fbpx
Close

INTERVJUU | Onupojaga mänguaja eest konkureeriv Jalg: midagi lihtsat siin tulemas pole

Karl Rinaldo
Helar Jalg Iisraeli iidses Jaffa sadamas. | Foto: Karl Rinaldo

Eesti võrkpalliklubisid on viimasel kümnendil ilmselt enim eurosarjades esindamas käinud endine Tallinna Selveri ja nüüdne Saaremaa Võrkpalliklubi nurgaründaja Helar Jalg, läbi ja lõhki saare mees.

“Kfar Saba on 11. klubi, kelle vastu olen eurosarjas mänginud,” ütleb 25-aastane Jalg, kui Tel Avivis asuvas antiikses Jaffa sadamas vestlust alustame. 190-sentimeetrine saarlane on omamoodi eriline kuju Eesti võrkpallis. Näiteks noorteklassis mängis ta EM-valiksarjas Eesti koondises olude sunnil Andri Aganitsa kõrval teise temporündajana ja pani muuhulgas tulevase tippründaja Thibault Rossard’i kord blokiga kinni (oli see juhus või meisterlikkus, saab igaüks ise otsustada).  Täna tunnevad kõik Jalaga kokku puutunud mängijad teda kui suurt spordisõpra, kellel on keeruline isegi lennujaamas teleritest peatust tegemata mööduda, kui parasjagu mõni võistlus käib. Pealegi on tegu meie rahvusmeeskonna pikaaegse põhimehe Keith Puparti onupojaga.

Jalg on Johan Vahteri ja “kodustatud” Rauno Tamme kõrval kolmas Saaremaa meeskonna mängija, kes kuulunud võistkonda selle loomisest saati ehk tänaseks juba kolm hooaega. Et konkurents nurgaründajate kohale on meeskonnas kõvem kui eales varem, uurisime intervjuu käigus muuhulgas sedagi, mil moel rollimängijana tuntud mees end oma praeguses olukorras tunneb.

Helar, kas võib nii öelda, et poleks Saaremaa Võrkpalliklubi sellisel kujul tekkinud, ei tegeleks ka sina täna tõsiselt võrkpalliga?

Ma usun, et nii võib täitsa öelda küll. Läksin 2016. aasta juunis pärast mitut Selveri-aastat õlaoperatsioonile ja hakkasin pool aastat hiljem mängima meistriliigas Järvamaa eest. Tol hetkel mõtlesin, et pean Tallinnas kooli või tööle minema. Aga siis tuli sõber Siim Põlluäär ja ütles, et tal on mulle varsti pakkumine. Mind hakkas huvitavama, et mis see olla võiks. Selgus, et oligi Saaremaa asi. Nii ma siin olen juba kolmandat hooaega. Ilmselt oleksid mul ka mingid teised variandid olnud, näiteks Tallinna Tehnikaülikool, aga profitasemel ma vaevalt mängiks.

Kas sa oled kolme aastat Saaremaal nautinud?
Muidugi! Saaremaa klubi loomine tähendas seda, et sain oma sünnisaarele tagasi elama tulla. Olen väga rahul Kuressaare rahuliku eluga. Ja see, kuidas siin võrkpalli nauditakse, on äärmiselt meeldiv. Iisraeligi reisis ju mitukümmend poolehoidjat kaasa. Samas näiteks Selveris käis isegi koduse liiga võõrsilmängudel heal juhul vaid mõni üksik inimene kaasas.

Ilmselt pole Selver selles ka ise eriti süüdi, sest pealinnas ongi keerulisem kogukonda luua.
Jah, eks Saaremaal olid inimesed oodanud pikka aega suurt asja, kuna siin on väljundeid, eriti talvel, väga vähe. Ja et klubil kohe nii hästi minema hakkas, see aitas populaarsuse kasvule kaasa.

Helar Jalg Tallinna Selveri päevil. | Foto: klubi koduleht

Ütlesid, et sulle Kuressaare rahulik elu meeldib. Suurlinna Tallinnat sa seega taga ei igatse?

Kui hakata nii mõtlema, siis mida ma Tallinnas siis nii väga rohkem tegin kui siin Kuressaares? Võib-olla sain mõnel õhtul sõpradega kokku, aga suurt vahet küll pole. Kui teha tõsiselt sporti, siis täidavad suure osa päevast niikuinii trenn ja puhkamine. Pealegi saan nüüd taas perele lähedal olla.

Klubide mänedžeridega ei pruugi mängijatel vahel kõige parem läbisaamine olla. Kas Hannes Sepp kuulub samuti sellesse kategooriasse?

Mina olen tema tööga küll rahul. Ma ei teagi, kas ta nende kolme aasta jooksul on midagi tegemata jätnud. Ka välismaalased ütlevad, et nii head mänedžeri pole neil varem olnud. Isegi kui korterisse on näiteks panni vaja, siis poole tunniga on see üldiselt mängijale muretsetud. Ja eurosarjas ajab ta alati nõuetel näpuga järgi taga, sest tahab, et kõik oleks väga hästi korraldatud. Lisaks ei mäleta ma, et üheski teises klubis oleks mänedžer nii paljudel meeskonna treeningutel kohal olnud.

Kogu Saaremaa kolmeaastase tegevusaja jooksul on meeskonda juhendanud Urmas Tali. Kuidas tema all mängida on olnud?

Teadsin Urmast juba noortekoondise ajast. (Muigab.) Ega meil need kolm aastat siin lihtsad pole olnud, aga tulemused on tulnud ja see on see, mis spordis loeb. Töötame Urmasega ühise eesmärgi nimel ja saame hakkama.

Kui sa võrdled Saaremaa tänavuse hooaja meeskonda eelmistega, siis milliseid muutusi näed?

Võib-olla on meil tänavu kolme aasta tugevaim võistkond. Ka sisekliima on päris hea. Eks sõbralikku lõõpimist tuleb ikka ette, aga midagi pahatahtlikku pole. Kui me lõpuks oma mängumootori ka käima saame, siis peaksime kõik kohalikud liigad ikkagi ära võitma. Vastavad mehed on ju igal positsioonil olemas. Ja isegi varumängijad on sellised, kes on Eesti liigas aastaid põhitegijatena suuri mänge mänginud.

Sina kuulud Saaremaa meeskonnas viimasena nimetatud seltskonna hulka. Kuidas sa varumeherolliga toime tuled?

See tuleb kuidagi lihtsalt, kui pean kolmandas, neljandas või viiendas geimis mängu sekkuma. Aga trennis on ikka vahel raske, kuna pingutad ja pingutad, aga mängida ei saa. Konkurents on lihtsalt sedavõrd kõva ja sellest tuleb aru saada. Meil on meeskonnas Eesti koondise raudvara (Keith) Pupart, pikaaegne koondise liige (Rauno) Tamme ja Kuuba koondislane (Javier) Jimenez. Selliste meeste kõrval tulebki endale selgeks teha, mis on minu roll. Kõik tahaksid ju mängida.

Kuressaare on väike linn ja meeskonna poolehoidjad satuvad mängijatega tihti näiteks poes kokku. Kas nad ütlevad sulle ka vahel midagi seoses sinu mänguajaga?

(Muigab.) Seda on küll ette tulnud, et pärast mängu öeldakse, et küsi treenerilt rohkem mänguaega.

Helar Jalg suhtlemas varumeestenurgas Rauno Tammega. | Foto: Irina Mägi/Saaremaa VK

Kas sa usud, et võid siiski kerkida tulevikus Saaremaa põhitegijaks?

Oleneb, millised tulevikuvaated klubil on. Kui meeskond tehakse veelgi tugevamaks, siis on kindlasti raske põhitegijaks kerkida. Ega mul polegi sellist hooaega veel olnud, kus oleksin kindlaks põhimeheks võetud. Ka Selverisse tulles olid esimesel aastal sellised mehed nagu (Martti) Juhkami ja (Kristjan) Õuekallas ees. Vaid Järvamaal olin kindlalt põhikoosseisus, aga seda ma ei arvestaks, kuna see oli pärast operatsiooni, mil ma polnud tugevat põhja saanud laduda hooajale. Eks ikka tahaksin teha hooaja, kus oleksin kindel põhimees ja saaksin meeskonda vedada.

Mis on võrkpallurina sinu tugevused ja nõrkused?

Üldmäng ja kaitse on tugevused. Olen selles suhtes sarnane nii Puparti kui ka Tammega. Jimenez on meist erinev, kuna tema tugevuseks võib pidada rünnakut. Mu suurim nõrkus on blokk. Ja eks rünnakuvõimsust võiks ka rohkem olla.

Kas sa usud ja loodad, et võiksid lähiaastatel mängijana veel selgelt areneda?

Hetkel tunnen ma end küll väljakul paremini kui neli-viis aastat tagasi. Täna Selveri-aegadele tagasi vaadates saan aru, et siis ei osanud ma üldse mängida. Nüüd teen asju oluliselt mõtestatumalt. Ka füüsiliselt tunnen, et olen parem kui varem. Võib-olla ühe või kahe aasta pärast tuleb veel üks samm arengus edasi. Olen ju alles noor mees veel – 25.

Kuidas sa päevast päeva sportlase pealtnäha üksluise eluga toime tuled?

Eks vahepeal, kui pime aeg tuleb, on ikka raskem. Mind on aidanud ülikooli astumine. Õpin teist aastat Kuressaares Tallinna Tehnikaülikooli kolledžis ettevõtlust. Nüüd saan kooliasju tehes puhata trennist, ja vastupidi.

Kas saarlased hoiavad meeskonnas kokku ka?

Ma ei ütleks, et keegi selle järgi midagi vaatab, kas sa oled saare- või mandripoiss. Oleneb ikka inimesest.

Helar Jalg, Reto Giger ja kohtunik Risto Strandson lõbusalt mänguolukorrale reageerimas. | Foto: Irina Mägi/Saaremaa VK

Aga leegionärid? Millised on Daniel Maciel, Javier Jimenez, Beau Graham, Reto Giger ja Artis Caics?

Maciel paistab muidugi silma oma emotsionaalsusega. Kui tal õnnestub punktivääriline blokk või rünnak teha, järgneb sellele korralik möire. Jimenez on seevastu rahulik mees. Giger on ka pigem selline, kes teeb vaikselt oma asja. Graham on jällegi natuke emotsionaalsem, kes võib plahvatada, kui me midagi hästi teeme. Ja Caics on vana rahu ise.

Lennukis leegionäride lähedal istudes jäi neist mulje kui intelligentsetest inimestest – kes luges raamatut, kes mängis malet.

Jah, Jimenez, Maciel ja Giger on küll sellised, kes harivad end ja loevad väljaspool sporti palju. Pidu ja naised – sellist asja nende puhul pole.

Sina oled aga “spetsialiseerunud” just spordile. Kust see meeletu spordihuvi tulnud on?

Hea küsimus! Eks see algas ammu juba. Esimene spordisündmus, mida ma mäletan, oli 2000. aasta jalgpalli EM. Olin siis kuuene, aga turniir on väga hästi meeles. Mul pole isegi väga vahet, mis ala on. Vaatan huviga pea kõike, alates snuukrist ja nooleviskest ning lõpetades jalgpalli ja korvpalliga. Seda tuleb ikka ette, et mängijad küsivad: “Kuule Jalg, kuidas eile mängu seis jäi?”

Sinu onupoeg on Keith Pupart. Kas spordipisik võib kuidagi ka temaga seotud olla?

Meie mõlema isad, kes on vennad, mängisid noorena võrkpalli. Keith on minust üheksa aastat vanem ja eks ta oli tõesti minu jaoks suur eeskuju. Tema järgi hakkasingi võrkpalli jälgima ja ise mängima.

Milline Keith inimesena on?

Ma tõmbaksin siinkohal paralleele iseendaga. Ka Keith on rahulik inimene. Ta teeb väljakul oma asja ära ega tao kunagi vastu rinda.

Kas Keithi Saaremaaga liitumises saab ka sind “süüdistada”?

Mäletan, et paar kuud tagasi pärast mängu Tallinna Selveriga tuli klubi president Toivo Alt minu juurde ja küsis, mida mu onupoeg teeb. Ütlesin, et minu teada on ta Paikusel. Seepeale kostis Alt, et selge, proovime ühendust võtta. Ja mõne aja pärast oligi Keith meil juba trennis.

Lõpetuseks, kas julged lugejatele lubada, et Saaremaa pääseb kindlasti teisipäeva õhtul CEV Challenge Cupis avaringist edasi ja edeneb 16 parema hulka?

Kindlat ei saa midagi öelda, aga loodan ja usun, et suudame ise veidi paremat mängu näidata kui kodus. Esimene geim uinutas meid avakohtumises (Saaremaa võitis avamängu 3:1 (18, -23, 23, 16). – toim.). Samas kodumängus on Kfar Sabal põhidiagonaal Michael Chemos tagasi väljakul. Midagi lihtsat siin tulemas pole.

Saaremaa Võrkpalliklubi eilehommikusel treeningul. | Foto: Karl Rinaldo
scroll to top