Aksel Saal 75. “Ütlesin, et homme trenni ei ole. Poisid küsisid, miks, ja ütlesid, et nemad tulevad igatahes kohale.”

Plejaad edukaid Võru võrkpallitreenereid: (vasakult) Marko Mett, Urmas Tali, Oliver Lüütsepp, Aksel Saal ja Avo Keel. | Foto: erakogu

8. aprillil saab 75-aastaseks teenekas võrkpallitreener Aksel Saal. Mees, kes on Eesti koondisele andnud rohkem mängijaid kui on ühel käel sõrmi. Mees, kellest sai legendaarse võrkpallimaestro Jaan Gutmanni mantlipärija ja kelle juhtimisel tõusis Võru 80-ndatel tõeliseks Eesti võrkpallipealinnaks.

Ütlesid Võru ja mõtlesid võrkpall, nii lihtne see toona oligi. Vähesed ehk teavad, et Aksel Saal on läbi ja lõhki Antsla poiss. “Meie kehalise kasvatuse õpetaja Aksel Kersna pani meid hästi palju kergejõustikuga tegelema, aga mina tahtsin ka palli mängida,” on teenekas treener ise meenutanud.

Et Antslas see võimalus puudus, siis sõitis Aksel pühapäeviti Võrru, kus ahmis endasse kõike, mis pallimängud pakkuda võivad. Hommikul käis Armand Miti juures korvpallitrennis, seejärel läks Jaan Gutmanni võrkpallitrenni. Kõva mängumeest Aksel Saalist ei saanud, aga tunnustatud treener küll.

Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1971. aastal tuli Aksel Jaan Gutmanni õhutusel Võrru, kuhu noorele pallispetsialistile lubati lausa oma korter anda. Tõsi, see veksel lunastati alles hiljem. “Parajasti oli Gutmanni kõrval töötanud Heino Soome läinud sõjaväkke ja Võrul oli treenerite osas mõõn käes,” on Aksel öelnud. “Heino Soomest jäi maha kolm kõva gruppi, ise võtsin juurde 1962/63 sündinud poisid,” lisas Aksel. Just sellest kujunes noore treeneri jaoks tõeline laulupidu. Avo Keel, Jaanus Lillepuu, Parri Kruuda, Aare Salumaa, Tõnu Kelder – tõeline tipptegijate paraad!

Juba järgmisel kevadel võitsid needsamad poisid C-klassis Eesti karika ja perspektiivikas punt jäi silma ka teistele juhendajatele. Hiljem moodustasid just nemad selle legendaarse Tallinne Kalevi, kes 1985. aastal Moskvas peetud üleminekumängudel alistas Kiievi Lokomotiivi ja tõusis Nõukogude Liidu kõrgliigasse.

Õnneliku käega treener

Saal on ise öelnud, et tänaste ja tolleaegsete noorte suhtumine võrkpalli on nagu öö ja päev. Kui praegu tuleb poisse vaat et präänikuga trenni meelitada, siis tookord oli pigem probleeme nende väljakult eemalehoidmisega. “Poisid olid toona väga ägedad. Ise õmblesid endale vajadusel põlvekaitsmeidki. Kui ütesin, et homme trenni ei ole, küsisid nad kohe, et miks. Et nemad tulevad igatahes kohale. Eks pidin siis minagi minema. Nad lihtsalt tahtsid heaks saada. Kuna tegelesin fotograafiaga, siis nad palusid, et tee kiirkaadritega pilte ja vaatame, kuidas on löögikäsi või söödu ajal sõrmed,” on Saal meenutanud.

Esimese meistritiitlini läks mõned aastad aega. 1975. aastal krooniti ta poisid lõpuks ometi Eesti noortemeistriteks. Saali sõnul on sageli eriti edukad just noorte treenerite grupid. Värsked spetsialistid soovivad ennast tõestada, kannuseid teenida. Nii läks ka temaga. Ja muidugi – nagu Saal on toonitanud – õnne ja andekaid noori peab samuti olema.

Kogenud treener möönab, et paipoistest häid võrkpallureid ei tule. Räägitakse lausa legendaarset lugu, et Saalil on rivis 40 poissi, kellele ta siis ütleb, et need, kes korra elus on akna sisse visanud, saavad jääda, ülejäänud võivad endale mingi muu ala valida. Aksel Saal on tänaseks treeneritööst tasapisi eemale tõmbunud, ent ta süda tuksub ikka võrkpallile.

Palju õnne ja tervist Aksel kõigi õpilaste, kolleegide, sõprade, tuttavate ja kõigi Eesti võrkpallisõprade nimel,

Eesti Võrkpalli Liit

popsport.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar