INTERVJUU | Renee Teppan potentsiaalikast koduklubist, katkijäänud üleminekutest, tervisest ja Hindrek Pulgast

Renee Teppan (esiplaanil) liitub Andri Aganitsa jälgedes Poitiers’ga. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Prantsusmaa kõrgliigas näeb uuel hooajal mängimas vähemalt kolme eestlast, sest pikaaegse pariislase Ardo Kreegi kõrval liituvad Ligue 1’ga nii Renee Teppan kui Hindrek Pulk.

25-aastane Teppan mängib uuel hooajal sarnaselt Eesti liiga tänavusele väärtuslikemale ründajale Chizobale Poitiers’ Stade Poitevin’is. Nagu selgub, oli Teppan seejuures alles hiljuti liitumas Meistrite liigas osaleva Friedrichshafeniga, ent Saksamaa tippklubiga, kus mängib uuel hooajal Martti Juhkami, jäi diil viimasel hetkel katki.

Renee, kas jääd oma lõpliku valikuga rahule?

Ütleme nii, et Poitiers’ on okei, jah, kuigi mingid asjad jäid natuke kripeldama. Poitiers’ ja Prantsusmaa puhul on hea see, et tegu on minu jaoks uue keskkonnaga. Meie võistkond on ohtlik, kuid huvitav. Siin on kokku saanud paljud noored talendid. Lõpptulemus on selgusetu, aga see ongi põnev. Kui mängijate tervis vastu peab, võib selle pundiga igasuguseid asju juhtuda.

Millised pakkumised sul veel laual olid?

Ilmselt parim variant oleks olnud kohe esimene, mis kevadel tekkis. Tegu oli ühe ambitsioonika esiliigaklubiga, kus on tugev fännibaas ja korralik kodusaal. Paraku kaotasid nad esiliiga finaali, meistriliigasse ei pääsenud ja nii jäi ka diil katki. Poola liiga on juba ise selline koht, kus mängijad oleksid nõus rahaliselt järele andma, peaasi, et seal võimaluse end näidata saaks.

Variant oli minna ka Friedrichshafenisse. Seal tekkis kommunikatsiooniga probleem. Nad ootasid vist suisa mitu kuud minu otsust ja ütlesid lõpuks, et nüüd on viimane päev otsustamiseks. Vastasin agendi kaudu, et okei, olen nõus. Aga kui agent klubiga ühendust võttis, öeldi, et hilja – Nikola Gjorgieviga löödi käed. Samas ei kahetse ma otsust, kuna Friedrichshafenis vahetub kahe hooaja vahel kogu meeskond ning pole üldse kindel, kui hästi nad sügisel mängima hakkavad.

Millised võiksid olla Poitiers’ võimalused Prantsusmaa liigas?

Selge on see, et Tours ja Rennes on uuel hooajal isegi üllatavalt korraliku meeskonna kokku saanud. Ma ausalt öeldes ei teagi, kuidas neil nii head mängijad õnnestus endale meelitada. Seepärast ei julge ma ka öelda, et kohe Prantsusmaa tugevamatele kandadele suudame astuda, aga play-off’i pääsemine ei tohiks meie jaoks probleem olla. Prantsusmaa liiga on tuntud oma tasavägisuse poolest. Samas on sealsed meeskonnad limiteeritud eelarve tõttu õhukesed. Seetõttu oleneb meeskondade tulemus palju sellest, kas kõik mängijad on kevadel terved.

Poitiers’s saab sinu meeskonnakaaslaseks Pärnu meeskonna tänavune diagonaalründaja Chizoba. Kuidas sellele duellile otsa vaatad?

Ma saan aru, et minu ja Chizoba ühes meeskonnas mängima hakkamine tekitab Eestis elevust, aga ma arvan, et ma ei pea praegu muretsema. Igas võistkonnas käib olelusvõitlus koha eest väljakul, aga ma tahaksin uskuda, et mul on Chizoba ees täna veel mitmeid eeliseid.

Kas sa oled meeskonna peatreeneriga rääkinud?

Põgusalt olen. Tean üsna hästi, mis mind ees ootab, sest ka Andri Aganits on ju hiljuti Poitiers’s mänginud. Võrreldes Poola ja Itaalia klubidega on Prantsusmaal küll teatud miinused – näiteks füsioteraapiaga pidavat seal ise tegelema -, aga olen sellega arvestanud.

Eurosarja Poitiers’ uueks hooajaks ei pääsenud.

Jah, aga arvestades minu viimase aja tervist, siis ilmselt ongi parem. Saab keskenduda ühele mängule nädalas.

Sa käisid nädala alguses Soome tippspetsialisti Marko Yrjovuorile oma selga näitamas. Kas said targemaks?

Jah, ta otsis mu nõrgad kohad üles ning andis soovitusi ja harjutusi, mis peaks olukorda parandama. Õlavigastusest sain jagu sisuliselt juba koondiseperioodi ajal. Ma pole võib-olla suve teiseks pooleks veel 100 protsenti konditsioonis, aga paremaks peaks seis kindlasti minema.

Lõpetuseks, Prantsusmaal mängib uuel hooajal lisaks sinule ja Ardo Kreegile ka Hindrek Pulk. Mida tema siirdumine kohaliku hõbedaklubi Chaumont’i ridadesse näitab?

Esiteks on mul väga hea meel, et ta tänavu Eesti koondist esindas. Minu tervis oli selline, nagu ta oli, ka Oliver polnud päris tema ise. Seepärast oli Hindrek lõpuks hädavajalik mees. Ta ei alustanud ju niisama finaalturniiri põhikoosseisus. Raske oli loota, et ta üksi Türgi vastu mängu ära korraldab, aga oma asjad tegi ta kenasti ära.

Mis puutub tema Chaumont’iga liitumisse, siis ka selle üle on mul hea meel. Ta saab nüüd välismaal end proovile panna ja näeb tõsist olelusvõitlust. Viimati oli Hindrekul selline olukord ilmselt Tallinna Selveris, kui ta Argo Meresaarega mänguaja eest võitles. Chaumont’is on tema konkurent Julien Winkenmuller, kes pole minu hinnangul ületamatu mängija. Hindrekul peaks tekkima võimalus küll.

Jaga postitust

Lisa kommentaar