kui järjest kolmel korral Selverile alla jäi. Kas meeskond pani füüsise ettevalmistusega mööda? “Ei, see polnud nii. Füüsiliselt oleme me fantastilised. Oleme tugevad ja värsked ning hüppame kõrgele. Pärast nii pikki aastaid selles äris tean, kuidas taolises olukorras tegutseda. Mängijad pole väsinud. Väljakul võis näha, et me polnud nii agressiivsed kui varem. See tulenes mentaalsest poolest. Kaotusseisus mängimine tähendab täiesti teist olukorda. Enne karika poolfinaali polnud meid keegi pinge alla pannud. Ma ei taha kõlada ülbelt, aga mõnevõrra survet kogesime me vaid võõrsilmängus Tartuga. Suutsime selle mängu siiski edukalt lõpuni mängida ja võita.”
“Viimase nädala jooksul oli aga survet oluliselt rohkem ja me ei reageerinud sellele hästi,” jätkas Kalmazidis. “Loodame, et suudame järgmisel korral Selveriga mängides paremini tegutseda. See oli hea… mitte õppetund, aga ettevalmistus eurosarjamängudeks. Loomulikult oleme väga kurvad, et ei suutnud finaali pääseda, aga sellises olukorras tuleb realistlikuks jääda ja asju nii vaadata, nagu nad on. Selver mängis väga agressiivselt, nad servisid kõigis kolmes mängus väga hästi. Me saime küll kohati nende tugevad pallingud ka kätte, aga see polnud piisav. Me ei suutnud pärast kehva vastuvõttu rünnata nii hästi nagu Selver.”
Kui plaan jääb jõusse, hakkab Saaremaa juba laupäeval sõitma bussiga Ukraina poole, kus peab järgmise nädala keskel CEV Challenge Cupi kaheksandikfinaali kohtumise Horodokiga. Edu korral ootab neid Ukrainas kohe ka veerandfinaalmäng.
Loe ka: Fantastiline Selver võitis taas Saaremaad ja mängib pika pausi järel Eesti karikafinaalis
Loe ka: Sünnituselt mängusaali ja karikafinaali. Isaks saanud Losnikov: ilmselgelt jääb see päev elu lõpuni meelde
