Kertu Laak ja Kristiine Miilen jätkavad oma rubriigi kirjutamist ja valisid seekord küsimuspommide märklauaks Renet Vankeri. Tallinna Selveri võrkpalliklubi ja Eesti koondistki esindanud Vanker on sattunud hiljuti Eesti võrkpallimeedia huviorbiiti, nii et oli tagumine aeg selle tegelasega lähemalt tutvust teha.
Tallinnas sündinud, kuid ka Märjamaal eluaastaid veetnud Vanker jättis uue aasta saabudes Eestimaa seljataha ja liitus keset hooaega Belgia tippklubiga Maaseiki Greenyard. Värskelt ka Meistrite Liigas debüüdi teinud eestlane alustas võrkpalliteed SK Tatsi ridades ja lõpetanud Audentese Spordigümnaasiumi, klassikaaslasteks teiste seas ka üks intervjuu läbiviijatest.
Jutuajamine Renetiga toimus päev enne Maaseiki treenerivahetust – sündmust, mis tuli Reneti sõnul ka talle üllatusena. Seega võtsime teemaks natuke vähem päevakajalised teemad. Näiteks saime teada, milline oli tänase tippsportlase kooliaegne toidupüramiid, mis faktorid on olulised sõpradevaheliste arvutimängude planeerimisel ja kuidas kujuneb kihlveost välja kihlumine.
1. Renet, kas sind Belgias tervitades peaks ütlema bonjour või hallo – kumba keelt Maaseikis rohkem räägitakse?
Hallo, nii palju, kui mina olen kuulnud. Mõned meie belglastest tiimikaaslased räägivad prantsuse keelt ka, aga Maaseikis räägitakse üldiselt pigem hollandi keelt.
Kas menüüs on ainult Belgia vahvlid ja õlu? Oled sa vähemalt mõlemad ära proovinud?
Vahvliteni ei ole jõudnud veel, aga õlu olen ikka mingil määral proovinud. (Muigab.)
Kui palju sa oled jõudnud juba uut kodukanti avastada ja mida huvitavat oled leidnud?
Kusjuures ei olegi väga palju jõudnud veel käia. Eile oli vaba päev ja käisime linnas nimega Maasmechelen. Seal oli üks külake, kus oli palju poode. Käisime ka rahvuspargis. Aga rohkem pole väga palju jõudnud avastada.
Sul oli kohapeal juba eestlasest tiimikaaslane Henri Treial ootamas. Kas Henriga teete koos ka tema lemmiktegevust ehk TikToke, veedate kuidagi teistmoodi koos aega või ei soovi pigem töökaaslasi väljaspool väljakut liiga tihti näha?
Mind ta ei ole veel sellega nõusse saanud! (Naerab.) TikToki poole ma ei vaata. Pigem suhtleme omavahel päris palju, saan küsimuste puhul temalt abi. Ma ei osanud selle peale enne tulekut mõelda, aga sel hetkel, kui ma siia jõudsin ja ta juba siin ees oli, sain aru, et see teeb elu palju lihtsamaks. Hea, et ta juba enne minu tulekut siin oli.
2. Sa oled teatavasti sidemängija. Kas sa mäletad, miks just selle positsiooni valisid või miks sinna sattusid?
Ega ma ise ei valinud seda positsiooni. Eks ma tahtsin ikka rohkem rünnata, aga kuna ma olin paras kribu ja jõudu väga palju polnud, siis pandi mind sinna, kus ma kasulikum olin.
Tihti öeldakse, et sidemängija peab olema valjuhäälne ja nõudlik, vahel isegi heas mõttes käsutama. Sina tundud platsil pigem vaikne ja tagasihoidlik, samas alati rõõmsameelne. On selline tegutsemine su teadlik valik või oledki lihtsalt sellise rahulikuma iseloomuga isend?
Väga huvitavad küsimused… (Muigab.) Võib-olla olen tõesti natuke tagasihoidlikum olnud, aga väljakul ma vaikne siiski ei ole – enda arust teen ma platsil ikkagi kõvasti häält. Peaksingi ehk seda harjutama, et platsil teisi käsutama hakkan.
Millisena sa oma rolli platsil just mentaalse külje pealt näed? Oled sa nõus või vaidleksid vastu, et sidemängijad peavad platsil kaugelt näha ja kuulda olema?
Jah… pigem vist nõustun selle näitega. Sidemängija võiks olla – rõhutan, “võiks olla” – platsil ikkagi see, kes seda mängu koordineerib.
Kas tunned, et Maaseiki tiimikaaslased usaldavad ja austavad sind piisavalt vaatamata su vanusele ja iseloomule?
Eelmine side oli ka sama vana kui mina (artikli pikkuse huvides lisame ka nime: Javad Karimisouchelmaei – toim.). Selle suhtes on neil noore sidega kogemus olemas. Meil on kõik hästi, mängijad saavad sidega hästi läbi. Meie teine side on veel noorem, 2002 sündinud ehk kui vana ta siis on, kuskil 10 või 11… (Kõik naeravad.)
3. Paar anonüümset aga usaldusväärset vihjajat väitsid meile, et Audentese Spordigümnaasiumi aegadel oli Reneti toas alati käimas LOL-i (League of Legends ehk LOL on arvutimäng, mille reeglitest või ülesehitusest pole intervjueeritavatel aimugi – toim.) battle, ustavateks kaaslasteks cheeseballs krõpsud ja Linnuse kali. Kuidas kommenteerid? Kas lükkad ümber või pigem nii oli?
(Naerab pikalt.) Pigem nii oli jah!
Miks just cheeseballs ja Linnuse kali?
Seda ma pigem ei kommenteeri. (Naerab jälle.)
Kui palju praegu trennide vahel arvuti jaoks aega on?
Trennide vahel kindlasti ei mängi, siis ma ikkagi puhkan. Aga mõnel õhtul, kui Helger ja Mihkel (Hääl ja Varblane, endised tiimikaaslased Selveris – toim.) on naistelt loa saanud, oleme ikka mänginud.
Miks oli sinu hüüdnimeks Kondiste ja kes selle sulle pani?
Robin Valting (endine võrkpallur, nüüd suunamudija – toim.) pani. See tuli vist esimeses noortekoondise laagris, Audesse minnes oli see mul juba küljes.
Kas nüüdseks oled sellest hüüdnimest lahti saanud?
Jah, võib nii öelda küll. Paljud lihtsalt ei tea seda, aga nüüd vist tuleb see jälle välja.
Ja Belgias hääldatakse su nime “wanker” (inglisekeelne solvang, mille otsetõlge kirjamusta ei kannata).
Siin nad sellist pulli teevad jah. Ma olen juba leppinud sellega, et vahet pole – nad nagunii hääldavad seda niimoodi ja seda väga ei muuda.
4. Su sõbrad teavad, et oled hiljuti kihlunud oma tüdruksõbra Ingelaga. Kuidas te algselt kohtusite ja millega ta tegeleb?
Nii, kust ma alustan… Kohtusime internetis, 2017. aasta lõpus.
Tinderis või?
(Mõttepaus.) Jah. Ingelal oli kihlvedu sõbrannaga, et esimene võrkpallur, kes Tinderis ette tuleb, saab superlike (tavapärasest intensiivsem meeldivuse näitamise vorm tutvumiskeskkonnas Tinder – toim.). Ei mäletagi, et kes see esimesena kirjutas, aga mul oli igatahes järgmisel päeval mäng, kuhu Ingela kohale tuli.
Ja kuidas esimene date läks?
Ütleme nii, et see käis üsna veidralt. Kutsusin Ingela peale mängu külla ja… järsku hakkaski ta mul iga päev külas käima. Tõi järjest rohkem enda asju sinna ja nii ta läks.
Kuidas sa Ingela kätt palusid?
Kihlumise idee tuli mul natukene enne aastavahetust. Läksime uut aastat vastu võtma spaasse Saaremaale ja täpselt enne keskööd palusin meie hotellitoa rõdul Ingela kätt.
Kas ta tuli Belgiasse sinuga kaasa?
Ta sokutas end minuga Belgiasse kaasa jaa. Vaikselt nokitseb siin kaugtööd teha ja hoiab lihtsalt kodu korras ja kõhud täis.
5. Ning lõpetuseks – kus näeb Renet Vanker end 5 või 10 aasta pärast? Millises liigas mängimisest unistad ja kui suur võiks olla palganumber?
Tahaksin selleks ajaks Itaalia liigas võrkpalli mängida, kui just ei ole mingi suurem vigastus vahepeal tekkinud, mis seda takistaks. Otseselt mingit lemmikklubi ei ole ja eks palganumber on mida suurem, seda ilusam. Aga ega ma täpselt ei tea ka, palju need sidemängijad Itaalias palka saavad.
Kas sa läksid peale gümnaasiumi midagi ülikooli õppima ka?
Sellest me ei räägi…
(Peale seda, kui seletasime, et ka intervjueerijad on keskharidusega “rumalad sportlased”, siis oli Renet ikkagi natukene nõus oma lühikesest ülikoolikogemusest rääkima.)
Nojah, tegelikult läksin peale gümnaasiumi ülikooli küll. Suuresti teiste surve tõttu. Poliitiliselt korrektselt võib öelda, et tulin sealt ise ära. Õppisin Tallinna Ülikoolis seda, mida enamus sportlased – kehakultuuri. Aga varsti sain aru, et see pole ikka mulle.
Mis ametis sa ennast peale spordikarjääri näed?
Mind ikkagi huvitavad need arvutid, nii et vast mingi töö IT-valdkonnas.
