Tõnis Niinemets tuletas eelmise nädala “Kuldse geimi” saates meelde, kuivõrd tähtis roll on olnud meie, spordiinimeste, elus esimestel treeneritel.
“Mul oli lapsepõlves kodus iseenesest kõik hästi – spordifanatist isa oli olemas -, aga Mati Meriranda pidasin ma sel hetkel oma teiseks isaks. Nagu treener peabki olema. Vaatasin talle alt üles. Meil oli ja on siiani Matiga väga hea läbisaamine. Oleme kohtunud ka aastaid hiljem. Ta on minu sportlasteel olnud alati treener number üks,” ütles Niinemets tänulikult.
Esimese treeneri rolli on kerge alahinnata, sest lastena ei osanud me mõelda ega mõista, miks juhendajad tegid ja käitusid meiega just nii, nagu nad seda tegid. Pole vähe selliseid näiteid, kus enim said treenerilt noomida kõige sihikindlamad ja talendikamad sportlased, ükskõik, kas nad tegid harjutust hästi või halvasti. Kui toona tundus taoline käitumismuster noorele inimesele ilmselt ebaõiglasena, siis hiljem olnule tagasi mõeldes osatakse seda võtta kui komplimenti. Neile, kel puudus sära silmis, vaevalt hea treener oma tähelepanu raiskas.
Ka Eesti käsipallikoondise üks vaieldamatuid liidreid, maailma tugevamates liigades mänginud Dener Jaanimaa meenutas kord “Kahekordse” podcastis, kuidas legendaarne treener Enno Karrisoo oma pundi poisid suvises laagris kahe trenni vahel väljakuid ehitama pani, samal ajal kui teiste treenerite grupid päikest võtsid ja jäätist sõid. Kuigi sel ajahetkel kõlanuks puhkehetk, päikesevõtt ja jäätise söömine ilmselt mitte ainult lapsele, vaid ka keskmisele täiskasvanule meelepärasema tegevusena, süstis Karrisoo lähenemine poistesse nii tippspordis kui ka tavaelus läbilöömiseks vajalikku töökust. Küllap on Jaanimaa täna õnnelik, et Karrisoo nõudis temalt pigem rohkem kui vähem.
Treenerid on mõistagi erinevad. Alati võib küsida, kas kunagised treeningmetoodikad olid õiged ning mida saanuks ja võinuks teha paremini. Erinevad vaatenurgad ja teravad vaidlused käivad teinekord spordi juurde, kuid see ei tähenda, et üksteist ei võiks aastaid hiljem austada. Julgen väita, et enamikel meist oli siiski esimene treener keegi, kes armastas oma ala ja ühes sellega ka oma õpilasi jäägitult. Nii mõnelegi neist treeneritest andis sport ilmselt elus sügavama tähenduse ja mõtte. Aga kui tihti oleme me neid inimesi selle kõige eest tänanud? Reeglina mitte piisavalt.
Karantiini ajal on meil kõigil tavapärasest rohkem aega. Sõpradega suhtleme me igapäevaselt, aga miks mitte otsida täna üles just oma esimese või teise treeneri telefoninumber ja teha talle kõne. Küsimusi on ju palju, alustades kasvõi kõige lihtsamast ehk “kuidas läheb?”, “kuidas tervis on?” ja “mis elus rõõmu pakub?”. Küllap teeks treeneril meele heaks ka see, kui meenutada mõnd vana trenni või laagrit, mis tooks mõlemale osapoolele ilusad mälestused meelde. Või küsida vanemalt ja elukogenumalt inimeselt nõu? Kõneks ei pea tegelikult ette valmistama, piisab ka lihtsalt, kui öelda oma treenerile siiralt “aitäh”, sest juba kõne tegemine annab talle signaali, et teda pole unustatud.
Püsige terved ja ärge lükake tänaseid tegevusi homse varna, sest nagu praegune aeg meelde tuletab – elu on habras.
