Eesti üks staažikamaid tegevvõrkpallureid, meie rahvusmeeskonda 170 korral esindanud Keith Pupart liitus täna Saaremaa Võrkpalliklubiga.
Võrkpall24 võttis 34-aastase Pupartiga ühendust, et uurida, miks saarlase eelmine klubihooaeg poolikuks jäi, millised variandid tal välismaalt laual olid, mida ta uuest koduklubist arvab ja kas pika pausi järel koondisse naasmine võiks tulla järgmisel suvel kõne alla.
Keith, kas kümneaastase vahe järel kodumaale naasmisest peaks välja lugema, et hakkad vaikselt karjääris otsi kokku tõmbama või nimetad Saaremaaga liitumist pigem mõnusaks vahesammuks?
Otsi ei tahaks ma veel kindlasti kokku hakata tõmbama. Seisud pole nii kehvad, et lõpetamisele peaksin tõsisemalt mõtlema. Loodan siiralt, et need pole mu viimased aastad võrkpallurina, kuid never say never.
Mis sind siis ikkagi lõpuks Saaremaa meeskonda tõi?
Eks ma ootasin välismaalt pikalt midagi sellist, mis tasuks minemist. Ent aega kulus ja midagi taolist, mis silma särama oleks pannud, ei tulnudki. Mind kutsuti küll sellistesse imekohtadesse nagu Tuneesiasse ja Dubaisse, aga nendele pakkumistele ütlesin kohe ära. Sügisel kerkis veel üks Türgi kõrgliiga klubi variant õhku, aga ma lihtsalt ei jõudnud nende türklaste järele enam oodata. Nad ütlesid, et on huvitatud, aga kui vastasin, et teeme lepingu ära, siis hakati rääkima mingist lisaraha otsimisest. Ootasin seepeale nädala, ootasin kaks, ootasin kolm… Ja enam rohkem ei jõudnud. Oleksin kindlasti Türki läinud, kui seal saanuks asja, sest Türgi liiga on väga arvestatava tasemega liiga.
Ja lõpuks tuli Saaremaa uuesti su uksele koputama.
Jah, kuna november on sisuliselt juba käes, siis mõtlesin, et mida ma ikka enam venitan. Saarlased võtsid ühendust, käisin paar nädalat tagasi Kuressaares ja tegin nendega mõned trennid kaasa nagu sinagi paar kuud varem.
Mind nad enam tagasi ei kutsunud.
(Naerab.) Aga mul vedas ja mind kutsusid!
Naastes tõsisemate teemade juurde: kas arvestades seda, et Saaremaa näol on tegemist Eesti hetke tugevaima klubiga ja sa oled ise ka pärit sealt, siis pole see just halvim koht, kuhu maanduda?
Jaa, olen sisimas õnnelik, sest arvan, et Saaremaa on Eesti klubidest parim valik. Siin ei saa millegi üle nuriseda. Kui midagi on vaja, siis see tehakse kohe ära. Isegi harjumatult ruttu käivad siin asjad. Olin näiteks Prantsusmaal harjunud, et kui sul on midagi vaja ja nad ütlevad, et kohe saab, siis see tähendab, et pead nädala või kaks ootama. Aga siin Saaremaal saabki kohe. Klubi töötab kenasti ja kõik, mida sportlane treeninguteks vajab, on olemas. Mul pole tõesti millegi üle kurta!
Kust sa ise Saaremaal pärit oled?
Kuressaarest.
Kas see tähendab, et saad elada lapsepõlvekodus?
(Naerab.) Saaksin küll, aga kodurahu huvides elan ikkagi emast ja isast eraldi.
Kuidas su vanemad üldse reageerisid, kui neile ütlesid, et hakkad mängima Saaremaal?
Eks nad olid ikka rahul, sest näevad mind ju nüüd hoopis rohkem kui varem. Ega ma üleliia tihti Saaremaale ei jõudnud, nii üks-kaks korda suve jooksul.
Aga su pere jäi Pärnumaale või võtsid nemad ka kaasa?
Nemad jäid Pärnusse. Elukaaslasel on seal töö, ühel lapsel kool ja teisel lasteaed.
Seega kõik vabad hetked sõidad ikkagi mandrile pere juurde?
Jah, nii palju, kui neid vabu hetki tekib, siis ilmselt küll. Saan seda teha rohkem kui välismaal mängides.
Siirdume nüüd sportliku poole juurde. Sa tulid eelmisel hooajal Maaseiki Greenyardiga Belgia meistriks, ent hooaja teisel poolel sisuliselt väljakul ei käinud. Mis selle tingis? Kas konkurents oli sedavõrd tihe?
Konkurents oli normaalne, aga mul läksid peatreeneriga (Joel Banks) suusad natuke risti. Mängisin viimase mängu vist detsembri lõpus ja seejärel ei saanud enam sisuliselt üldse platsile.
Rääkisin Joel Banksiga augustis, kui ta Soome koondise peatreenerina Eestiga mitmel korral kohtus. Ta ütles, et sinu treeningutesse suhtumise kohta polnud tal ühtegi paha sõna öelda ja viitas pigem mängulisele poolele.
Ma ei tahaks sellest nii üksikasjaliselt rääkida. On selge, et ma ei jäänud hooajaga rahule. Kükitasin pool hooaega pingil, kuigi treeningutel tundsin end normaalselt.
Olen seni vist kõigis sinuga tehtud intervjuudes küsinud, kas tunned, et vanus hakkab vaikselt peale pressima. Täna pole mingi erand. Kas sa püsid enda hinnangul 34-aastasena jätkuvalt füüsiliselt parimas vormis?
Kuskilt otseselt ei valuta küll ja sellele numbrile ma jätkuvalt ei mõtle. Ma ei tunne, et oleksin füüsiliselt kehvemaks jäänud. Võib-olla sisimas keeldub miski ütlemast, et see number on selline. Eelmisest hooajast sain ainsa positiivse asjana kaasa võtta selle, et ma polnud end hooaja lõpus kunagi nii värskena tundnud nagu sel kevadel. Trennis pingutasin kõvasti, aga mängudes tegin soojenduse ära ja pugesin pingile.
Kui raske oli üksinda, ilma pereta välismaal selline hooaeg üle elada?
Üritasin kogu aeg midagi positiivset leida. Ma pole selline tüüp, kes endal musta masendusse langeda laseks. See ei aitaks niikuinii. Õnneks mängisid Timo (Tammemaa) ja Andri (Aganits) ka Maaseikis. See tegi ka olukorra oluliselt lihtsamaks.
Ütlesid, et Saaremaa klubi organisatoorsele poolele ei saa midagi ette heita. Kas meeskond meenutab ka tasemelt mingil määral sinu varasemaid koduklubisid?
Jah, siin tehakse professionaalset tööd. Ma ei saa öelda, et oleksin oma karjääris kolm sammu tagasi astunud. Mulje on hea. Meeskonnas on vist 16 mängijat, nii et trennis ei pruugi kogu aeg väljakulegi mahtuda. Igale positsioonile on väärt asendusmängija võtta.
Millise mulje sulle su oma “konkurendid” nurgaründajad on jätnud?
Konkurentsi jagub. Pole see Javier Jimenez ka midagi nii kehva, nagu mulle juttude põhjal enne siia tulemist tundus. Tal pole õigupoolest häda midagi. Eks meil kõigil ole lihtsalt oma plussid ja miinused. Aga seda siin kindlasti pole, et jalutan otse põhikoosseisu. Pean end tõestama.
Tulid sa Saaremaale nii isiklikus kui ka võistkondlikus plaanis maksimumi võtma? Pean silmas seda, et tahaksid kogu aeg platsil olla ja võistkonna kolme tiitlini viia.
Jah, ma arvan küll nii. (Muigab.) Mind löödaks risti, kui ütleksin, et läheme kohalikus liigas kolmanda koha peale mängima. Vaadates hetkeseisu ja meeskonna sügavust, siis alla esikoha oleks kõik muu lati alt läbiminek.
Tunned tänu koondiseperioodile ilmselt üsna hästi nii Rauno Tammet kui ka Henri Treialit, aga kas sa Urmas Taliga oled varem kokku puutunud?
Kuidagi on tõesti sedasi läinud, et tema käe all jäid mul seljataha alles elu esimesed trennid.
Kuidas ta esmamulje põhjal tundub?
Muhe vana! Praegu on liiga vara veel midagi põhjapanevat öelda, aga siiani on kõik hästi.
Millises füüsilises konditsioonis sa täna oled?
Tippvormis ma kindlasti pole. Olen end toonuses hoidnud, aga see pole kindlasti võrreldav siinsete mängijatega, kes on kolm kuud järjest kaks päeva trennis teinud. Üritan end nüüd järele aidata. Aga ega midagi väga hullu ka pole. Ma pole kümme kilo ülekaalus. Pidasin kogu aeg meeles, et välismaale siirdudes pidanuksin normaalses seisus olema. Vastasel juhul oleks mind sama lennuga tagasi Eestisse saadetud. See pole naljaasi.
Klubi tegevjuht ja mänedžer Hannes Sepp hindas, et võiksid heasse vormi kerkida kuu või kahega. Oled sa temaga päri?
Ma usun, et see võiks tõesti olla aeg, kui vormi jõuan.
Kõige suurem puudujääk on aga ehk hoopis pallitunnetuse osas?
Olen käinud tegelikult Pärnus ühe pundiga mingil määral mängimas, nii et tunnetus on enam-vähem.
Lõpetuseks, Eesti koondis saab lähikuudel endale uue peatreeneri. Kas koondiseuks on sinu silmis veel avatud või oled sellele osale oma elust joone alla tõmmanud?
Ma ei tahaks ust kinni küll lüüa. Jätan pigem lahti. Siin on nii palju agasid: mis seisud on, kes peatreeneriks saab, kas ta mind tahab ja nii edasi. Aga kindlalt ma “ei” küll ei ütle. Kui leiame uue juhendajaga ühise idee, kus ja kuidas mind vaja oleks, siis miks mitte.
Loe ka: Keith Pupart naaseb kümneaastase pausi järel kodumaale mängima
Loe ka: Millal näeb Pupartit Saaremaa särgis esmakordselt väljakul?
Loe ka: Saaremaa mänedžer: detsembri alguses tuleb Pupartil juba väga heas vormis olla
