fbpx
Close

In Memoriam | Tänusõnad, mille ütlemisega jäin hiljaks

Karl Rinaldo
Valeri Maksimov taamal viisaka ja väljapeetuna, nagu alati, ning loo autor all paremal. | Foto: erakogu

Möödunud ööl lahkus meie seast Eesti võrkpalli suurim kirjamees Valeri Maksimov, kes püsis raske haigusega võitlemise kiuste lõbusa ja väärika spordimehena elu lõpuni.

Tundsin Valerit hästi tänu isale, kes oli tema sõber alates 1970ndatest, mil Tartus koos ajalugu õpiti. Mäletan, kuidas onu Valeri, nagu teda lapsena kutsusin, ikka ja jälle minuga igasuguseid mänge tahtis ja viitsis mängida. Vahvad vuntsid, mahe hääl ning 1990ndatel populaarsed viisakas vöökott ja moodsad sandaalid on esimesed asjad, kui toonast Valerit mälupildis ette kuvan.

Ja olgugi et minu lapsepõlves olid Valeril turjal juba 50+ eluaastad, püsis ta endiselt suurepärases sportlikus vormis. Tean, et Valeri mängis võrkpalli veel edukalt ka seenioride klassis, ent minul on kõige eredamalt meeles tema liigutused tenniseväljakul, kuhu isa ja Valeri mind esialgu pallipoisiks ja hiljem juba mängupartneriks kaasa võtsid. Valeri kasutas nimelt üksnes eeskäelööki, sest paremale tulnud pallid saatis ta tagasi teisele poole võrku parema ja vasakule tulnud pallid vasaku käega.

Parkinsoni tõve ilmnemisel kadus Valeril võimalus ise sporti edasi teha. Kartsin, et see võib ka tema vaimset jõudu pidurdada, aga nii õnneks ei läinud. Tal jagus indu ja pealehakkamist kõigi tervisemurede kiuste jätkata kirjutamist ning tema viimanegi ilmavalgust näinud raamat “Hiiumehe ränd” (2020) sisaldas endas mõnusat huumorit.

Kui Valeril hooldekodus aastate jooksul vahel külas käisin, oli mul nii hea meel näha, et hoolimata halvast tervisest, mis oli teda kimbutanud aastaid, ei hakanud ta ennast haletsema, vaid püsis ikka rõõmsameelne ja naljalembene. Imetlesin seda, sest arvan, et ise taolises olukorras olles ilmselt sellist vaimujõudu näidata ei suudaks. Mitmel korral tuli Valeri oma haiguse jooksul välja täiesti lootusetust olukorrast. Olen kindel, et ta suutis seda just tänu oma ellusuhtumisele.

Täna hommikul Valeri lahkumisest kuuldes ja temale mõtlema asudes taipasin, kui suur roll on olnud Valeril minu enda võrkpalliteel. Tema oli see, kes minule kui peamiselt kergejõustikku ning korv- ja jalgpalli mänginud poisile esimesed võrkpalliliigutused selgeks tegi ning huvi rannavolle mängimise vastu lõi. Tema oli see, kes minule kui teismelisele spordisõbrale Eesti liiga võrkpallimängude ajal punktide iseloomu lahti seletas ja mängu seeläbi hoopis huvitavamaks muutis. Ja reporterina töötades oli alati suurim tunnustus isa kõrval just Valeri kiitus, sest tema jagas süvitsi nii võrkpalli kui ka ajakirjandust. Mul pole raske endale tunnistada, et Valeri tasemeni ei küündi minu kirjatükid kunagi.

Olen tagantjärele otsinud internetist Valeri vanu ajaleheartikleid ning nautinud tema kirjatööde voolavust ja sõnaseadmise oskust kui kunsti, mis ka ajakirjandusse parajal määral imeliselt sobib. Valeri lihtsalt ei osanud igavalt ja koledasti kirjutada. Ta oli Eesti spordiajakirjanduses oma intelligentsuse ja härrasmehelikkusega silmatorkav erand, sest reeglina selliste eelduste ja silmaringiga inimesed meie alale millegipärast ei satu. Ka võrkpall meeldis Valerile ilmselt nii palju just ala mitmekülgsuse ja nüansirohkuse tõttu, mida tavavaataja iial märgata ei suuda.

Valerile anti eelmisel aastal Eesti olümpia- ja spordiliikumise arendamise eest EOK teenetemärk. Teadsin, et Valeri seisund pole hea, ja mõtlesin, et peaksin teenetemärgiga seotud uudise valguses tegema temast väikese loo, enne kui on hilja. Et Valeri oli mulle palju andnud ja jõudsin ka ise oma eluteel lõpuks täielikult võrkpallini, mis on täna minu hobi, töö ja armastus, soovisin talle kirjatükiga midagi justkui tagasi anda. Ja lihtsalt tänada. Ent lükkasin loo kirjutamist edasi, kuniks oligi hilja…

Täna neid viimaseid sõnu kirja pannes ja pisaratega võideldes tahangi öelda vaid, et aitäh sulle, Valeri, kõige eest. Usun ja loodan, et need sõnad siiski jõuavad sinuni. Sina oled osanud sõnadesse panna selle, kui eriline on olnud võrkpall Eestis läbi aegade, aga seda, kui eriline olid ja oled sina Eesti võrkpallile, pole võimalik sõnadesse panna.

Asun nüüd teele Pärnu poole, sest õhtul jätkub seal Eesti meistrivõistluste finaalseeria. Teades sind ja sinu entusiasmi, olen kindel, et ka sina ei jää sellest mängust kõrvale. Saad nüüd võrkpallimänge nautida taas ilma ühegi valu ja mureta.

Head teed, kallis onu Valeri!

scroll to top