Juhkami kolumn | Hetk, mil mõistad, et ka kaotatud mäng on tegelikult suur võit

Amadou ja meie meeskonna libero Julien. | Foto: erakogu

Mõned nädalad tagasi mängisime Prantsusmaa kõrgliigas võõrsil Rennes’iga, kellelt saime valusa 2:3 kaotuse. Pärast kaotatud mängu on tavapärane, et rongiga järgmisel päeval koju sõites arutatakse meeskonnakaaslaste seltsis, mis eelmisel õhtul valesti läks.

Ka seekord rüüpasime rongi restoranivagunis vastuvõtuosakonnaga (mina, Aleksei Kliamar, Bennie Tuinstra ja libero Julien Lemay) kohvi, kui meile lähenes mustanahaline noormees. Tundmatu isik pöördus hollandlasest noore nurgaründaja poole midagi prantuse keeles pomisedes. Tuinstra vastas tuimalt “je ne parle pas français” ehk “ma ei räägi prantuse keelt” ja kõndis minema, et jõuda tagasi oma istekohale. Järgmine “ohver” oli libero Lemay, kes hakkas noormehega sõbralikult vestlema. Mina ja Ukraina koondise nurgaründaja Kliamar arutasime samal ajal omaette mängusituatsioone edasi, vahepeal silmanurgast uudistajal pilku peal hoides. Teadustaja rongis andis mõista, et Lille’i peatus läheneb, lõpetasime Kliamariga kohvi ja naasime oma istekohtade juurde.

Lille’i jõudes uurisin Lemay käest, kes see tundmatu oli ja millest ta temaga nii pikalt rääkis. Tuli välja, et tegemist oli Guineast pärit 16-aastase immigrandi Amadou’ga. Noormees oli Prantusmaal kolmandat päeva, seejuures kaks viimast ööd veetis ta Lavali rongijaamas. Olles kuulnud, et Põhja-Prantsusmaa inimesed on abivalmid, püüdis Amadou iga hinna eest selles suunas liikuda. Et kuidagi tundmatus riigis ellu jääda. Raha tal arusaadavatel põhjustel polnud ja seetõttu sõitis ta “jänest”. Restoranivagunisse sattus ta just seetõttu, et restorani töötajale oma olukorda selgitada ja nende käest viisakalt küsida, kas ta võib piletita Lille’i sõita. Restoranist anti talle seepeale natukene süüa ja lubati reis lõpetada.

Lemay kuulas nooremehe elulugu ja otsis välja erinevad telefoninumbrid, kuhu temasugused inimesed pöörduma peaks, et abi leida. Kuna Amadou välja helistada ei saanud, võttis Lemay igaks juhuks ka tema telefoninumbri, et hiljem uurida, kas kõik on korras. Enne sihtkohta jõudmist andis Lemay talle trennikotist mõned riided, et noormees külma ilmaga päris ära ei külmuks. Seejärel läks igaüks oma teed.

Sellega aga lugu ei lõppenud, vaid alles algas…

Meeskonnakaaslane Lemay helistas õhtul Amadou’le, et uurida, kas too leidis endale ööbimiskoha, kuid sai paraku eitava vastuse. Lemay viis ta enda juurde, andis süüa ja tagas öömaja. Südametunnistus ei lubanud tal Amadou’d lihtsalt tänavale jätta, sest väljas olid miinuskraadid.

Selgus, et Amadou ei teadnud oma vanematest midagi ning neljandast eluaastast elas ta oma onu ja tädiga. Onu olevat olnud hea mees, kes pani ta kooli ja hoolitses tema eest. Paraku sai onu südamerabanduse ja suri. Amadou oli tol hetkel vaid kaheksa-aastane. Tädi, kellega noor Amadou elama jäi, oli aga kahjuks õel inimene, kes teda alatihti peksis. Tädi ei lasknud tal enam koolis käia ning Amadou pidi 8-aastaselt tööle minema. Mõni aasta kannatas ta peksmist välja, aga ühel hetkel lahkust noormees “kodust” ja elas edasi tänavatel, olles ise igasuguse hariduseta. Tänavaelu viis ta Guineast Malisse, sealt Alžeeriasse ja lõpuks Marokosse. Nagu sellest kannatusterajast oleks vähe, sai ta Aafrika põhjarannikul kuuli Maroko sõjaväelaselt. Õnneks jäi ta siiski ellu. Peale vahejuhtumit otsustas Amadou ka Marokost lahkuda ja hakkas koos saatusekaaslastega paadiga Hispaaniasse sõitma. Paat läks aga põhja. Päästjad olid õnneks õigel ajal kohal ja Amadou päästeti. Hispaaniast rändas noormees üksinda Prantsusmaale ja mõni päev hiljem kohtasime teda Rennes – Lille rongis.

Tänaseks on Amadoule leitud öömaja, kus ta 18-aastaseks saamiseni elada saab. Järgmisest nädalast läheb ta taas kooli ja klubiga seotud inimesed annetavad talle igakuiselt teatud summa raha, millega noormees elatud saab. Kõige selle eelduseks on muidugi see, et ta läbib kuu lõpus aset leidva istungi, kus tehakse kindlaks, kas Amadou on ikka 16-aastane noormees Guineast. Kui ta saab paberid korda, võib ta Prantsusmaale jääda.

Amadou käib igapäevaselt meie treeninguid jälgimas ja aitab palle kokku korjata. Noormees üritab nii palju abiks olla kui võimalik, sest saab ka ise aru, et oli õnnega koos, et just selles rongis “jänest” sõitis.

Mõeldes tema elule ja kannatustele, pean olema ülimalt õnnelik ja tänulik, et olen sündinud Eestis ning saan tegeleda spordiga, mis on ühtpidi mu hobi, aga samas toob ka leiva lauale. Sportlasena tahaks alati võita, aga suuremat pilti vaadates pole sellel tegelikult vahet. Maailmas on nii palju erinevaid probleeme, mis on palju-palju olulisemad kui üks järjekordne võrkpallimäng.

popsport.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar