Eesti rahvusnaiskond lõpetas Euroopa Hõbeliiga hooaja täna 3:2 võiduga Portugali üle. Kokkuvõttes teenis meie koondis B-alagrupis Sloveenia ja Kreeka järel ning Portugali ees nelja punktiga kolmanda koha.
Võrkpall24 suhtles pärast alagrupiturniiri lõppu koondise peatreeneri Andrei Ojametsaga, keda ootab sarnaselt naiskonnale ees kuuajaline puhkus, pärast mida asutakse valmistuma EM-finaalturniiriks.
Andrei, kas Hõbeliiga tänavusest hooajast jäi n-ö näppude vahele rohkem head või halba?
Number üks: juba küsiti, kas kõik ootavalt meilt pärast edukat eelmist hooaega rohkem võite. Muidugi ootavad! Ent tuleb ka aru saada, et vastased on praegu juba tugevamad (kui mullu) ja meie areng ei toimu nii, et astume kohe veel sammu võrra edasi. See protsess on tunduvalt aeglasem. Teised on meist niigi eespool ja ega nemad kehvemaks ei jää. Fakt on see, et Euroopa liiga pidigi tänavu raske olema. Kertu Laagi vigastus mõjutas olukorda. Samas, Kristel Moor avanes sellise külje pealt, et fantastiline! Meil on nüüd kaks tugevat diagonaali. Ja Kristel on võimeline ka temporündajana hästi mängima. Euroopa liiga õpetas ka seda, et sellisel tasemel karistatakse iga eksimus ära, kuigi meie vastasedki polnud tasemelt veel Holland, Ungari või Aserbaidžaan, kellega EM-il kohtume.
Mis on Eesti naiskonna suurim nõrkus tänasel päeval?
Ma ütleksin platsimäng. Me mängime nii tugevaid lööke kui ka pehmeid palle küllalt ebakindlalt. Jääme sellistel hetkedel vastastele alla. Meil on tihti nii, et tegeleme pärast esimest puudet palli päästmise, mitte ründamisega. Blokk pole kunagi Eesti tugevaim külg olnud, aga selles osas oleme tunduvalt paremaks läinud. Pigem on mureks distsipliin ja valmisolek kaitsemängus.
Aga meie tugevuseks on rünnak, mis on võrreldes varasemate aastatega selgelt võimsam eelkõige tänu Kristel Moori, Nette Peiti ja Kristiine Miileni arengule?
See põhituumik, kes meil on… Samas, Anu Ennok mängis täna esimest korda sel suvel nii, nagu ta on võimeline mängima. Meie trump on rünnakul ikkagi kiirus, kuna päris nii võimsaid ründajaid meil pole nagu tippudel. Aga kiireks mänguks on vaja täpsust. Selge see, et Miilen, Peit, Ennok, Moor ja Laak – nurkades on seis väga tipp-topp. Valikut jagub.
On see EM-finaalturniiri mänge silmas pidades rahvusvahelisel tasemel valik?
Eks rahvusvahelisel tasemel on ka vahe sees. Tipptase, kesktase, madal tase… Kindlasti pole me enam madalal tasemel, pigem seal keskel.
Kuna naiskonna jaoks on tegu ajaloolise suvega, siis küsin, kas sinul peatreenerina on suve esimeses pooles rohkem rõõme või muresid olnud?
(Naerab.) Kui saaks iseendagagi hakkama… Eks selline suvi on ka minu jaoks peatreenerina esimene. Okei, ma olen käinud abitreenerina suurturniiridel, aga peatreenerina on see vastutus ja fiiling hoopis teistsugune. Tunne on selline, mis kurnab oluliselt rohkem kui abitreeneri tunne. Ma ei taha sellega öelda, et abitreenerid oleksid turisti rollis. Mul on tänavu väga head ja vajalikud abitreenerid Marko Mett ja Oliver Lüütsepp.
