fbpx
Close

INTERVJUU | Meeletu isikliku fänniarmeega Miilen: kodusel EM-il broneerime ühe sektori Viljandimaale

Getter Rang
Kristiine Miilen. | Foto: Luigi Canu

Eesti rahvusnaiskonna nurgaründaja Kristiine Miilen mängib sel hooajal Itaalia tugevuselt teises liigas Olbia Hermaea naiskonnas ja elab keset vahemerd kaunil Sardiinia saarel. Miilen kannab ainukese välismängijana suurt vastutuskoormat, nautides seda täiel rinnal. 25-aastane viljandlanna on saavutanud mängijana stabiilsuse ja enesekindluse. Hooaja eel võetud risk usaldada oma sisetunnet ja oodata sobivat lepingut viimse momendini on end ära tasunud. 

Miilen on veendumusel, et kodune Euroopa meistrivõistluste turniir toimub õigel ajal, kuna praegu on hulgaliselt vanemaid mängijaid, kelle saapaid veel noored ära ei täida. Lisaks usub ta nii mõnegi mängija comebacki ehk koondisesse naasmisesse.

Nii tore on sinu häält kuulda. Sa oled sama rõõmus nagu alati.

Mis siin ikka kurvastada. Laias laastus on kõik ju hästi, lihtsalt see koroona on jube. (Kristiine on uue aasta algusest pidanud rinda pistma koroonaviirusega – toim.)

Kuidas end tunned?

Mul on hetkel ainult nohu. Eelmisel esmaspäeval oli kõige halvem olla. Mul oli köha, nõrkus ja tahtsin lihtsalt voodisse vajuda. Enne, kui koroonaviirusest teada sain, käisime poes ja tundsin, et ma ei jaksa midagi tassida. Olime paar päeva varem ka söömas käinud. Kuna ma ei tahtnud uue aasta paiku rahva seas olla, siis sõime õues. Mul hakkas järsku väga külm, mõtlesin, et olen külmetada saanud, ei osanud seda koroonaviirusega seostada. Mul on korteris natuke hallitust ja olin just terve esmaspäeva seda küürinud. Arvasin, et just see mõjutas mu enesetunnet ja põhjendas, miks selline unekott olin, aga siis sain teada, et mul on koroona.

Aasta algus jätab soovida, aga siit saab ainult paremaks minna.

Ma olin ka, et 2022, bring it on! Ja nüüd olen esimesed kümme päeva lihtsalt kodus olnud. Sel aastal pole saanud ühtegi trenni teha, võrkpalli pole puutunud kaks nädalat. See tagasitulek saab olema päris huvitav. Teised on samas seisus. Kuna meie tervisel enam midagi viga pole ja tunneme ennast paremini, siis mõnel korral, kui Albert (Kristiine elukaaslane Albert Tamm on kettagolfi valitsev Eesti meister – toim.) on kodu lähedal disci mängimas käinud, olen mina tema disce korjanud, et saaksime värsket õhku ja natuke jalutada.

Sa oled nii elava loomuga, katsu sind siis tuppa kinni panna.

Jaa, ma käin iga päev väljas prügi viimas. Teen nii, et võtan väikese koti, panen pool kotti prügi täis, siis tulen tagasi, siis lähen jälle. Kui keegi midagi ütleb, siis mul on vabandus olemas, et käisin prügi viimas.

Väga hea meelelahutus. Sa oled keset vahemerd, Sardiinia saarel. Kuidas on sinu hooaeg Itaalia A2 liigas ehk tugevuselt teises liigas kulgenud?

Ma olen rahul. Meil on täitsa okei tiim, oleme hetkel tabelis neljandal positsioonil, see on väga hea tulemus. Detsembri ja esimese ringi lõpetasime ainult võitudega, võitsime tugevad ja nõrgad – kõik, kes ette jäid, said meilt tappa. See on olnud siiani mu lemmikuim hooaeg.

Mis selle hooaja eriliseks on teinud?

Esiteks see, et mulle antakse palju vastutust. Mängin põhimõtteliselt kogu aeg, aga samas pole mul olnud peaaegu ühtegi sellist mängu, kus oleksin ära kukkunud. Olen suutnud mingisuguse stabiilsuse leida. Pole olnud üles-alla kõikumist, et üheks mänguks võetakse pingile ja teisel mängul toon 30 punkti – ma olen selle üle õnnelik. Liigatase on üsna kõrge. Tahaks loota, et olen arenenud, kuna saan heas liigas stabiilselt hakkama ja ei karda võtta vastutust ja teha rasketes olukordades seda, mida nõutakse. Muidugi on olulised inimesed ja kultuur, kliima ja koht, kus ma elan – just mentaalsele poolele.

Kuidas sa tunned, kas varem on sul mängupildi ja stabiilsuse osas suuremaid kõikumisi olnud? 

Siiamaani on olnud üks-kaks mängu, mis olid kehvemad, aga polnud ka päris sellised, et oleksin häbisse jäänud või oleks pidanud välja vahetama. Soome liiga või Prantsusmaa esiliiga on ikkagi nõrgemad liigad. Kui ma seal suutsin teha palju häid mänge, siis ei saa ma seda võrrelda päris sellega, mis on tase kõrgemal. Sellepärast ma olengi õnnelik. Prantsusmaa kahel kõrgliiga aastal ei suutnud ma kogu aeg stabiilne olla, püsida väljakul ja vastutust võtta, aga see hooaeg on mulle enesekindlust andnud. Pool hooaega on veel ees, ma ei tea, kuidas see läheb. Siin liigas saan palju tõsteid, aga eks näis, kuidas koondises läheb. Ma loodan parimat.

Sinu praegune leping tuli üsna viimasel hetkel. Kui pingeline ootamine sinu jaoks oli?

See oli suhteliselt pingeline. Kui meil oli Valgevenes EM-i valikturniir, siis istusin õhtuti meie hotelli trepil ning rääkisin oma agentidega ja erinevate tiimide mänedžeridega. Mul olid pakkumised klubidest ja liigadest, kuhu ma ei tahtnud minna – need tõesti ei tõmmanud mind. Teisest küljest oli mul kogu aeg kuklas mõte, et mul polnud hea hooaeg, ma olin palju pingil, ma ei mänginud hästi. Kaks poolt võitlesid mu sees. Lõpuks otsustasin öelda kõikidele pakkumistele “ei”. Võtsin suurema riski. Mõtlesingi, et kõik läheb nii, nagu minema peab. Ja läkski. Mul tuli tegelikult siit pakkumine juba mais, aga kuna nad ei leidnud Itaalia diagonaali ja siin võib ainult üks välismängija olla, siis nad ei saanud mind võtta. Kui ma olin juuni keskel Küprosel, helistasid nad uuesti, ütlesid, et leidsid Itaalia diagonaali ja andsid mulle 24 tundi otsustada. Ma vastasin kohe, et tulen. Ma läksin rõõmsalt ja hea tundega Eestist ära. Minu jaoks on olulisim see, et kui ma istun lennukile, siis ma olen elevil ja tunnen, et ma tõesti tahan sinna minna. Mitte et ma nutan kuskil nurgas ja mõtlen, miks ma selle lepingu tegin.

Tegelikult mõjutab see tunne, mis sul alguses sees on, kogu hooaega.

See attitude (tõlkes suhtumine), millega ma sinna esimesest päevast alates lähen, on nii suur motivaator ja näitaja. Ma olen läinud klubidesse, kus olen allkirjastanud lepingud vaid sellepärast, et mul oleks töö olemas. Ma pole piisavalt endasse uskunud ja julgenud oodata, et ehk tuleb midagi veel. Nüüd otsustasin, et ma ei taha minna kuskile, kus tunne pole õige. Lõpuks saingi pakkumise sealt, kuhu läksin hea meelega. Siiani on kõik hästi läinud.

Usaldasid oma sisetunnet.

Usaldasin oma sisetunnet esimest korda. Rääkisin ka Lorenzoga (Lorenzo Micelli, Eesti naiste rahvuskoondise treener – toim.), kuna koondise ajal oli agentidega mitmeid vestluseid. Ma küsisin Lorenzolt, kuna tahtsin kelleltki kinnitust, et ma ei pea nendesse klubidesse minema. Ja siis ta ütles: “Jaa, pole hullu, oota veel.” Lorenzo andis mulle enesekindlust lepingutele äraütlemiseks.

Sa mainisid, et oled võistkonnas ainuke välismängija. Kuidas itaallaste keskel kohanenud oled?

Mu ainuke hirm oligi see, et olen ainuke välismaalane. Ilmselgelt vaadatakse mind rohkem ja jälgitakse, kuidas ma hakkama saan. Kartsin ka seda, kuidas neil inglise keelega lood on, et võib-olla olengi üksi ja ei saa kellegagi suhelda, aga tegelikult läks kõik väga ladusalt. Tulin siia, tiimikaaslased võtsid mind hästi vastu. Pooled räägivad väga hästi inglise keelt, ülejäänutega saab vajadusel räägitud. Mul on hea meel, et mõned tiimikaaslased, kes olid täiesti umbkeelsed, üritavad minuga rääkida. Staff ja juhtkond on rahulikud ja toetavad, nad elavad meile kogu südamest kaasa. Kui kaotame, siis pole draamat ega väga kurja vestlust. Mul on mitmetes tiimides olnud nii, et president või mänedžerid võtavad tiimi pärast kaotust ette, kaotus on nagu maailma lõpp. Siin ollakse pigem mõistvad. Võib-olla tuleb see ka sellest, et tiimil pole eesmärki jõuda A1 liigasse ja oleme praegu ootusi ületanud. Võib-olla siis neil polegi midagi öelda ega ette heita. Sulandumine läks väga lihtsalt. Ainsaks raskeks kohaks on õhtusöögid tiimiga, kus kõik räägivad itaalia keeles, siis ma viskan midagi inglise keeles vahele. Üritan natuke ikka itaalia keelt õppida. Üksindustunnet pole kordagi tundnud.

Kristiine Miilen oma täies hiilguses. | Foto: Luigi Fiori

See on kõige tähtsam. Sina aitad neid ja nemad aitavad sind.

Nad on väga abivalmid. Nad saavad väga hästi aru, et mul pole alati lihtne. Kui ma kuskil asutustes käin, siis seal ei räägi keegi inglise keelt – alati on keegi valmis mind aitama.

Vaatasin eile sinu võistkonna kodulehelt pilte ja soengu poolest tundus, et olete päris sarnased, peaaegu kõigil kaunid lokid peas.

Jaa, me tegime nalja, et siia tiimi ei saanud, kui sul lokke polnud (naerab.) Siin on reaalselt kahteistkümnest kümnel lokid.

Tundub, et lisaks oskustele oli ka soeng üheks kriteeriumiks.

Jaa, ma tulingi siia ja sain aru, miks nad minu valisid. Eestis ikka olen pisut erilisem, aga siin mitte. Tüdrukud sirgendavad juukseid, et välja paista (muigab.).

Nüüd rääkisime tüdrukutest, aga võtame ette sinu peigmehe Alberti, kes sinuga Itaalias kaasas on. Kuivõrd tema kohalolek sinu sportlikke sooritusi mõjutab?

Enne mängu või mängu ajal ma talle ei mõtle. Kui mäng hakkab, siis korra silmanurgast piilun, kas ta on juba kohal. Mängujärgselt jooksen alati esimesena tema juurde – pole vahet, kas oleme võitnud või kaotanud. Alati on kellegi juurde minna, see on hea tunne. Saame koos olla ja alati on oma inimene olemas. Kindlasti mõjub hästi. Ta läheb paari nädala pärast ära ja eks siis ole näha, kuidas mul hooaja lõpuni minema hakkab (naerab.).

Loodame, et oled saanud suure laengu ja kestad hooaja lõpuni.

Just. Tal on ka discgolfi korv siin kaasas. Ta mängib disci seal, kus teised tüdrukud ja treenerid elavad. Ta on täielik iidol neile. See on nii lahe, et kõik alati küsivad, kuidas Albertil läheb ja kuidas tema tervis on. Mul on olemas keegi, kellega muresid ja rõõme jagada. See tunne mulle meeldib.

Kristiine Miilen ja tema elukaaslane Albert Tamm. | Foto: Luigi Fiori

Nii armas. Rõõmusõnumeid on tulnud mitmelt rindelt. Eestist saab üks Euroopa meistrivõistluste korraldajamaa. Mis tundeid ja mõtteid see hiljutine uudis sinus tekitas?

Esimene emotsioon oli see, et jess, saame ka Saku suurhallis kõikide inimeste silme all mängida. Vaatasin meeste mänge ja tekkis tunne, et tahaks ka. Pigem valdas rõõm. Teine mõte oli see, et Jull ja Liis (Julija Mõnnakmäe ja Liis Kullerkann – toim.) ei saa veel pensionile minna. Kolmas mõte oli see, et ikka on natukene pinget, kuna tahan hästi esineda. Kui inimesed tulevad saali, siis nende ees tahaks endast parima anda, et nad ei tuleks saali nõmedaid kaotusi vaatama. Erinevad mõtted tekkisid, aga pigem olen ikkagi ootusärev. Sihukest asja ei juhtu iga päev. Ma olen väga õnnelik, et EM koju kätte tuleb. Ma olen valmis kogu seda melu kogema. Ainuke kord, kui olen sarnast asja kogenud, oligi Tartus, kui toimus eelmise EM-i valikturniir ja Tartu saal oli täis. Saku suurhall on ikka teine asi. Ma loodan, et koroona meid selleks ajaks enam ei sega. Eks see koroona murekoht ole.

Kuivõrd see lisamotivatsiooniks oli? Trenni pole sa sellel aastal koroona tõttu saanud teha, aga kas sa muutsid kuidagi oma suhtumist?

Ma ei tunne, et mul oleks siiani üldse motivatsioonipuudust olnud. Naudin siin igat trenni ja mängu väga. Koondises on ka alati tore. Mul pole olnud kunagi seda tunnet, et ei viitsi mängida. Mul pole võrkpallist kunagi motivatsioonipuudust tekkinud. Ma ei usu, et selles osas midagi muutma peaksin. Lihtsalt tuleb jätkata sellega, mida teen ja paremaks saada.

Mainisid eelenvalt Julijat ja Liisi. Mis arvad, kas kõik praegused koondise mängijad jätkavad EM-ini?

Ma olen üsna kindel. Ma ei tea, kas 100%, aga 95% olen kindel, et nad mängivad ära. Kuulasin Märt Roosna ja Hanno Pevkuri intervjuud, kus räägiti, et võib-olla oleks pidanud rohkem ootama, et äkki tulevad noored peale, aga minu arvates on tõde see, et it is now or never (tõlkes nüüd või mitte kunagi.) Praegu on veel hea põlvkond vanemaid mängijaid, nelja aasta pärast neist mitmeid enam poleks. Noored ei mängiks nende kohta veel välja ega täidaks nende saapaid. Ma sellega kindlasti ei nõustuks, et oleks pidanud edasi lükkama kandidatuuri. Praegu on tõesti viimane aeg korraldamiseks. Mul on hea meel, et EM toimub juba järgmisel aastal.

Kui räägime Eliise Hollasest, kes on olnud vigastustega kimpus, Kristi Nõlvakust, kelle tööelu on kõrval väga tihe, siis mis sa arvad, kas nemad kaks jätkavad?

Ma arvan küll. Ma arvan, et kõik on selleks ajaks kohal. Kes teab, keegi teeb äkki comebacki. Ma arvan, et konkurents läheb tihedamaks, kõik tahaksid kodus mängida. Eriti veel siis, kui sa oled karjääri lõpus. Võib-olla mõni teebki EM-il oma lahkumismängu. Kodupubliku ees lahkuda oleks päris lahe.

Kas comebackide osas on sul siseinfot?

Ei ole, aga kes teab. Tahaksin väga, et Anu (Anu Ennok – toim.) tuleks. Ta on Eesti võrkpallile nii tähtis, ta on olnud teerajaja. Ta on üks esimesi, kes läks Eestist välja mängima. Ta tõesti vääriks EM-il mängimist – pole oluline, kas siis libero või nurgaründajana. Kui teda poleks, oleks midagi puudu. Ta oli mitu aastat Eesti parim võrkpallur, ta läks Soome mängima, pärast teda hakkasidki naised välja mängima minema. Bratuhhinad (kaksikutest õed Natalja ja Polina Bratuhhina – toim.) olid päris esimesed, järgnes väike vahe, aga siis läks Anu ja seejärel juba ka teised. Anu on Eesti võrkpallilegend. Samuti tahaksin, et meiega liituks Kristel Moor, tal on vaheaastaga võrkpalliigatsus peale tulnud. Omad Viljandi mutid koos (muigab – toim.).

Kas oled kursis, mis seisus on praegu Julija Mõnnakmäe? Ütlesid, et ta on suure tõenäosusega koondisega liitumas. Kuna ta on kapten ja üks oluline lüli, siis kas oskad tema kohta midagi rohkemat öelda?

Ma tean, et ta käib praegu esiliiga trennides ja hoiab end jõusaalis vormis. Eks tema kohta uuritakse palju, tal on palju survet.  Talle pole sügis kindlasti lihtne olnud. Loodan, et kõik läheb hästi ja ta suudab koondist täiel määral aidata. Usun, et Julija teeb endast kõik, et vormis olla. Ta teab, mis on kaalul. EM on kindlasti suureks motivaatoriks.

Hoiame talle pöidlaid. Ja loomulikult hoiame pöidlaid selleks, et viljandlannad tähtsatel mängudel platsil kokku saaksid. Sa oled sündinud tõeliste võrkpalliarmastajate ning võrkpallile elavate ja hingavate inimeste perekonda. Nad on alati välismaal sulle kaasa elamas olnud – olgu tegu EM-i või klubihooajaga. Kui suur armee Viljandimaalt koduseks EMiks suurhalli tuleb?

Ma loodan, et üks sektor vähemalt. Kui Budapestis EM toimus, organiseeris mu isa umbes 30 inimest kaasa. Nad sõitsid Viljandist Tartusse, siis lendasid Tartust Helsingisse ja seejärel Budapesti. Tartu-Helsingi lend oli Viljandi inimesi täis. See on lahe, et nad tulid sinna suure armeega kaasa elama. Ma loodan, et ka koduseks EM-iks tulevad kõik kohale. Loodan, et tulevad ka minu sellised sõbrad, kes võrkpalli ise ei mängi. Neid on alati kõige naljakam vaadata, sest nad ei saa väga midagi aru, aga elavad täiega kaasa.

Kristiine Miilen ja tema 15 Itaaliasse kohale sõitnud fänni võitu tähistamas. | Foto: Luigi Fiori

Võime siis Eesti Võrkpalli Liitu kirjutada, et palun broneerida üks sektor Saku suurhallis Kristiine Miilenile.

Jah, ühe sektori broneerime Viljandimaale. Ma pean hakkama enda player packe (mängija pakette – toim.) müüma – jagan autogramme, loosin välja särke.

Sa pead lõpuks hakkama vahendustasu küsima, kui nii palju rahvast saali tood.

Just, nimekirjad ja värgid-särgid.

Aga kelle toetus sulle sinu jaoks kõige olulisem on?

Arvan, et minu isa. Kui mul on vaja langetada otsuseid klubide osas, siis tema on inimene, kellega ma kõige rohkem arutan ja kelle arvamust kuulan. Temalt kiidusõnu naljalt kätte ei saa. Alati ütleb, mida saaks paremini teha. Mulle sobibki see rohkem, kui et keegi arvab kogu aeg, et olen super. Seda ütlevad eriti emad, isegi kui kaotame, siis ema ütleb alati, et mängisin hästi. Isa kuulan kõige rohkem.

Tema annab sulle ausat, vahel ka karmi, aga konstruktiivset tagasisidet.

Jah, temaga on hea arutada, ta on objektiivne ega lase liiga palju emotsioonidel mängida. Ta pigem mõtlebki, mis oleks minu arenguks parim. Ei loe see, et mis palgad mul on või mis riigis ma olen. Loeb see, mis on tulevikku arvestades parem. Loodetavasti on mul veel päris palju mängimisaastaid ees.

Kristiine Miileni blogist leiab tema mängujärgsed mõtted ja kokkuvõtted. 

scroll to top