Eesti rahvusmeeskonna abitreener ja statistik Alar Rikberg naaseb viieaastase välismaa-perioodi järel koju, asudes nõu ja jõuga aitama Tartu Bigbanki meeskonda ning Tartu Ülikool/Bigbanki naiskonda.
“Eks kodu toobki tagasi,” ütles tartlane Võrkpall24’le antud intervjuus. “Viis aastat on mööda maailma ringi seigeldud, nüüd on aeg tagasi tulla.”
38-aastane Rikberg siirdus võõrsile 2014. aastal, kui koondise peatreener Gheorghe Cretu võttis ta endaga kaasa Poola kõrgliigaklubisse Lubini Cuprum. Pärast kolme hooaega Lubinis siirdus duo juhendama Venemaa tippu Belgorodi Belogorjet, lõppenud hooajal tegutses tandem aga Poola hiiu Rzeszowi Asseco Resovia värvides. Need viis aastat tegid Rikbergist oma ala vaieldamatu tipu, olgugi et võrkpalli jagas ta peensusteni varemgi.
“Rääkisime Tartu klubiga Eestisse naasmise plaanist suvel, mil koondisega Tartus laagris olime. Välismaalt tuli hulk pakkumisi, aga otsust langetades ei lähtunud ma seekord tasemest või millestki muust, vaid kodumaale naasmise soovist,” tunnistas Rikberg. “Venemaal olid kolm klubi huvitatud. Poolas soovis Resovia, et ma seal jätkaksin. Ütlesin neile siiski juba kevadel ära.”
“Ma olen andnud oma sõna ja võtnud sellise plaani, et jään Tartusse. Siin on igati põnev punt. Meil on mõned kogenud mängijad ja suur hulk potentsiaalikaid noori, kellega on vaja kogu aasta head tööd teha. Näen siin päris mitut meest, kes võiksid Eesti koondises esmalt kanda kinnitada ja hiljem ka põhirolli kandma hakata. Eelkõige käib jutt nurgaründajatest Stefan Kaibaldist, Albert Hurdast ja Märt Tammearust, aga miks mitte mõne aja pärast ka temporündajast Alex Saaremaast,” ütles Rikberg.
Tartu meeskonna peatreenerina jätkab tööd teatavasti Rikbergi vana kolleeg Andrei Ojamets, naiskonnas asub ta aitama aga oma lähedast sõpra Kristjan Kaisi.
“Ma olen Andreiga väga pikalt töötanud. Alates 2005. aastast olime koos Eesti koondises. Meil on koos seljataga sadu mänge. Usun, et saame hakkama, sest me näeme Andreiga võrkpalli üsna sarnaselt. Esimene kuu kulub siiski kindlasti kuldse kesktee leidmisele, et otsustada, millist võrkpalli Tartu tänavu mängima peab hakkama.”
Peatreeneriametisse Rikberg ei tüki. “Ma ei mõtle täna veel sellele. Mine tea, võib-olla Andreil jääb üks-kaks mängu vahele, siis võin esimese treenerina pingil olla ja väljaku kõrval seista, aga mul pole täna sellist ambitsiooni, et nüüd ja kohe tahaks peatreenerirolli haarata.”
Tartus hakkab Alar muuhulgas treenima ka oma venda Raitu, kes on temast aasta noorem.
“Saan Raiduga väga hästi läbi,” kinnitas Rikberg, nägu naerul. “Ta on lapsest saati selline pujään olnud, et ega ta väga kuulata ei taha seda, mis talle öeldakse. See tähendab, et vennasuhe tuleb formuleerida platsil treeneri ja mängija suhteks. Ja tegelikult me oleme seda ju koondises pikka aega ka teinud. Pealegi pole Raidu puhul enam tegu 18-aastase noormängijaga ja ka mina pole esimesi samme võrkpallimaailmas tegev treener, nii et küll me kenasti hakkama saame.”
Tartu meeskonna eesmärkidest rääkides on Rikbergi sõnul märksõna “tiitel”, sest just sel eesmärgil klubi taas võistkonna komplekteeris.
“Miinimumeesmärk on üks tiitel. Selge on see, et Eestis ainult tiitleid loetaksegi. Tuleb väga põnev hooaeg, sest korralikult komplekteeris end Selver, kes on kõigile ohtlik. Saaremaal on nii palju kõrge kaliibriga mängijaid, kes ei lähe ainult Eesti tiitleid nõudma, vaid keskenduvad ka edule eurosarjas. Seega, üks tiitel on meil eesmärgiks kindlasti, teine ja kolmas oleks juba boonuseks,” lisas Rikberg lõpetuseks.
Võrkpall24 videointervjuu Alar Rikbergiga:
