Aastate eest teismelise võrkpallurina Eesti esinaiskonna Kohila algkoosseisu kuulunud ja eurosarjaski põhiraskust kandnud Laura Parts mängib tänavu Innsbrucki naiskonnas ning loodab end peagi Eesti koondisse murda.
23-aastane Parts treenis ja õppis eelmised neli aastat California osariigis San Jose ülikoolis. Just nimelt treenis ja õppis, sest mängida sai ta selle perioodi jooksul väga vähe. Juba esimese ülikooliaasta esimese treeningu esimesel hüppel väänas temporündaja välja hüppeliigese. Hiljem tekkis aga tõsine põlvevigastus, mis viis pärnaka lõikusele ja ühtlasi pikale mängupausile. “Paljud kahtlustasid, kas pärast vigastust üldse tulen tagasi, aga kui eesmärgi ette võtsin, siis tahan selle ka täide viia. Kasvõi kogemuse pärast,” ütleb kindlameelne naine.
“Treeningud olid USA-s väga karmid,” tunnistab 186-sentimeetrine võrkpallur, kes polnud varem Eestis Audentese Spordigümnaasiumis õppides harjunud jõusaalile üldse rõhku panema. “Mul oli USA-s küll palju vigastusi, aga kokkuvõttes see kogemus ikkagi väga meeldis, sest sain hariduse kätte. Ma ei tahtnud kooliasju hilisemaks jätta. California oli ka elupaigana väga teistmoodi kui Eesti. Meil olid naiskonnas mängijad näiteks Brasiiliast, Austraaliast ja Islandilt, tänu millele nägin väga erinevaid kultuure. Nüüd on mul sõpru üle maailma. Ja koroona-perioodil elasin tiimikaaslaste vanemate juures, kes ei tahtnud enam lõpuks, et ma ära läheksin, sest nad võtsid mind kui oma tütart. Kodumaalt nii kaugel elamine andis mulle palju juurde.”
Palliplatsile naasis Parts eelmisel sügisel, kui tegi kaasa USA-s oma viimasel ülikooliaastal kaasa sealse lühikese, ent tiheda hooaja. Opereeritud põlvega harjumine võttis oma aja ja Eesti koondisse teda möödunud suvel ei kutsutud.
“Eks inimesed teadsid, et mul oli kaks aastat tagasi põlveoperatsioon. Üritasin taastumisel panna rõhku just jõusaalile. Koondise tüdrukud ikka uurisid, et mis seisus olen, aga kartus põlve pärast oli päris tugev. Vaimselt oli keeruline, sest tundsin uuesti mängima hakates põlves valu, kuigi see oli tingitud pigem sellest, et põlv sai üle pika aja koormust. Arstid on põlve hiljem uurinud ja öelnud, et lõikus oli edukas. Usun ka ise, et põlv peab nüüd vastu,” loodab Parts, kes sai võrkpalliga sinasõbraks tänu sugulasele, endisele Eesti tippmängijale Mari-Liis Graumannile.
Tänavusel niigi erilisel aastal seisis Parts tõsise valiku ees: kas naasta Eestisse ja hakata tavatööd tegema või otsida Euroopast mõni klubi, kes tema teenetest huvitatud oleks. Kaalukauss langes viimasele variandile ja Innbrucki klubile, kuhu ta palgati põhitegijaks.
“Ma polnud koroona pärast kindel, kas üldse tulla Austriasse. Mõtlesin, et võib-olla mängin Eestis ja leian töö, aga isa ütles, et läheksin ikkagi proovima. Jäänuksin Eestisse ja läinuksin tavatööle, olnuks raske hiljem võrkpalli juurde tagasi tulla. Nüüd saan aga edasi mängida,” sõnab Parts.
Esmamulje Innsbrucki klubist, kes lõpetas eelmise hooaja kohalikus liigas keskmike hulgas, on igatahes hea. “Ega ma ka ise liigast veel üleliia palju tea, aga ma arvan, et tase pole väga nõrk. Häid mängijaid jagub. Meil on päris head leegionärid võistkonda toodud. Treener on argentiinlane, kes on teinud klubis kahe aasta jooksul palju muudatusi ja eks selle kõigega kohanemine võtab aega. Oleme kindlasti võimelised medali eest võitlema,” hindab Parts. Tõsi, intervjuu on tehtud vahetult enne liiga algust, tänaseks on Innsbruckil kirjas kaks kaotust.
“USA-s oli viimastel aastatel treeneritega probleeme ja see viis ka tiimisisest keemiat alla. Innsbruckis on siiani treeningud olnud igati mõnusad ja lahedad. Meil on küll ainult üks treener, aga ta saab ülihästi kõigega hakkama. Hooajaeelsel perioodil tegime iga päev kaks korda päevas trenni, nüüd on koormuseid alla lastud ning kaks korda treenime esmaspäeviti ja kolmapäeviti,” selgitab Parts. “Võrreldes Kohilaga on meil oluliselt noorem võistkond. Samas treeningute tase on võrdne ja jõusaalitreeningud on kindlasti paremad kui Kohilas. See annab palju juurde.”
Milliseid tingimusi mängijatele Innsbrucki klubi pakub? “Klubi poolt antud korterit jagan koos paari välismaalasega. Maja eest läheb tramm, millega saan minna, kuhu iganes vaja. Mulle siin väga meeldib. Innsbrucki vanalinn, alpid – kõik on väga-väga ilus. Eks ma alguses ikka natuke pelgasin, aga praegu on küll kõik väga hästi sujunud.”
Midagi head on USA-st äratulemine veel võrkpallurile andnud. “Oo-jaa… Sain emalt ja isalt USA-ajal palju pragada, kuna mul tekkis eesti keelt rääkides aktsent. Nüüd on selles osas olukord paremaks läinud,” naerab keskblokeerija.
Parts ei salga, et soovib uuel aastal Eesti koondisse pääseda. Kas ta usub, et suudab end selle ajaga meie viimaste aastate paremate temporündajate Liis Kullerkannu, Eliise Hollase ja Eliisa Peidi tasemele viia? “Kindlasti on koondisse pääsemine eesmärk nii kaua, kuni mängin. Võimalik, et saaksin koondise põhinaiste tasemega hakkama, aga see vajab harjumist. Ma ei usu, et hätta jääksin.”
Pärast mängijakarjääri plaanib Parts tagasi kodumaale elama tulla, ent esialgu loodab ta veel võrkpallurina välismaal end tõestada.
