Eesti rahvusnaiskonna nurgaründaja Polina Bratuhhina-Pitou kodukohaks on viimased kümme aastat olnud Prantsusmaa linn Terville, kus eestlanna elab juba 11. hooaega. Mullu võitis Terville Prantsusmaa esiliigas mitme eestlase vedamisel kõige säravama medali ja kerkis tagasi kõrgliigasse. Kui detsembris nautis Terville võidulainet, siis viimase kuu jooksul on naiskond olnud kimpus kaotustega.
32-aastane Bratuhhina-Pitou, kes teeb pärast 2017. aastal lapse sünnitamist esimest täisväärtuslikku hooaega, on vaatamata hetkelisele madalseisule ja mõningatele tervisemuredele saavutanud hea mänguvormi ja vaatab optimistlikult tulevikku.
Polina, tulid hooaja alguses mitmeaastase pausi järel taas Prantsusmaa kõrgliigas väljakule. Kuidas end platsil tunned ja milline on su praegune vorm?
Hooaja algus oli päris raske, sest kõrgliiga tase on võrreldes esiliigaga palju tugevam ja koormus suurem. Läks küll natuke aega, kuid suutsin hooaja alguseks saavutada peaaegu samasuguse tippvormi, mis oli paar aastat tagasi ja enne seda, kui olin rase. Detsembris tekkis väike trauma – plantaarne fastsiit mõlemal tallal. Viimased kaks kuud ei ole ma seetõttu parimas vormis olnud.
Mida sa teed tänasel päeval mängijana paremini kui mängupausi eel?
Arvan, et hoian oma emotsioone paremini kontrolli all. Praegu mul ei teki nii palju stressi kui nooremana. Varasemalt oli enne igat mängu stress, mis mõjus negatiivselt. Nüüd lähen mängima enesekindlusega. Loomulikult tuleb ette tavapärast mänguärevust, aga pole stressi, mis mind segada saaks.
Millised tehnilised oskused vajaksid veel lihvimist või taastamist?
Arvan, et olen päris hästi hakkama saanud. Ainuke probleem seisneb selles, et mu keha pole enam nii noor, et jõuaks kiiresti füüsilisest koormusest taastuda. Mul on väike laps ja seetõttu pole nii lihtne end välja puhata. Hommikuti on ta juba kell 6.30 üleval. Tahaksin vähemalt kella kaheksani magada (Muigab.).
Terville’i peatreener Romain Pitou on sinu abikaasa alates 2014. aastast. Kuidas on mängida oma elukaaslase käe all? Mis on selle võlu ja valu?
Oi-oi (Naerab.). Usun, et kõik arvavad, et see on kergem ja saab muredest vabalt rääkida, aga see pole tegelikult üldse niimoodi. Minu jaoks kaasneb sellega rohkem raskusi. Isegi kui ta teab, et ma pole näiteks piisavalt maganud, pigistab ta ikkagi minust maksimumi välja. Kuna oleme lähedased, siis ta lubab endale mõningaid kommentaare, mida ta tavamängijale ei teeks. Mõned kommentaarid, mida treeneri suust ei tahaks aktsepteerida, kui treener poleks minu abikaasa. Kuna ta on minu abikaasa, siis vahepeal võtame kõike liiga isiklikult. See on päris keeruline, aga vaikselt harjume. Ta on teist hooaega peatreener, esimene hooaeg oli raskemgi, aga nüüd hakkan harjuma.
Miks sa otsustasid 2016. aastal võrkpallikarjääri pikemale pausile panna?
See otsus sündis sellepärast, et tahtsin last saada. Mul oli põlvevigastus (kõhrepõletik), mis tegi haiget. Kui ma poleks pikemat pausi teinud, oleks võinud see veel hullemaks minna ja menisk kahjustada saada. Noor asendusmängija oli olemas ja see võimaldas mul võrkpalli pooleli jätta. Laps ja põlvevigastus olid kaks peamist põhjust, mis panid mind niiviisi otsustama.
Oled maininud, et tol hetkel oli sul mänguisu ja suur armastus võrkpalli vastu kadunud. Kas see vastab tõele ja kuivõrd see sinu otsust mõjutada võis?
Jah, olin samas võistkonnas pikka aega mänginud ja tekkis rutiin, mistõttu polnud enam nii palju põnevust ja mänguisu.
Miks otsustasid just käesoleval hooajal platsile naasta?
Eelmisel hooajal olin võistkonnas pigem varumängija, kes läks platsile siis, kui olid rasked hetked. Mulle tundus, et suudan oma vormi taastada ja tahtsin proovida, kas suudan veel tõesti sellel tasemel mängida. Hooaja algus näitas, et suudan küll. Ma ei tea, kas need vigastused on tekkinud seepärast, et ma pole enam nii noor, või seepärast, et ma polnud selliseks koormuseks valmis ja pean suvel veel rohkem tööd enda füüsilise vormi osas tegema. Järgmine hooaeg näitab, kui pärast head suve tagasi tulen.
Mis oli põhjuseks, et sa eelmisel aastal Euroopa meistrivõistlustelt kõrvale jäid?
Eelmise aasta jaanuaris koondist esindades olin enesekriitiline. Mulle tundus, et sellises vormis ei annaks ma võistkonnale midagi juurde. Teised tüdrukud olid minust tublimad.
Kas võtsid ise vastu otsuse kõrvale jääda või tuli see kellegi teise poolt?
See oli ikka minu otsus. Mu abikaasa ütles, et kui ma peaks minema kaheks kuuks ära ja ta peaks lapsega üksi jääma, siis temal poleks selle vastu midagi. Tema oleks mind lasknud. Ma ei arvanud, et võistkonnal oleks minust kasu.
Kuidas Euroopa meistrivõistluste finaalturniirilt kõrvalejäämine sind mõjutas?
Ma elasin tüdrukutele kaasa ja vaatasin mänge nii palju kui sain. Olin võistkonna ja treeneri üle väga õnnelik. Mul ei olnud mingisugust kadedust ja ma ei tundnud ennast halvasti. Ma ei tundnud, et oleksin vale otsuse teinud.
Süda oli rahul ja elasid tüdrukutele kaasa.
Jah.
Kas sa tunned, et tahaksid kunagi veel Eesti koondise särgis mängida? Kuivõrd reaalseks sa seda võimalust pead?
Kui mängisime Eesti koondise uue treeneri vastu (Lorenzo Micelli ja tema koduklubi Volero Le Cannet; omavaheline mäng toimus 1. veebruaril – toim.), siis rääkisin temaga. Ta ütles, et oleks huvitatud, et ma rahvusnaiskonnaga liituksin. Pean keskenduma sellele, et väikestest traumadest vabaneda. Meie viimane mäng on 28. märtsil – pärast seda saan võtta pausi ja vaadata, milline on minu vorm ajaks, kui koondis koguneb. See on võimalik, et mind taas rahvusnaiskonnas näeb.
Seega suusõnalise kutse koondisesse oled saanud, aga pead veel vaatama, millises vormis hooaja lõpus oled.
Just.
Võtsite laupäeval Terville’iga vastu kuuenda järjestikuse kaotuse. Millest madalseis tingitud on?
Arvan, et see on tingitud sellest, et kõik teavad, et meil pole enam võimalik play-off’í saada. Kõik on ennast lõdvaks lasknud. Võib-olla isegi ootavad viimast mängu. Mina ei saa nii palju aidata, kuna mul on hetkel vigastuse tõttu keeruline väljakul liikuda. Varumängija, kes minu asemel mängima tuleb, pole võib-olla veel valmis vastutust enda peale võtma.
Kas teil on selleks hooajaks veel eesmärke seatud või valitseb allaandmismeeleolu?
Praegu on jäänud mängida neli mängu. Tahaks lihtsalt ilusat mängu näidata. Mõned tüdrukud, kes tahavad ära minna, soovivad häid mänge teha, et neid märgataks ja et nad endale järgmiseks hooajaks tööandja leiaksid. Võiksime ilusate mängudega hooaja lõpetada. Hooaja keskel, detsembri lõpus, olime tõusujoonel ja mõtlesime, et jõuame play-off’i, aga pärast jõulupausi vajus kõik ära. Ma ei tea, kas praegune seis on tingitud pausist või teised võistkonnad juba tunnevad mängijaid ning teavad, mis on meie nõrgemad kohad ja suudavad meid üle mängida.
Mainisid, et mõned mängijad siirduvad järgmisel hooajal teistesse klubidesse. Kas Eliise Hollas jääb uuel hooajal Terville’i tugisambaks?
Ma ei tea ja ei oska öelda, seda peab tema käest küsima. Treener tahab teda võistkonda jätta, aga ma ei tea, mis tema mõtleb.
Järgmise kohtumise peate 29. veebruaril Julija Mõnnakmäe uue koduklubi Pariisi Saint-Cloud’i vastu. Milliste tunnetega lähed mängule vastu? Kas on eriline tunne?
Jah, muidugi-muidugi. Kogu aeg, kui mängime eestlaste vastu, on eriline tunne ja on eriline mäng. Muidugi tahaks võita, aga eks parem võistkond võidab. Praegu on nad meist allpool, aga neil on potentsiaali küll, sest neil on head ründajad (Terville paikneb liigatabeli 10. positsioonil ja Pariis 12. positsioonil – toim.). Julija annab neile energiat juurde. Teistes mängijates polnud nii palju elu sees, aga kui tegime nende eelmise mängu analüüsi, siis nägin, et Julijaga mängib võistkond teistmoodi. Julija annab neile palju juurde.
Millised eesmärgid oled endale veel võrkpallurina seadnud?
Praegu on minu eesmärk see, et jõuaksin mängida heal tasemel veel vähemalt viis aastat. Tahaksin pärast 35. eluaastat ka veel võrkpalli mängida.
Millises klubis sa end tulevikus näed? Kas püsivana koduklubis Terville’is või kuskil mujal?
Praegu jään Terville’i, aga võib-olla paari aasta pärast, kui ma pole enam Prantsusmaa liiga jaoks piisavalt hea, võib mind Küproselt õe juurest leida (Natalja Bratuhhina – toim.), aga soovin jätkata profina.
Sul on pisike kaheaastane poeg. Kas mingil hetkel soovid ka perelisa?
(Muigab.) Mõtlesin selle peale, aga kuna praegu on mu poiss väike ega taha öösiti magada, siis järgmisel paaril-kolmel aastal ma teist last ei soovi.
Enne pühendad end veel võrkpallile ja tulevikus elame-näeme.
Jah, kiiret ei ole. Praegu võib lapsi saada veel ka pärast neljakümnendat eluaastat, seega aega sellega on.
