Eesti võrkpallinaiskonna liider Anu Ennok astus suvel karjääriredelil sammu edasi ja lõi käed Prantsusmaa kõrgliigaklubi Vandœuvre-lès-Nancy’ga.
Nurgaründaja alustab välismaal juba seitsmendat hooaega ja on kerkinud seetõttu 26 eluaastast hoolimata koondise kogenumaimaks liikmeks. Ometi suutis rahvusnaiskond ka temata EM-valikturniiri suvise osa edukalt lõpuni mängida ja jaanuaris, mil seljavigastusest taastuv Ennok naaseb loodetavasti platsile, on finaalturniirile pääs täielikult enda kätes.
Võrkpall24 võttis äsja uues koduklubis maandunud Ennokiga ühendust ja uuris temalt nii klubi kui koondise kohta.
Anu, mängisid eelneval kolmel hooajal Šveitsi hõbedaklubis Pfeffingenis. Kuivõrd palju erineb esmamulje põhjal Prantsusmaa ja Vandœuvre-lès-Nancy Šveitsist?
Šveits on väga korrektne riik. (Muigab.) Siin Prantsusmaal ei saa aga kohati keegi aru, mis toimub. Eks tuleb harjuda. Prantsusmaa liiga on aga selgelt tugevam kui Šveitsi oma, mistõttu pean klubivahetust ka ise selgeks edasiminekuks. Šveitsi paremad võistkonnad võiksid mängida ilmselt võrdselt Prantsusmaa kõrgliiga teise poole klubidega.
Prantsusmaa liigas mängib tänavu 14 võistkonda ja ma eeldan, et siin tuleb kõva andmine. Ma arvan, et me võiksime play-off’i pääseda, sest meil on korralik võistkond. Mullu jäi klubi napilt sealt välja. Meil on rahvusvaheline kooslus – kokku hakkab mängima klubis seitse välismaalast. Kohalikud mängijad on pigem noored. Nurgaründaja positsioonil hakkan mänguaja eest võitlema ilmselt Belgia koondislase ja bulgaarlannaga.
Naiskonna seitsmest leegionärist on suisa kaks eestlased, sest sinu kõrval mängib Nancy’s ka koondise temporündaja Liis Kullerkann.
Jah, kuna ma ise prantsuse keelt ei räägi, siis ütlengi naljatledes, et tulin Prantsusmaale oma isikliku tõlgi Liisiga. Teda võib tänu siin veedetud aastatele juba sisuliselt prantslannaks pidada.
Tuleme nüüd tagasi suvise koondiseperioodi juurde. Osalesid seljavigastuse tõttu vaid esimeses EM-valikmängus Soomega. Kui hull olukord oli ja kas seisund on paranenud?
Ilmselt oli seljas lihasepõletik, mille tingis ülekoormus. Mul on ka enne seljavalu välja löönud, kui olen üritanud 11 kuud järjest mängida. Seekord oli vigastus aga veidi teistsugune ja sattus väga-väga halvale ajale. Augustis oli juba hilja midagi päästma hakata.
Nüüdseks on olukord nii palju paranenud, et eile tegin uue naiskonna ridades esimese jooksutreeningu kaasa.
Kuivõrd raske oli sinu jaoks ühes treener Andrei Ojametsaga langetatud otsus koondise juurest keset valiktsüklit ära tulla?
Ma lahkusin naiskonnast pisarais. Aga see oli mulle hea õppetund. Tunnen oma keha nüüd paremini.
Tegin valikturniiriks valmistudes kolme nädala jooksul koondisega kaasa ühe tõsise trenni. EM-valikturniir pole aga Balti liiga, kus võid ilma treenimata mängima minna. Valikturniiril olnuks ikkagi vaja mingil tasemel esineda. Pealegi polnuks see naiskonna suhtes aus, et mina trennis ainult istun ja ikka saan mängudes platsile. Kokkuvõttes said Nette (Peit) ja Kristiine (Miilen) väga hästi nurgaründaja positsioonil hakkama. Mul on kogu nasikonna üle maruhea meel! Uskusin kogu aja võistkonda, sest teadsin, et meil on materjali küll.
21-aastase Miileni esilekerkmine tuli paljudele kõrvaltvaatajatele suure üllatusena, aga kas naiskonna sees osati seda ette näha?
Jaa, tean isiklikult Kristiinet sellest ajast, kui ta oli veel pisike, ja nägin juba siis, et temast saab Eesti võrkpallile tähtis kuju. Siseringis teadsime seda ka nüüd, et temas on suur talent peidus. Minu lahkumine mõjus Kristiinele hästi – ta ütles seda ka ise -, sest ei pidanud enam iga eksimuse pärast muretsema, sest vahetusest polnud samal tasemel asendust tulemas. Ma arvan, et Kristiinest võib kindlasti saada Euroopa tasemel mängija. Sellist nurgaründajat pole ammu Eestis nähtud. Ta on füüsiliselt näiteks koondises kõige tugevam. (Muigab.) Ma isegi ei ürita selliseid raskusi tõsta nagu tema. Ta peab lihtsalt stabiilsemaks muutuma – see on peas kinni. Ka Nette oli valikmängudes väga tubli.
Oskasid sa aastate eest koondisega liitudes unistada, et Eestit lahutab 2018. aasta valiksarjas kaks võitu EM-finaalturniirist?
Ei uskunud. Keegi ei uskunud. Kui olin noor, vaatasin tiitlivõistlusi ja unistasin seal mängimisest, aga ei arvanud kordagi, et võiksin sinna tegelikult pääseda. Kui koondisse pääsesin, oli meil maruvähe mängijaid välismaal. Vähe oli ka neid, kes üldse tahtsid võõrsile minna. Teadsin, et vaid välismaale minnes võib koondise tase tõusta, sest Eestis mängides lihtsalt pole kvaliteet piisav. Mida rohkem välismaale mängijaid läheb, seda rohkem hakkad uskuma, et koondis oskab ja suudab mängida. Võrreldes suuremate riikidega on meil lihtsalt vähem ressurssi ja kogemust. Kui Tšehhit võitsime, kirjutasid isegi mu vanad välismaa-treenerid, et oleme midagi erilist teinud. Nüüd, mil oleme edasi arenenud, tundub kõik reaalsem. Kõik teevad kõvasti koduklubides tööd, et jaanuaris unelm täita.
