Eesti noortekoondise liider Märt Tammearu sai uues koduklubis Tartu Bigbankis hooaja alguses Stefan Kaibaldi põlvevigastuse tõttu ohtralt mänguaega ja kasutas võimaluse hiilgavalt ära. Nüüd, mil Kaibald on tagasi, seisab meeskonna peatreener Andrei Ojamets iga kohtumise eel raske küsimuse ees: kes kolmest nurgaründajast välja jätta? Valikus on austraallane Samuel Walker (23) ning Kaibald (21) ja Tammearu (17).
“Olen Tartuga tihedamalt kokku puutunud tegelikult juba kaks rannavollesuve, mil elasin siin kolm kuud järjest. Seetõttu tunnen end Tartus juba nagu kodus. Eriti tore on muidugi see, et olen kohe alguses ka väga palju mänguaega saanud. Mulle on siiani kõik sobinud,” sõnas Tammearu pärast laupäevast 3:1 võitu Jekabpilsi üle.
“Arvasin, et olen esialgu varumees, kuigi eks ikka lootsin mingitel hetkedel ka väljakule pääseda,” ütleb 195-sentimeetrine nurgaründaja. Mänguaja teenimine on kulgenud Tammearu jaoks loomulikku rada pidi, sest hooajaeelsete kohtumiste ajal oli Walker veel Austraalia koondisega MM-finaalturniiril, hiljem lõid aga Kaibaldil välja juba mainitud põlveprobleemid. “Konkurents on sõbralik. Stefani tugevused on kindlasti vastuvõtt ja serv, Samueli hindan ründemängijana.”
Tammearu on tänulik nii Tartu kogenuimale mängijale Rait Rikbergile kui peatreener Andrei Ojametsale, sest mõlemad pööravad noore mängumehe arendamisele palju rõhku.
“Rait õpetab mind vastuvõtul igas trennis, nii et küll ka see varsti välja tulema hakkab,” muigab Tammearu, kes peab oma suurimaks tugevuseks hetkel rünnakut. “Andrei on meie 2001. aasta koondisega välismaal kaasas käinud, seega olin temaga juba varem kokku puutunud. Ta õpetab mind väga palju ja see meeldib mulle.”
Muide, enne kui vendadest Märt ja Siim Tammearust võrkpallurid said, mängisid mõlemad jalgpalli, esmalt Pärnu Jalgpallikoolis ja seejärel Pärnu Vapruses.
“Ega treener kuigi rõõmus olnud, kui me umbes neli aastat tagasi otsustasime jalgpalliga lõpetada,” selgitab pika kasvu tõttu keskkaitses mänginu. “Võrkpalli hakkasime vennaga juhuslikult koolis umbes kolmandas klassis vahetundide ajal ja pärast tunde toksima. Seejärel käisime mingi perioodi kord nädalas võrkpallitrennis. Kui aga jalgpalli- ja võrkpallitreeningud võrdselt oluliseks muutusid, hakkasid trenniajad kattuma ja pidime valima ühe ala. Võrkpallurina paistis Eestist vaadatuna olevat suurem šanss kuhugi jõuda, seepärast sai ka selle kasuks otsustatud.”
Vaata ka laupäeval Tammearuga tehtud intervjuud!
